siia pastakas ei kirjuta

Perfume Genius-Hood

2012-02-11T13:57:00.003+02:00

Handsome Furs-Serve The People

2011-12-02T23:50:00.003+02:00

Vondelpark

2011-11-30T13:27:00.006+02:00

Kuigi Vondelparki guugeldades võite te vabalt sattuda hoopis ühe Amsterdamis asuva muruplatsi peale, siis mina keskenduks siinkohal pigem samanimelisele, hoopis Londonist pärit bändile, kelle "California Analog Dream" eelmisel aastal üsna jõudsalt mu lemmiklugude edetabelis püsis. Tookord see Vondelparki fännamine ainult ühe loo piiresse jäigi ja pikka aega ma nende tegemisi absoluutselt ei jälginud, kuid täna sattusin ma mingeid imelikke radupidi jällegi nende loomingu otsa. Nüüdseks on bänd välja andnud juba kaks EP-d: eelmisel aastal Sauna ja sellel aastal nyc stuff and nyc bags. Ja kuigi Vondelparki võib esmakuulamisel sinna uksest ja akendest pealtungiva ähmase laine kategooriasse paigutada, siis noh, siin leidub ikkagi midagi enamat- näiteks ilu ja ängi ja trummimasinaid.
Vondelpark - California Analog Dream
Vondelpark: TV

Genuflex-Bludevotion

2011-11-23T18:24:00.003+02:00

Täna Neljateistkümnendast

2011-11-21T21:26:00.010+02:00

14th-i, mis koosneb Tom Barberist ja Tracey Duodo'st, puhul on tegemist ilmselt umbes tuhandenda mees ft. naine duoga, mis kunagi Londoni muusikarindelt võrsunud, kuid siinkohal ei saanud ma nende "Lights Off"'i jagamata jätta ka, sest Tom Barberi üsna The xx-i Oliver Simiga identselt kõlav hääl suutis elustada mälestused sellest, kuidas omal ajal The xx-ist vaimustusse sai satutud. Ärge siit nüüd küll uut The xx-i oodake, sest 14th-i looming on rohkem ikka üsna dubstepise ja garaažise maiguga, aga siinne heliteos paneb ikka kergeid paralleele tõmbama küll.

Atlas Sound-The Shakes

2011-11-17T18:15:00.003+02:00

Factory Floor-Two Different Ways

2011-11-17T17:59:00.007+02:00

Forest Fire-Blank Appeal

2011-11-10T17:23:00.003+02:00

Apparat feat. Anja Plaschg-Goodbye

2011-09-21T14:15:00.009+03:00

Pole vist hetkel ilusamat asja kui see lugu siin.

Trust-Bulbform

2011-09-19T22:50:00.005+03:00

Kevadel kirjutasin ma siin Kanada alternatiivmuusikapinnaselt võrsunud bändist nimega Trust, mille "Candy Wallsi" võin ma siiamaani selle aasta üheks vingemaks looks nimetada. Vahepeal polnud Trustist eriti midagi kuulda. Bändi naispool Maya Postepski astus näiteks rohkem üles samuti sellel aastal tuule tiibadesse saanud kollektiivi Austra ridades. Nüüd on bänd tagasi uue singliga "Bulbform", millega raputatakse maha "Candy Wallsi" magusat unelemist soodustanud minimalism ning astutakse hoopis morbiidse tantsumuusika pärusmaale, mille tulemuseks on lugu, mis kõlab kohati üsna sarnaselt Crystal Castlesiga. Trust teeb seda aga kõvasti vähem kõrvu kriipivamas võtmes.

Joe Goddard ft Valentina-Gabriel

2011-09-12T14:22:00.005+03:00

2009. aastal andis üks viiendik Hot Chipist ehk Joe Goddard välja oma soolodebüüdi Harvest Festival, mis koosnes enamasti puuviljanimedega tituleeritud lugudest ning tegi üsna suure kummarduse elektroonilisele muusikale. Nüüd on Goddard aga õunad ja pirnid sinnapaika jätnud ning naasnud uue neljarealise EP-ga, mil nimeks Gabriel ning mille nimiloo ma siinkohal kuulamiseks letti laongi.

Stones & Holes

2011-09-09T14:42:00.005+03:00

Sorry. Pole siin juba mõned päevad üle kolme kuu endast märku andnud ja ei tea isegi, kas keegi siit enam mingit muusikalist informatsiooni ammutab, aga sellegipoolest on viimasel ajal tekkinud liiga palju sellist kraami, mida oma sõprade ringkonnast väljapoole ka jagada tahaks, nii et siin ma siis jälle olen ning seda selleks, et tutvustada teile bändi, mis tegelt juba paar päeva Facebookis ja blogosfääris kõneainet on pakkunud. Selleks on Stones & Holes, mille taga seisavad Badass Yuki poisid Mart Avi ja Paul Sild ning Felix Bondarev bändist Amazing Electronic Talking Cave. Rada7-s leiduva informatsiooni kohaselt ilmub 11. septembril tasuta EP kah, aga praegu on kolm lugu täiesti kuulatavad Stones & Holes'i Soundcloudi vahendusel. Mul igatahes ketrab "Barrow Boy" täna vist juba kolmekümnendat korda.
Uruguay by Stones & Holes
Barrow Boy by Stones & Holes
25h Strip Club by Stones & Holes

Aladdin-Happier

2011-06-06T21:04:00.008+03:00

HAPPIER by aladdin

Vihma lahedusest.

2011-06-01T14:14:00.004+03:00

Galvanic Elephantsi nimeline grupeering andis eelmisel nädal välja oma esimese EP, mil nimeks B-Side ning mida saab vabalt alla laadida galvaanikute kodulehelt. EP-st üldiselt ma siinkohal rääkima ei hakka, aga ühe laulu tõstaks plaadi illustreerimiseks esile küll. Selleks on poolinstrumentaal "It's Only Cool to Watch the Rain Through a Window".

Masquer-Happiness

2011-05-16T13:36:00.008+03:00

The Antlers-No Widows

2011-05-15T23:25:00.008+03:00

The Antlersi eelmisest albumist Hospice sai üks mu 2009. aasta kindlaid lemmikuid. Nüüd on Peter Silberman ja kompanii tagasi ning eelmisel nädalal anti välja vähemalt minu poolt kauaoodatud Burst Apart. Päris tervinisti ma kogu albumiga veel sina peale saanud ei ole, kuid raudpoldi kindlusega võin siinkohal teieni tuua oma praeguse lemmiku antud plaadilt ehk loo nimega "No Widows". Kui Hospice'i kõige südantnõretavamaks ja ilusamaks looks võis vabalt tituleerida "Ketteringi", siis seekord esitaks ma sellele kohale just sellesamuse "No Widows"'i. Ja sorry, kui ma nüüd midagi ära rikun, kuid kas ma olen ainuke, kellel Peter Silbermani vokaal Pet Shop Boysi konnotatsiooni pähe toob?

Clams Casino-Gorilla

2011-04-29T18:17:00.006+03:00

Neil, kellele witch-house'i nimeline muusikažanr koos SALEMI, White Ringi ja oOoOO-ga väga südamesse on läinud, soovitaks kuulata New Jersey produtsendi Clams Casino "Gorillat" ning visata pilk peale ka tüübi EP-le Rainforest. Seda witch-house'i tuleb praegu küll nii uksest kui aknast, aga mul isiklikult pole see veel üle jõudnud visata. Ning lisaks tõestab "Gorilla", et ideed, kuidas neid kummistuslikke meloodiaid siia ja sinna väänata, nõiamaja meestel/naistel veel päris otsas pole.

Eklektiline impeerium.

2011-04-26T20:02:00.005+03:00

Olen siit vist sada aastat eemal olnud ja ausalt öeldes ei viitsi ma siinkohal enam neid lollakaid blogipidaja vabandusi ka välja hakata tooma, et nii kiire on ja ei jõuajõuajõua. Tegelikult on mul viimased kuu aega lihtsalt täielik uue muusika kopp olnud ja nii ongi.
Laupäeval juhtusin ma aga ühele toredale sünnipäevale, kus üks peoperemeestest oma eelmisel aastal kokku pandud bändiga oma kõige esimese laivi andis. Bändiks on Eclectic Empire ja mu uueks lemmiklooks nende kuidagi eriti kinky, lo-fi ja kohati nagu paigast logisev "I Am So", aga just see login selle lahedaks teebki. Ja kuigi antud laulu kuulsin ma esmakordselt juba eelmisel aastal, süttis tuluke mu peas korralikult põlema alles laivi ajal. Täpselt selline lugu, et julgemad reivivad ja natuke vähem julgemad saavad rõõmsalt oma kosse põrnitseda ning rahulikult ühelt jalalt teisele tatsuda.
Myspace

Torgny ja naised kui liustikud.

2011-04-02T14:31:00.006+03:00

Tänan siinkohal Mariini ning tutvustan teile Norrast pärit muusiku Torgny Amdami imeilusat lugu, millele on Emil Trieri poolt valmis vändatud umbes sama imeilus video. Peaosas seekord alkoholi tarbivad norra tütarlapsed. Läbu läbuks, aga ilus on ikka.

Austra-Lose It

2011-03-26T16:13:00.002+02:00

The National-Think You Can Wait

2011-03-17T22:30:00.005+02:00

The National on hakkama saanud järjekordse looga, millel on potentsiaali süda verd tilkuma panna ning paar pisarat silmanurka kiskuda. Antud loo jaoks sai bänd inspiratsiooni Thomas McCarthy poolt lavastatud filmist Win Win, mille ametlikuks tunnuslooks "Think You Can Wait" ka tituleeritud on. Siinkohal jääb ainult küsimus, kas see bänd halbu laule ka kirjutada oskab?

Wild Beasts-Albatross

2011-03-07T20:02:00.008+02:00

Tänavune aasta on muusika mõttes ikka tõeline õnnistus. Lisaks sellele, et eelmisel nädalal sain ma teada, et mais üllitab kauaoodatud uue albumi Gang Gang Dance, siis täna teatas armaskallis Pitchfork, et mu üks lemmikumaid bände maamuna peal ehk Wild Beasts, on samuti verivärske materjali valmis saanud ning koondab selle kõik kokku samuti mais ilmuvale kettale nimega Smother. Ja mis kõige parem, Wild Beastsi härrad on nüüd välja lasknud ka esimese singli "Albatross". Parim asi, mida ma neilt kuulnud olen.

TRUST- nostalgiat, erotomaaniat ja iha.

2011-03-06T18:00:00.005+02:00

Kanada pinnalt on võrsunud järjekordne naine ft. mees duo, mille moodustavad Maya Postepski ja Robert Alfons ning mis kannab nime TRUST. Bänd tuli tegelikult kokku juba 2009. aastal, kuid nende debüütvideo loole "Candy Walls", mille direkteeris Eva Michon, ilmus alles nüüd. Kui eelmisel aastal tundus perfektse suvelebo hümnina, mille saatel muretult suitsu kiskuda, õlut juua või end rohelisel murul rullida, Broken Social Scene'i "Sweetest Kill", siis sellel aastal teeksin ma seda kõike sumedat süntmeloodiat ja kõrvu mitterüüstavat, külmale lainele omast meesvokaali kombineeriva "Candy Wallsi" saatel. Ilmselt on sellise tunde tekitamises suuresti süüdi ka seesamune video oma kummikommide, suveõhtu päikese ja vabadust nautivate ilusate inimestega. Bändiliikmete enda sõnul räägivad nende laulud kõigest sellest, millele viitab antud postituse pealkiri ja "Candy Wallsi" põhjal võib öelda, et näiteks nostalgiat oskab antud duo süstida küll.
Myspace

Kui Tuuli Koch teeks muusikat...

2011-02-03T11:58:00.007+02:00

Selline oli mu esimene mõte, kui ma juhtusin lugema, et inglise-saksa päritolu Anika, kelle Geoff Barrow (Portisheadi ja Beaki> täieõiguslik liige, kes on teinud koostööd selliste artistidega nagu Tricky, The Horrors, Massive Attack, Depeche Mode, Primal Scream jne. ning panustanud oma professionaalsete kuulmisorganitega ka Banksy dokumentaalfilmi "Elevant kingipoes" tegemisse, andes tegijaile muusikaalast nõu) eelmisel aastal stuudiosse vedas ning tütarlapse omanimelise debüütalbumi välja andis, töötas enne mikrofoni ette asumist poliitilisi sündmusi kajastava ajakirjanikuna ehk siis ametis, mida enamuse muusikute karjäärilistist otsima võib jäädagi. Anika ei saa oma esikplaadil küll massiivse koguse omaloominguga uhkustada, sest originaallugusid võib debüüdilt leida vaid nii palju või vähe kui kaks ehk siis paranoiliste indiviidide hümni "No One's There" ning "Officer Officer". Teised lood on näpatud Bob Dylanilt ("Masters of War"); Yoko Onolt ("Yang Yang"); The Pretendersilt ("I Go To Sleep"); Skeeter Daviselt ("End Of The World") ning paarilt teiselt artistilt veel. Aga Anika puhul ei ole tegemist artistiga, kes omapoolse kaverdamisega teiste artistide lugudele hauda kaevaks. Oma flegmaatilise häälega, mis kõlab nii nagu meil oleks tegemist Nico reinkarnatsiooniga, ning enamuses Barrow poolt valmis meisterdatud paranoilise helikeelega ehitab ta mustades toonides helilossid, millele originaal juba niisama lihtsalt ülalt alla ei vaataks.
Anika- I Go To Sleep
Anika - Yang Yang

Uut The Killsi.

2011-02-01T10:54:00.007+02:00

The Kills ehk THE AMAZING Alison Mosshart ja Jamie Hince (keda on viimasel ajal oma staatuse "Kate Mossi boyfriend" tõttu kohanud pigem tabloidiveergudel mõnes Lõuna-Prantsusmaa rannas päevitamas kui muusikarindel ilma tegemas) annab 4. aprillil välja oma neljanda stuudioalbumi Blood Pressures. Esimene singel plaadilt on nüüd väljas. Nimeks "Satellite".

Androgüünset hauakaevamist.

2011-01-30T13:19:00.006+02:00

Neid bände, mille naislauljat esmakordsel kuulamisel rahuliku südamega meheks võib tembeldada tuleb ikka aeg-ajalt ette küll. Esimesena meenub siinkohal Beach House ja üks mu lemmiknaisi Victoria Legrand. Samasse "pidasin lauljat meheks" kategooriasse võib aga veel kindlameelsemalt liigitada Brooklyni duo Light Asylum, mis koosneb lauljatar Shannon Funchessist (kes on oma vokaali laenanud ka sellistele bändidele nagu !!!, TV on the Radio ja Telepathe) ning härrasmehest nimega Bruno Coviello. Siinkohal tahaksingi ma tutvustada antud kollektiivi lugu "Dark Allies", mille võib leida bändi 2010. aasta oktoobri keskel ilmunud EP-lt In Tension. Sünt, Funchessi "Bonnie Tyler kohtub hauakaevajaga" vokaal ja kergelt nüridad kajaefektid loovad terviku, mida praegusesse ega eelmisesse kümnendisse väga ei paigutakski. Pigem just sinna 80ndate kuldsete puhvvarrukate, Nena 99 rõõmsa punase õhupalli ning armuvalus tütarlaste kõrvale ähvardavaid varje heitma. Tumeda laine fännidele kindlasti uus lemmik tantsulugu.

Vabandust poisid ja tüdrukud...

2011-01-22T13:41:00.004+02:00

Oleks aeg teada anda, et Galvanic Elephants, mis eelmise aasta lõpul oma „Rum Rumble“'iga võimsalt indierindele sööstis, on nüüd välja andnud uue loo „My Time To Get Out“. Kui peale niivõrd edukat debüüti tiksus näiteks minu peas küll kerge skepsisealge, kas härrad millegi sama lahedaga kui „Rum Rumble“ välja suudavad tulla, siis uus lugu tõmbab neile kahtlustele kriipsu peale. Kommenteerides „Rum Rumble“'i edu, teatas bändi solist kindlameelselt, et neil on isegi veel paremat materjali. „My Time To Get Out“ tõestab, et taoline enesekindlus oli põhjendatud. Ma loodan, et on ka edaspidi.

Wavves-Mutant

2011-01-20T23:45:00.003+02:00

Young Magic-You With Air

2011-01-11T14:52:00.010+02:00

Vahelduseks umbes kahe kuu vanust materjali marsruudilt Austraalia-USA-Saksamaa ehk ühemehe projekt Young Magic.

Lykke Li- I Follow Rivers

2011-01-09T02:30:00.004+02:00

Rootsi indieprintsess Lykke Li annab selle aasta 1. märtsil välja oma teise albumi Wounded Rhymes ning kui novembris söödeti meile tulevaselt plaadilt ette kergelt ladygagaliku videoga "Get Some", siis nüüd on avalikkuse ette tilkunud järjekordne helijupp, mis kannab nime "I Follow Rivers". Maitseb hästi.

2010. aasta parimad lood.

2010-12-29T16:31:00.024+02:00

Ja siin on mu eelmises postituses lubatud list 2010. aasta parimatest lugudest. Enda elu lihtsustamise nimel rõõmsas alfabeetilises järjestuses. Kahjuks ei ole mul võimalik kõiki lugusid kuulamisvõimalusega illustreerida, sest vastasel juhul jookseb kogu mu blogi lihtsalt errorisse, aga mõningad rariteetsemad mp3-ed saavad välja toodud küll.

...music video?- I'm Afraid Of Everything
Abe Vigoda- Crush
Active Child- Wilderness
Admiral Radley- I Heart California
Ariel Pink's Haunted Graffiti- Round Round; Butt-House Blondies; Beverly Kills
Autolux- Audience No.2
Automelodi- Schéma Corporel
Beach House-Zebra

Beck & Bat For Lashes- Let's Get Lost
Benjamin Bear- Traveling Disciples
Best Coast- Boyfriend; When I'm With You
Blackbird Blackbird- Left To Hurt; Sunspray
Broken Bells- October
Caribou- Odessa; Sun
Ceo- Come With Me
Coolrunnings- WHEN I GOT HIGH WITH YOU; I AM YOU
Cut Copy- Take Me Over; Where I'm Going
Deerhunter- Desire Lines; Earthquake
Die Antwoord- Enter The Ninja; Wat Kyk Jy
Drivan- Kämpa
Efterklang- Modern Drift
Eternal Summers- Bully In Disguise
Frank (Just Frank)- Coeur Hanté
Galvanic Elephants- Rum Rumble
Girls- Carolina
GOBBLE GOBBLE- Eat Sun, Son
Gold Panda- You
Gorillaz- Rhinestone Eyes
HEALTH- USA Boys

High Places- On Giving Up
Hot Chip- Keep Quiet
How To Destroy Angels- The Space In Between; Parasite
Hurts- Silver Lining; Illuminated

Imandra Lake- Liugle Liugle
Jai Paul- BTSTU
James Blake- Limit To Your Love
Jamie Lidell- Compass
Janelle Monáe- Cold War
Japandroids- Heavenward Grand Prix
Kanye West- Runaway (ft. Pusha T); So Appalled (ft. RZA, Jay-Z, Pusha T, Swizz Beatz & CyHi Da Prynce)
Kapitan Korsakov- Sylvie
Kendal Johansson- Blue Moon
Kindness- Swinging Party
Kings of Leon- Pyro
Kites Sail High/Blithe Field- Part 1
Klaxons- Twin Flames
Korallreven- The Truest Faith
Liars- Scissor; The Overachievers
Low Sea- Berlin
Marina & The Diamonds- Hollywood (Fenech-Soler Remix)
Mark Ronson And The Business Intl- Somebody To Love Me (Featuring Rose Elinor Dougall, Andrew Wyatt & Boy George)
Marnie Stern- Transparency Is The New Mystery
Massive Attack- Girl I Love You (ft. Horace Andy); Paradise Circus (ft. Hope Sandoval); Pray For Rain (ft. Tunde Adebimpe)
Matthew Dear- Slowdance; You Put A Smell On Me
MGMT- Brian Eno

New Young Pony Club- Lost A Girl
Opium Flirt- Strange Commitment
Pantha Du Prince- Lay In A Shimmer
Parenthetical Girls- Evelyn McHale
Perfume Genius- Learning
Phèdre- Aphrodite
PJ Harvey- Written On The Forehead

PVT- Window
Rusko ft. Amber Coffman- Hold On
SALEM- King Night; Frost

Several Symptoms- Far From Home
Simian Mobile Disco- Nerve Salad
Soft Powers- Mary Never Sings Our Songs
Zola Jesus- Night; Sea Talk
The Chemical Brothers- Escape Velocity
The Naked and Famous- Young Blood
The National- Bloodbuzz Ohio
The Radio Dept- Never Follow Suit
The Roots ft. Joanna Newsom- Right On
The Soft Moon- Tiny Spiders

Toro Y Moi- Low Shoulder
Washed Out ft. Caroline Polachek- You And I
Wet Wings- Running Like A Man

White Ring- Suffocation; lxC999
Wolf Parade- Cloud Shadow On The Mountain
Vondelpark- California Analog Dream
Young Empires- Diamond Rings
Yuck- Automatic; Rubber; Weakend

2010. aasta parimad albumid.

2010-12-25T14:46:00.021+02:00

Enamus ajalehtede kultuurilisasid ja muusikasaite on oma kohustuslikud parimate albumite ning lugude edetabelid praeguseks juba avalikkuse ette toonud ning on aeg, et minagi oma lemmikalbumid üles loetleks. Kuigi enamustes edetabelites võidutses sel aastal Ariel Pink's Haunted Graffiti Before Today, siis pean ma tunnistama, et võtsin antud albumi põhjalikumalt ette alles nüüd, kui see niivõrd võimsalt üksteise järel kõiki aastalõpu edetabeleid kinni hakkas panema ja mulle kohale jõudis, et ma ilmselt millestki väga heast ilma olen jäänud. Ariel Pink vajab minu jaoks veel aga kasvamise aega ning kui vaja, eks ma saan siis hiljem järele halada, kui ma lõpuks üdini selle albumi fenomenile pihta peaks saama. Kindlasti ei ole aga Before Today ainus suuresti esile tõstetud plaat, mis mul sellel aastal kõrvust mööda on libisenud, nii et ilmselgelt ootab mind ees üks suur kriitikute ning teiste blogijate poolt koostatud tabelite inventuur. Seniks aga need 2010. aastal välja antud albumid, mis minu arvates kõige rohkem äramärkimist väärivad.
Tahaks lisada, et kasutan seekord sama süsteemi, mis eelmisel aastal ning albumeid paremusjärjestusse toppima ei hakka. Lisaks toon järgmises postituses välja need 2010. aastal välja tulnud lood, mis mul südame soojaks tegid ning minu poolt hunniku mängimiskordi pälvisid. Minu selle aasta lemmikalbumitelt pärinevaid heliteosed ma parimate lugude edetabelis eraldi välja tooma ei hakka.

Local Natives Gorilla Manor

Foals Total Life Forever

O. Children O. Children

How To Dress Well Love Remains

Tame Impala Innerspeaker

Yeasayer Odd Blood

Crystal Castles Crystal Castles II

Broken Social Scene Forgiveness Rock Record

Wild Nothing Gemini

Arcade Fire The Suburbs

Twin Shadow Forget

Trashi kaks aastaaega pluss üks Lumi.

2010-12-19T15:47:00.006+02:00

Muusikat, õlut ning eelkõige filme armastav blogihunt Trash venitas oma ampluaa seekord nii kaugele, et võttis kätte ning pani kokku kolm kogumikplaati, mis said endale nimeks Sügis, Talv ning Lumi. Mina kui paadunud indie/elektro/misiganes-naine otsustasin aga antud plaatidele, mis kätkevad endas enamasti black, thrash, death, doom jne. metalit ning muud keevitamiselaadset muusikat, käpa peale panna ja antud plaatide kohta paar ebapädevat sõna sekka öelda. Plaadid on avalikkuse ees pesitsenud tegelikult juba üle kuu aja, nii et siinkohal tervitaks taaskord oma flegmaatilisust.

Sügise avab Orelipoisi ja Contra "Oma lima", mis suudab oma 28 sekundiga põlema panna toredad lapsepõlvemälestused seoses Maarja-Liis Ilusa kunagise superhitiga "Õnneseen", sest viimase nii-öelda remake'iga antud loo puhul tegu ongi. Lilledest ning emadest on asjad seekord siiski kaugel. Ida-Virumaa taust, mis minusse juba üsna tatikast peale pungitolerantsi on süstinud, lööb välja ka Punkentsefaliidi "Muldonni vanamehe", SS Roboti "12 tähe" ning Monstercöuqi loo "Laks laks laks" puhul, mille nakkav agressiivsus ja energia mind ilmselt edasipidigi minu jaoks unustuste hõlma vajunud pungimaastikul silma peal sunnivad hoidma. Suure hulga müra ja keevitamise vahele, mis erilisi emotsioone ei tekita, mahub ka Talboti 7-minutiline oopus "Pick-Up Lane", mis meenutab kohati Deftonesi draamatilis-unelevat saundi ning laskub nendelt radadelt järsku ma ei tea mitme meetri sügavuselt tuleva vokaali juurde. Leslie Da Bassi "Trans" on üks selle albumi pehmemaid lugusid, mis hakkab küll vaikselt ülejäänud Sügisega ühte äärmusesse kiskuma, kuid lõpuni end ikka raskema muusika piiridest päris läbi ei murra ning omastab siinkohal pigem üsna tumeda poploo staatuse. Plaadi tipphetkeks on minu kui melanhooliagroupie jaoks Sinise "The End", mis nõretab erinevatest nüanssidest ja emotsioonidest ning kisub kahjuks kohati ka liiga USA nutumetaliks kätte, aga see väike detail ei huvita peale "The Endi" sümfoonilisuse ning kitarrikäikude kuulmist enam ilmselt kedagi. Lemmikuna võib veel välja tuua Pedigree perfektselt mõnesse narkofilmi sobiva laulu "Necroscopic". Zahirile annaks ma aga "Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mind Condition)" eest aasta parima laulupealkirja tiitli.
Talv astub puhtalt eestikeelse muusika pärusmaale, võtab veelgi süngema apokalüptilisema ja müstilisema suuna ning laob letti valiku eesti doom, hevi ja pagan metalit, hardrocki, instrumentaali jms. Eredamateks momentideks kujunesid In Spe "Rändrotid", Heraldi "Tuline teras", Shelton Shani "Arhitekt" ning Sõjaruuni eepilisuselt God Is An Astronauti meenutav "Talv". Muidugi ei saa mööda vaadata ka plaadi kahest viimasest loost. Nimelt kulmineerub Talv tuisu asemel kristalse lumesajuga, sest viimased minutid kuuluvad plaadil Imandra Lake'ile, kes on plaadil esindatud René Eespere "Ärkamise aja" shoegaze versiooniga, ning Opium Flirdi eeterlikule instrumentaalpalale "Õunakuu".
Lumi jääb minu ampluaast natuke liiga kaugele ning kahjuks ei saa ma öelda, et ma veel nii karm mutt oleks, et päris nii müriseva muusika peale silda viskaks, kuid Sügis ja Talv pälvivad raskema muusika rohkusest hoolimata minu heakskiidu, sest häid ja geniaalseid asju võib süvenemise korral leida isegi minusugune, natuke kergema kraamiga harjunud indiviid, ning seda mitte vähe.

Several Symptoms-Far From Home

2010-12-17T11:57:00.005+02:00

Telekavaatajaga minu puhul just väga tegu ei ole ning Eesti TOP 7-l ma ka väga silma peal ei hoia. Nii saingi ma alles täna teada, et endisest I'll Hit Herist on saanud Several Symptoms ja et nende loomingu hulka on tekkinud selline lugu nagu "Far From Home", mis Evert Palmetsa poolt valmis kedratud videoga ärateenitult Eesti TOP 7-e esikohal figureerib. SIIT saab tasuta ja ausalt, see nakkab.

PJ Harvey-Written On the Forehead

2010-12-05T00:17:00.005+02:00

PJ Harvey naaseb 14. veebruaril oma kaheksanda stuudioalbumiga Let England Shake. Siin on üks esimesi stiilinäiteid sellest, mida antud plaadilt oodata võiks ehk siis "Written On the Forehead", mis sulatab hetkeks lumehanged ning toob tagasi soojad suveõhtud, mil oma varvaste normaalses funktsioneerimises veel kahtlema ei pidanud.

Galvaanilised elevandid pluss pudel rummi.

2010-12-03T14:48:00.005+02:00

On tore, kui uus muusika ise su Facebooki postkasti potsatab. Eriti veel siis, kui see uus muusika on hea, innovaatiline ja kujutab endast põhimõtteliselt oodi rummile. Ja ei, tegemist ei ole mingi järjekordse hipsterite läbutümakaga.
Galvanic Elephantsi "Rum Rumble"'it esimest korda kuulates ning antud bändi guugeldama asudes, ei suutnud ma leida isegi nende Myspace'i ning alles siis jõudis mulle kohale, et tegemist ei olegi ju välismaa värgiga. Ja tõesti. Bändi moodustavad Kaido Paapstel (kitarrid ja midisünt), Gert Look (bass ja monosünt), Taavi-Peeter Liiv (vokaalid) ning Mihkel Ronk (trummid), kes tulid esmakordselt kokku selle aasta augustis.
Laulus ilmnevat kergelt kakofoonilist ja venivat vokaali, mis alguses pisut kõrva võib kriipida, saadab end loo lõpuni lahti keriv spiraalne helidevõrgustik, mille koosmõjul moodustub väga vinge paranoilise ning uudse saundiga tervik, mis tahaks nagu meelde tuletada sarnasusi mõne muu bändiga, kuid kui üritada mõelda millisega, siis jääb pea selle koha pealt tühjaks. Tämber kutsub küll esimesena esile assotsatsiooni Interpoli Paul Banksiga, kuid see võib ka mu isiklik probleem olla, sest Interpoli kipun ma viimasel ajal kuulma igas kollektiivis. Pealegi viljeleb Galvanic Elephants hoopis tumedama elektroonilise tantsuindie territooriumile kalduvat muusikat. Kindel on igatahes see, et massiivsesse muusikavoolu "Rum Rumble" ära ei kao. Siinkohal kerkib lootus, et kui härrad edasise materjali puhul sama värskeks suudavad jääda, siis võib uue ja huvitava muusika kategoorias lisaks Tallinn Daggersile, Mimicryle ning Badass Yukile pead tõsta ka Galvanic Elephants.

Lugu saab alla laadida SIIT.

Porcelain Raft-Tip of Your Tongue

2010-11-02T23:14:00.008+02:00

Täna sattusin ma tänu Eevule ühe Kohviradio mixteibi peale. Tänud Dallase lugupillidele siis. Ja noh. Mõned lood olid tuttavad. Mõned mitte. Ja need mõned, mida ma ei teadnud, olid kuramuse head ka. Nende tundmatute ning heade lugudega kipub mul ikka väga tihti probleeme tekkima, eriti siis, kui pole võimalust absoluutselt mitte kuskilt järele vaadata, mis looga tegemist on. Kohviradio on ajurakkude tööle rakendamises ilmselgelt meister, sest oma playliste see väga avaldama ei kipu. Antud mixteibi puhul oli aga tegemist ikka päris ränga juhtumiga, sest häid ning tundmatuid laule tuli nagu konveieri pealt. Nii asusingi ma agoonias laulude sõnu dešifreerima ning neid ühtpidi ja teistpidi Google'isse trükkima. Ühe otsingu tulemuseks osutus just see lugu, millesse ma hetkel sõna otseses mõttes armunud olen ning mida allpool võimalik kuulata on. Mina sellele vokaalile igatahes vastu ei saa.
Mula kõrvale nii palju tarka informatsiooni ka, et Porcelain Raft kujutab endast tegelikult Mauro Remeddi nimelist härrat, kes pärit Roomast, kuid nagu tänapäeval muusikagenereerijatele kombeks resideerib praegu hoopiski Londonis.

Kummardus videokunstile prt 1.

2010-10-28T12:54:00.004+03:00

Järgneva kahe gravitatsiooni eirava video autoriks on loovkollektiiv DANIELS, mille moodustavad Daniel Scheinert ja Dan Kwan. Ausõna, on, mida vaadata.

O.Children+Becoming Real+Factory Floor

2010-10-19T21:07:00.010+03:00

Minu siirad vabandused, et mu blogi jälle mingi miljon aastat raskes stagnatsioonis on olnud, aga siin ma nüüd siis lõpuks olen, seljataga Londoni tripp, mille jooksul õnnestus mul veeta kolm järjestikust õhtut ühes Kagu-Londoni pubis nimega Amersham Arms, sest arvestades seda, kui kaua võttis aega sõit kesklinnast meie peatumispaika, oli antud koht muusika kuulamiseks, inimeste vahtimiseks ja õllejoomiseks ilmselgelt kõige mugavam variant. Ja no tegelikult ma ei kurda, sest seal samas õnnestus mul ära kuulda These New Puritansi tüüpide dj-set ja amatöörindiebänd Everyone, mille MySpace'i ma hetkel üles leida ei suuda. Nojaa kui pubid välja jätta, siis muidugi oli mu reisi tipphetkeks see kauaoodatud O.Childreni kontsert Royal Albert Halli Elgar Roomis, millest ma siin nüüd natuke pikemalt juttu teeksingi.
Arvestades oma eelmist kogemust Brixton Academys toimunud Foalsi kontserdi ning järjekorraga, mis tol korral kohale jõudes juba nii kilomeetriseks oli jõudnud venida, otsustasime seekord natuke stabiilsemal ajal kohale minna. Mis meid aga seekord ees ootas, oli see, et peale meie istusid Royal Albert Halli ukse ees kaks ülemeigitud briti tsikki, kellelt me iga natukese aja tagant piinlikult küsima pidime, et kas nad on ikka kindlad, et see see õige uks on, kust me lõpuks sisse saame, sest antud kohas polnud küll kedagi, kes potentsiaalne O. Childreni kuulaja välja näeks. Mida me aga ei teanud, oli see, et Elgar Roomi puhul on tegemist umbes sama suure ruumiga kui on Genialistide klubi saal ja et sellist massi nagu Foals O. Children veel ilmselgelt kohale ei meelita. Nii me siis esimesena sisse pääsesimegi ning meil oli veel esimese artistini nii palju aega, et veetsime selle garderoobionu tüütades ning roppu raha maksnud mudamaitselist Guinnessi juues.
Kui nüüd aga natuke praktilisema jutu peale üle minna ning lõpuks kontserdiosani jõuda, siis astusid lisaks O. Childrenile soojendusesinejatena üles veel sellised artistid nagu Becoming Real ja Factory Floor.
Esimese puhul on tegemist Londoni noormehega, keda passikontroll Toby Ridleri nime all tunneb, kuid kes oma tõelist identiteeti Becoming Reali pseudonüümi ning suhteliselt mutanteerunud dubstepivoogude taha üritab peita. Kuigi Becoming Real astus tol õhtul üles esimesena ehk ajal, mil enamus rahvast alles Elgar Roomi sisse voolas, jättes antud artistile suhteliselt nigela taustmuusika positsiooni, suutis tüüp end minu jaoks küll täies mahus maksma panna, luues tumedavärvilisi helisid, mis tol hetkel tundusid nagu oleks keegi nad justkui vaakumisse surunud ning pannes mind jälle umbes samasugusesse olukorda nagu Animal Collective või Massive Attack, mis laivis reaalsuse täiesti ära blokeerivad. Ja ausalt, kui ma nüüd Becoming Reali kodus arvuti taga kuulan, siis pole emotsioon just väga kerge tulema (ilmselt on asi ka mu pensioniealistes kõlarites), kuid mõni bänd olekski pigem nagu laivesinemiste jaoks loodud. Nii ka Becoming Real.

Teisena astus aga lavale samuti Londonist pärit kolmeliikmeline bänd Factory Floor, mis oma 45-minutilise katkematu jämmiga mul peaaegu et pildi tasku viskas, sest päev otsa mööda Londonit ringi jooksmine ja peale seda veel püsti seistes taolise, suhteliselt ühtede nootide peal pinget keriva ja laivis veel suhteliselt müra alla mattuva vokaaliga bändi kuulamine pole just teab mis lihtne tegevus. Igatahes ei ürita ma öelda, et tegemist oleks olnud halva muusikaga, kuid ilmselgelt polnud minu jaoks füüsiliselt just selle bändi õhtu. Mis mulle aga kõigest hoolimata kõrva jäi, oli trumm, mis laivis veel eriti hästi töötas, ühtse müra poolt üles ehitatud seina hetkega maha lammutas ning oleku mõneks hetkeks tantsulisemate jahimaade poole suunas. Ning ei saa ma siinkohal ümber ka assotsatsioonidest Holy Fuckiga, sest Factory Floor kasutab just seda sama, minu jaoks just Holy Fuckiga seonduvat, nii-öelda puukloppimise heli, mis allpool asuvas loos "A Wooden Box" eriti hästi täheldatav on. Ja kui juba puuteemaatikale üle minna, siis suutis mind väsimusest hoolimata vaimustada ka suvalise puutokiga vastu kitarri keret tagudes tekitatud heli.

Kui nüüd neid eelmisi artiste O. Childreniga võrrelda, siis mõjus viimane selles eklektikarägastikus juba kohati nii lihtsakoelise ja mõistusele hingamisruumi andvana, et Frankfurdi koolkonna meediateooria sellest, kuidas mass ei suuda alternatiivi vastu võtta, sest et ei viitsita sellesse süveneda, hakkas mulle enda kogemust arvestades juba suhteliselt usutavana tunduma. Kuid see selleks. Hetkest, mil Toby O'Kandy lavale astus ja oma hauakaevajavokaali kuuldavale tõi, olid rahva jalad maast lahti ning Royal Albert Halli põrand astus ilmselgelt oma surmale ühe sammu lähemale. See, kuidas laulu "Don't Dig" tume bossanovabiit eriti perfektselt laulu sisse astub, Toby O'Kandi selja pöörab ning kergeid puusanõkse teeb (ja seda mitte ainult ühe loo vältel), kuidas "Dead Disco Dancer" rahva üheselt pöördesse ajab ning albumi peal peidetud loo tiitlit omav "Lily's Man" mulle vist igavesti ühe kontserdi esireas täiesti hullunult hüpelnud punase peaga tütarlapse pildi silme ette toob, on ilmselt see, mis minu jaoks selle viimase kontserdi kokku võtab. Tumedates toonidest hoolimata ülimalt positiivne õhtu igatahes.

Foalsi kulunud lisalugu.

2010-09-29T17:59:00.005+03:00

Taas ei jää mul mitte midagi muud üle, kui kirjutada jälle natuke Foalsist. Nimelt on bänd täiesti tasuta ringlusesse lasknud loo nimega "Wear & Tear", mis salvestati siis, kui bänd oma kevadel ilmunud albumit Total Life Forever Rootsis linti käis võtmas. Antud lugu, mis TLF-i ülejäänud materjaliga võrreldes suhteliselt kergesti kohale jõuab (vähemalt mulle mõjus esimese korraga) ,aga plaadile ei pandud ning nüüd ripubki ta rõõmsalt Foalsi kodulehel üleval, et kõik sellele tormi saaks joosta.
Kätte saab selle SIIT.

Drivan-Kämpa

2010-09-24T11:47:00.005+03:00

Tartu Ülikooli survel on minust vaikselt nohik saanud ning et mitte taas täiesti idle-režiimile üle minna, siis topin ma ilmselt järgmise paari nädala jooksul siia suhteliselt informatsioonivaeseid postitusi uue või natuke vanema muusikaga, mille ma enda jaoks avastanud olen.
Seekord tooks teieni kolme toreda Skandinaaviamaa ehk Norra, Soome ja Rootsi juurtega muusikute ühisprojekti Drivan, mille eestvedajaks on norrakas Kim Hiorthøy, kelle päris lahedaid soolokatsetusi saab kuulda SIIT. Allpool aga Drivani "Kämpa", mis pärineb nende augustis ilmunud debüütalbumilt Disko. Albumi nimest end eksitada lasta ei tasu.

Washed Out ft. Caroline Polachek

2010-09-17T20:07:00.005+03:00

Edastaksin siinkohal tänud Eevule ning jagaksin teiega üht lugu, mis on valminud Washed Outi, kodanikunimega Ernest Greene'i, ja Chairlifti lauljanna Caroline Polacheki koostööl. Selleks on "You and I".

Madal psühhedeelne meri.

2010-09-15T22:13:00.007+03:00

On vist aeg see depressiivne vaikus mu blogis lõpetada ning asendada see ühe depressiivse ning sumedalt kõlava bändiga, mis kannab nime Low Sea. Shoegaze'i, elektroonikat ja psühhedeeliat kummardava bändi puhul on tegemist Iirimaal resideeriva duoga, mille moodustavad vokaalide ja mõningate muude asjade taga seisev Billie ning meesterahvas, kes end Bobby D-ks nimetab. Selle aasta kevadel andis kollektiiv välja oma esimese kauamängiva, mille nimeks Las Olas ning sellel nädalal lasti Lefse Recordsi alt välja EP The Light. Viimaselt pärineb ka selline lugu nagu "Berlin", tänu mille film-noirilikule videole ja paranoilisele kõlale Low Sea minus üldse tähelepanu äratas. Ja no tõesti. "Berlin" sisaldab ikka igast lahedaid nüansse, alustades thrillerlikust introst ja lõpetades ähmase vokaaliga, mis ausalt öeldes minusugust isikut pimedatel sügisõhtutel üksi kodus olles just väga kuulama ei meelita, aga diipidel hetkedel on see perfektne kuulamismaterjal küll. Teisi lugusid soovitaks ka.
MySpace

Low Sea-Never Yours

Low Sea-Falling

Melanhoolianäolise päeva soundtrack.

2010-09-02T15:20:00.003+03:00

Ma ei tea kas oleks perfektsemat lugu, mis tänasele vihmaudusele päevale, mil selle semestri esimene ülelaskmine enam-vähem rahuliku südamega täide on viidud ja toas juba nii külm on, et villaste sokkideta olla ei saa, paremini taustaks sobiks kui Kendal Johanssoni "Blue Moon".

O.Children-Heels

2010-08-24T20:49:00.003+03:00

O.Childreni ninamees Tobias O'Kandi lubas ühes juulis Dazed Digitalile antud intervjuus, et 26. juulil tuleb välja nende loole "Heels" LoveHate Productionsi poolt valmis vändatud video. 26. juuli hakkab juba vaikselt ajaloo hämarustesse vajuma, videot pole aga endiselt kuskil ja ausalt öeldes ei jõua mina seda visuaali enam ära oodata, sest see kogu laulu läbiv 80-ndate vaibiga sünt ei taha must lihtsalt mitte kuidagi lahti lasta.

Jälle HURTS'ist.

2010-08-16T13:54:00.004+03:00

MTV Rocksi-nimeline telekanal, mis terve suve järjekindlalt ainult Taylor Momseni The Pretty Recklessi agooniast nõretavat superhitti ja 30 Seconds To Marsi eriti lollaka videoga lugu "Closer To The Edge" on kedranud, suutis mind eile kohe päris positiivselt üllatada ning lasi eetrisse paar lugu HURTSi laivsessioonilt. Üks neist oli "Better Than Love" ning teiseks "Illuminated", mida ma varem isegi kuulnud polnud, aga ohsa kurat kui pöördesse see mind ajas. Ja mida ma Theo Hutchcrafti ja Adam Andersoni puhul ikka ja jälle imetlen ning mainima pean, on see, et nad ei püüa olla ülimalt eksperimentaalsed kitsaste teksade ja habemega alternatiivivennad, vaid teevad hoopis ilusa meloodiaga loo, tirivad kogu protsessi veel ooperilaulja, tõmbavad ülikonna selga, pistavad kammi tasku ja lähevad ikkagi indierahvale peale. HURTSi debüütalbum Happiness peaks muidu ilmuma 6. septembril ja kui õnneks läheb, siis õnnestub mul need härrad ka 9. oktoobril Londonis ära näha.
"Illuminated" on aga siin.

Melt! pildis.

2010-08-15T19:21:00.018+03:00

Võttis umbes viis aastat aega, et see Meldi pildipostitus ära teha, aga siin see lõppude lõpuks on. Hipstereid väga palju ei pildistanud, bändidest on peale jäänud vaid Broken Bells, seda veel kerge udulisandiga ka ning masinad on ilmselgelt domineerivad. Väike ülevaade siiski.

Kaameramees

Broken Bells

Kangelane

Mari

Paha pop?

2010-08-07T18:10:00.000+03:00

Tundub, et ma hakkan vaikselt edusamme tegema, sest ma kirjutan see nädal juba teist postitust. Aga on ka põhjust, sest ma leidsin just praegu ühe überkauni heliteose, mis mu tänasesse, suhteliselt koledasse päeva paar valguskiirt tõi. Bändiks Soft Powers ja lauluks "Mary Never Sings Our Songs". Tegu on järjekordse unistava indiebändiga USA-st, täpsemalt Georgiast, mis valmistub augusti lõpus välja andma oma esimest kauamängivat Bad Pop. Lugu on igatahes jah, nii ilus, et võiks vabalt pärineda Bon Iveri sulest, kui hägune saund ja teravam falsett just vahele ei astuks.
Soft Powersi muud kraami saab nagu ikka kuulata Myspace'ist.

PVT- see ilma vokaalideta bänd.

2010-08-03T22:25:00.000+03:00

PVT puhul on tegemist Austraalia bändiga, mis mõni aeg tagasi veel rahulikult Pivoti nime all muusikat tegi, kuni üks suvaline ja samanimeline USA garaažikollektiiv nüüdsed PVT tüübid nimevarguse eest kohtusse otsustas kaevata. Nii ei jäänudki austraallastel muud üle kui vokaalid minema visata ja PVT nime all edasi tegutseda. Nagu vana hea klišee staatusesse tõusnud eestlaste rahvatarkus ütleb, siis nimi meest ei riku ning nii istubki PVT juba kaks aastat Warp Recordsi kaitsva tiiva all ja on valmis 9. augustil välja andma uut albumit Church With No Magic, samal ajal kui need USA vennad oma õllelõhnalise nimega ilmselt endiselt oma esimesest plaadilepingust unistavad.
Esimene singel ilmuvalt plaadilt Church With No Magic jõudis avalikkuse ette tegelt juba maikuus ning kannab nime "Window", mis oma trummilaviiniga natuke aktiivsemas võtmes Battlesit meenutab. Võib vist öelda, et polegi päris pikka aega ühegi loo peale niimoodi silda visanud. Siin see igatahes on.

Öine relvapostitus.

2010-07-28T01:44:00.000+03:00

See tappev palavus on mind viinud sellisesse staadiumisse, et päeva ajal ma enam normaalselt ei funktsioneeri ning mingi sügavam arutlemine ei tule hetkel kõne allagi. Nii vahingi ma siis oma True Bloodi ja muid toredaid filme ning pean hetkel kerget muusikarehabi. Siiski tahaks ma edastada paar lugu, mille ma täna suhteliselt lampi netis sobrades leidsin. Tegu on Son Luxi nime all üles astuva Ryan Loti loominguga, kes mulle paar aastat tagasi oma "Break"i ja Beiruti "A Sunday Smile"i remixiga mälusoppidesse kinnistus. 2008. aastal andis ta välja oma esimese kauamängiva At War With Walls & Mazes, millel võis kohata ka sellist laulu nagu "Weapons". Antud lugu kukkus aga ilmselgelt niivõrd hästi välja, et Lott otsustas selle aasta veebruaris välja anda EP, kus peal kuus erinevat versiooni just sellest samast "Weaponsist". Mina elasin mõne aja pimeduses ja pean antud ideed alles viis kuud hiljem kiitma, aga hea, et üldse. Kel puudus melanhoolsest jazziga segatud dnb'st, siis siin on midagi teile. Muid asju muidugi ka.

Son Lux-Weapons VI(Alias Remix)

Son Lux-Weapons V

Lisaks tahaks öelda veel seda, et minust sai täna mingitel edevatel põhjustel tumblr-i kasutaja. Tumblr saab olema natuke laiema haardega kui see koht siin ning sinna kavatsen ma postitama hakata niisama ilusaid ja häid asju. Erilist teksti sealt siiski otsida ei tasu. Aitäh.

Melt! 2010

2010-07-21T23:02:00.000+03:00

Hallo. Melt! on selleks aastaks jällegi nagu vupsti läbi ning miljon bussi-, metroo-, rongi- ja lennusõitu, hunnik kontserte ning ohtralt päikest ei teinudki must päris surnud diskotantsijat. Enne kui ma selle aasta muljeid jagama hakkan, tahaks öelda, et 22 laivi, mida ma eelmises postituses suure suuga attendida lubasin, jäi muidugi ära, sest kangema keemia sõber ma ei ole, alkohol, mis ehk natukenegi energiat juurde oleks andnud, kadus kerest juba ühe laivi jooksul ning 4-eurose õllega laadimise mõtte peale ma just ilutulestikku ei lasknud. Niisiis jäidki ära kõik need toredad saksa elektrojumalad, kelle setid just sellesse hommikupoolsesse aega olid sätitud ja mille ajal mina juba õndsat und magasin. Kõige rohkem toob pisara silma fakt, et Moderati mul näha ei õnnestunudki. Ausalt öeldes ei oska ma öelda, kas tegemist oli mu enda apsakaga, aga sellel ajal kui antud kollektiiv juba laval pidi olema, tantsutas DJ Shadow endiselt hüperaktiivset rahvamassi ning peale tolle härra laivi võeti visuaaliekraan üldse maha. Kuna mina olin selleks ajaks juba suhteliselt mentaalses erroris otsustasin alla anda ja magama kobida.
Festarile saamisest ma seekord rääkima ei hakka, sest seda olen ma juba varem teinud, aga korralduses võis mõningaid muudatusi märgata küll. Kui eelmisel aastal sai telklasse jalutada ükskõik kes, siis sellel aastal ilma käepaela või välja prinditud piletita sinna ei saanud. Ka kontserdipaigas oli kontroll kõvasti rangem- kontrolliti kotte, sikutati käepaelu ning nuusutati ega tetrapakkidest (umbkaudne kogus vedelikku, mida kontserdipaigale kaasa võib võtta) promillilist lõhna esile ei kerki. Telklas oli vähem pellareid ka ning kuna me positsioneerusime suhteliselt telkla alguses, võttis wc-s käimine umbes toredad 20 minutit. Aga hala halaks, sest nähtud kontserdid, inimesed ja festivali asukoht kaalusid need väikesed miinused kordi üle.
Nagu eelmiselgi aastal, hakkas Meldi möll ka sel korral peale juba 15. juulil. Preparty, mis kandis nime Audiolith Pferdemarkt toimus sel aastal aga mitte telkla külje all, vaid hoopiski festarialal ning maksis eelmüügist ostes 5 euri. Seda seetõttu, et ümberkaudne rahvas müraterrori all kannatama ei peaks ning selleks, et toetada 2000. aastal Dessaus neonatside poolt surnuks pekstud afrosakslase Alberto Adriano mälestuskontserti. Kuigi telklas väitsid kõik, et piletid prepartyle on välja müüdud, koperdasin ma siiski kohale ning sain lisaks kõigele veel tasuta sisse ka. Siinkohal näide Audiolith Pferdemarktil üles astunud dj-de loomingust. Originaalis kuulub Egotronicule, remiksitult Frittenbudele. Mõlemad olid igatahes kohapeal olemas.

Egotronic-Raven gegen Deutschland (Frittenbude Indiefresse Remix)

16. juulil hakkas kogu värk ametlikult peale ning meie esimene plaan oli näha Pantha Du Prince'i. Enne seda käis Big Wheeli laval veel Oliver Koletzki dj-set. Antud härrast polnud ma ausalt öeldes midagi kuulnud, aga head asja lasi ta igatahes. Üks lugu, mis ilmselt küll tema loomingusse ei kuulunud, oli aga nii vinge tantsukas, et ma murran siiamaani pead, millega tegu võis olla. Kõlas natuke nagu Modeselektori "Happy Birthday", aga see ta ei olnud. Oliver Koletzki nimi oli mul aga teada ning koju jõudes tegin ma end tüübi loominguga igatahes natuke rohkem tuttavaks.

Pantha Du Prince oli üks neist artistidest, keda ma esialgselt oma ametlikku "peab nägema" listi ei lisanud, sest PDP muusika pole mulle siiamaani just väga südame lähedale roninud. Etteaste oli aga sellegipoolest mõnus tantsukas ning ma ei saa siiamaani aru, kuidas need minimali vennad laivis rahval katuse ikka niimoodi sõitma oskavad panna.

Pantha Du Prince-Lay In A Shimmer

Kell 22 kohaliku aja järgi läks aga peale HEALTH, kelle jaoks ma muidugi kohe esiritta trügisin. Bändiliikmed olid oma asjas ikka nii kuramuse sees, et vahepeal tekkis tunne, et kui tüübid oma päid natuke veel jõudsamalt edasi-tagasi pilluks, läheks nad varsti ilmselt lendu. Probleemiks kujunes HEALTHi puhul aga see, et bändi instrumentaalivalang oli nii võimas, et Jake Duzsiki vokaal kadus sellesse helidelaviini lihtsalt ära. Põhilood tulid aga kõik esitamisele ning "USA Boys" ajas rahva eriti pöördesse nagu arvata oligi.
Järgmisena sättisin ma end aga Yeasayerile. Kahjuks olid festarikorraldajad millegipärast The XX-i ja Yeasayeri suhteliselt ühele ajale toppinud, niisiis olingi ma suht dilemma ees kumma bändi ma ohverdama peaksin. Kuigi The XX-i olen ma oma lastfm-i kohaselt umbes tuhat korda rohkem kuulanud, otsustasin ma ikkagi karglemise kasuks ning kobisin Yeasayerile, sest "Mondegreen" laivis tundus ikkagi liiga ahvatlev variant. Pettuma ma igatahes ei pidanud. Yeasayeri puhul tahaks eriti kiita fakti, et kõik kolm bändiliiget oma hääled käiku on lasknud, nii et vokaalse varieeruvuse puudujääkidest selle kollektiivi puhul küll rääkida ei saa. Tüübid mängisid lugusid ka debüütalbumilt All Hour Cymbals, kust pärit "Wait for the Summer"-nimeline lugu, mis mulle enne laivi kõrva jäänud poldki. "Wait for the summer. We'll sleep when we wanna."
Yeasayer läbi, tegin kerge spurdi pealava suunas, kus esitas oma viimaseid lugusid The XX. Rahvamass, mis pingid ja lavaesise platsi hõivanud oli, rääkis enda eest. Mul õnnestus kuulda vaid "Basic Space"'i ja "Infinityt", aga Romy Madley Crofti originaalist pikemaks venitatud "I can't give it up" oli nii ilus, et kogu kontserdi üleüldine atmosfäär jõudis hetkega minuni. Oli tunda kerget intiimhüpnootilist olekut, mille sarnast oskavad välja võluda vaid vähesed bändid. The XX on selles vallas aga ilmselgelt esimene.
Õhtu viimaseks kontserdiks jäi aga Foals, kelle laivi olen ma juba umbes kaks aastat oodanud ning seekord nad mind õnneks üle ei lasknud. Nende härrade tegemisi austan ma abosluutselt iga külje pealt ning nende laivi kohta objektiivset arvamust te siit ei leia. Igatahes. Oli ilus ja emotsionaalne. Palju kraami oli pärit Antidotes'i pealt ning Foalsi kompanii lavalist energiat vaadates tekkis tahtmine teada saada, mis tunne oleks tol hetkel nende nahas olla. Trummar Jack Bevan viskas lõpuks ka oma trummipulgad rahva sekka, aga ma võin ilmselt pensionieani loota, et need kunagi minu lähedusse lendavad.
Ja nüüd, ülim häbi mulle, aga 17. juuli esimene bänd, kes mulle tõsiselt korda läks ehk siis Hurts, jäi mul teatud debiilsetel põhjustel nägemata. Küll aga jõudsin ma sellele järgnenud Friendly Firesi kontserdi kolmandasse ritta, kus toimus ikka väga võimas kaasaelamine. Kes veel FF-i solisti Ed Macfarlane'i tantsuoskustega kursis ei ole, siis SEE VIDEO ütleb ilmselgelt kõik ning ega tüüp laivis end nõrgemast küljest ei näidanud. Kuigi kontsert kestis ainult pool tundi, suutis Friendly Fires rahva nii pöördesse ajada, et crowdsurferid maandusid turvameeste turvaliste käte vahele umbes iga kahe minuti tagant ning mina suutsin jätkata oma traditsiooni ning korra äärepealt kintsu maha panna, kui keegi mind juba automaatselt püsti tõstis.
Peale Friendly Firesit suundusin ma aga The Big Pinkile, mis oli üks neist bändidest, mille kontserdit ma ülima ärevusega ootasin. Ja ütleme nii, et hetkest, mil Robbie Furze oma tuntud needistatud jakk seljas lavale astus, lisandus ta koheselt mu lemmikmeeste nimekirja, sest kui suvaline ja kui lahe korraga saab üks mees üldse olla. Igatahes. Ilget jauramist ja üksteise lömastamist ma The Big Pinki ajal eriti täheldanud, välja arvatud muidugi siis, kui bänd "Dominos"i mängis. Kõige vingem oli antud laivi puhul aga see, et tüübid kandsid ette Beyonce'i "Sweet Dreamsi" kaveri, mida ma ausalt öeldes varem isegi kuulnud polnud, nii et esimene reaktsioon oli, et wtf, see on ju Placebo lugu. Mõni võtaks mul sellise mõtte eest ilmselt pea maha, aga Robbie Furze vokaal ja The Big Pinkile omane üliveniv ning kummituslik stiil tekitas täpselt sellise tunde ja ausalt öeldes, kui ma terve The Big Pinki loomingu ja Beyonce superhittidega tuttav ei oleks, siis võinuks "Sweet Dreams" minu jaoks vabalt ka TBP originaal olla.

The Big Pinki kontserdile järgnesid aga Jamie Lidell, keda otsustasime energia kogumiseks seekord istudes vaadata ning ilmselgelt kogu Meldi kõige ekstravagantsema välimusega bänd Hercules and Love Affair, mida ma alguses absoluutselt näha ei plaaninudki. HLA loomingust olin ma tuttav ainult ühe looga, mille nimeks "Blind", kuid see, kuidas antud bänd rahvast pilti tegi, tantsima ergutas ja ise tantsu vihtus tekitas tunde nagu keksiks mõne kohaliku kollektiivi viiside järgi ja kõigil on täiesti poogen, mis pidi sa seda suud liigutad, peaasi, et lõbus on.
Minu õhtu lõpetas tol korral aga DJ Shadow, kelle abil ma Moderati nägemiseks elus üritasin püsida. Minu jaoks on DJ Shadow alati mingi "Tokyo Drifti" meha olnud, aga see, mis ma tol ööl pealava ees kuulsin osutus ikka väga trippivaks muusikaks. Ilmselt tegi oma töö ka volüümi tase.
18. juuli algas aga The Shinsi James Merceri ja Brian Burtoni aka Danger Mouse'i ühisprojektiga Broken Bells, mis kõlas ilusti nagu ikka, aga jäi laivina minu jaoks natuke igavaks ja energiavaeseks. Vahepeal hakkasid tüübid päris kõvasti mürgeldama küll ja bass peksis niimoodi, et valus hakkas, aga selliste, üldiselt rahulike ja mitte suurematesse massidesse jõudnud indiebändide puhul oleks minu arust ikka natuke intiimsemat esinemispaika vaja kui festivali pealava.

Järgmisena astus lavale Goldfrapp, kellest ma kunagi väga sisse võetud pole olnud ja peale natukest kõrvade teritamist istekoha pealt hakkas jõle külm ja nii suundusimegi Fake Bloodi laivile, et natuke sooja saada. Võib öelda, et sooja sai rohkem kui loodetud, sest see, mis Fake Bloodi laivil toimus oli jällegi suhteliselt eepiline. Lendasid kummist krokodillid ja rahvas vihtus niimoodi tantsu, et jaihoo. Ühel hetkel, kui ma just oma sigaretti üritasin süüdata ja tähelepanu mujale koondanud olin, kükitas peaaegu kogu kontserdil olnud rahvamass maha ning kargas loo kulminatsiooni ajal ühe korraga püsti, nii et mul ei jäänud muud üle, kui kogu seda koreograafiat lihtsalt suu lahti kõrvalt vahtida.
Kogu festari viimaseks kontserdiks jäi aga almighty Massive Attack, mis tekitas kergeid assotsatsioone eelmisel aastal esinenud Oasisega, sest pealava esine oli paksult rahvast täis ning ka pingid kippusid lõpuks kitsaks jääma. Ainus vahe on aga selles, et Massive Attacki esinemine oli ikka kõvasti võimsam ja emotsionaalsem kui see, mida tegi eelmisel aastal Oasis. Nagu Oasis oma "Wonderwalliga", mängis ka Massive Attack oma klassika staatusesse tõusnud "Teardropi", kuid enamuses ikka viimaselt, sellel aastal ilmunud Heligolandilt pärit loomingut . Massive Attacki muusika ja vj-de kokkumäng oli kohati nii hüpnotiseeriv, et minu jaoks oligi tol hetkel ainult muusika ja mitte midagi muud ning mõte Ellen Allieni mittenägemisest ei tundunudki enam nii hull, nii et seal kohas minu Melt! 2010 lõppes.
Kui mu ema kuu aega tagasi teatas, et ma järgmiseks aastaks endale mingeid Meldi-unelmaid tootma ei hakkaks, siis oli siuke tunne, et küll ma ka ilma hakkama saan. Nüüd aga, kui ma paar päeva seda kontsertide värki natukene seedinud olen, siis tundub, et peab vist hakkama vaikselt tööd otsima ja raha korjama, sest tahaks ikka järgmisel aastal uuesti minna. Muusika pärast, asukoha pärast ja inimeste pärast.

NB!Eelmisel aastal lubasin ka mõningaid pilte, kuid üles ma neid lõpuks ei laadinudki. Sellel aastal lisan natukese aja pärast kindlasti mingit random materjali. Esinejatest eriti mitte, sest Mari fotokas pidi ju kuidagi ellu jääma, aga melust üldiselt küll.

Topeltsulamine.

2010-07-11T18:50:00.000+03:00

Eesoleval kolmapäeval asun ma jällegi Berliini poole teele, et teist aastat Melt festivalile jõuda (seekord thank god mitte läbi Skavsta lennujaama). Eelmist aastat meenutades kerkivad esile ainult positiivsed mälestused (va muidugi see, et Foals oma esinemise ära jättis, aga sel korral lunastavad nad oma patu tunniajase kontserdiga) ning seetõttu loodan, et see aasta saab sama vinge olema. Samuti oleks päris tore kui 22 minu poolt graafikusse pandud laivi ning 34 kuumakraadi, mida selleks ajaks Saksamaa aladele lubatakse mind päris ära ei tapaks. Siinkohal teeksin kummarduse neile artistidele, kelle laivid/dj-setid une, liigse purjusoleku või mõne muu probleemi tõttu kindlasti nägemata ei tohiks jääda.

Yeasayer

Foals

Modeselektor

Ricardo Villalobos

Hurts

The Big Pink

Jamie Lidell

Broken Bells

Massive Attack

Ellen Allien

Sascha Funke

Mõned päevad aegunud uut Klaxonsit.

2010-07-09T19:08:00.000+03:00

Ma nagu väga hästi ei uskunud, et see postitus mul siia üldse sattuda võiks, aga no näed. Täitsa lampi juhtus nii, et mulle hakkas lõpuks siiski see Klaxonsi uus kraam meeldima, mis nende augustis ilmuval, juba miljon aastat edasi lükatud plaadil Surfing The Void esindatud on. Kuigi nende eelmist plaati Myths Of The Near Future on ilmselt suht raske nende endi poolt ületada, siis ei saagi öelda, et seni avalikuks tehtud "Flashover" ja "Echoes" eelmisest albumist väga erinevalt kõlaks ja nii tundusidki antud lood mulle alguses überrandomid, kuid mingil hetkel jõudis minuni lugudes peituv agressiivsus, mida eelmise albumiga võrreldes ikka mõnekümne grammi võrra rohkem leidub ja see mulle meeldib.

Perfume Genius

2010-07-01T00:13:00.000+03:00

Perfume Geniuse nime all muusikat loova Mike Hadrease elu käis mõned aastat tagasi justkui Trainspottingu stsenaariumi järgi. Noormees tegi narkot, peast käisid läbi suitsiidimõtted ning tihtipeale kippus ta seotud olema tegevustega, mida tänapäeval kuritegevuse kategooria alla lahterdada võib. Ühel hetkel otsustas aga Hadreas sellele kõigele lõpu teha ning pages tagasi Seattle'isse ema kaitsva tiiva alla, kus ta kogu läbielatut vaikselt muusikasse ümber hakkas kirjutama. Kuigi Hadreas arvab siiamaani, et ta hääl kõlab nii nagu oleks tema puhul tegemist transseksuaalse haldjaga, on ta siiski suutnud oma suurematest kompleksidest lahti öelda ning anda välja debüütalbumi Learning, mis kannab endas suurt osa noormehe mineviku taagast. Ja jumal tänatud, et ta seda teinud on, sest see heli, mille too ebakindel hääl ning krabisevad, hõljuvad ja kohati isegi leinavad ("Gay Angels"; "No Problem") meloodiad lõpuks kokku toodavad on nii kuramuse ilus, et päris jama, kui see ainult nelja Washingtoni osariigis asuva seina vahele oleks jäänud.

Coolrunnings

2010-06-29T14:58:00.000+03:00

Ma ei tea mis värk on, aga viimasel ajal suudan ma kõikidest blogidest välja kaevata ainult mingit väga lo-fi'd Ameerikast pärit indikraami, mis omab suhteliselt kindlalt veterankaameraga tehtud pastelsetes toonides videot või samasuguseid promofotosid, kust ei puudu rand, mõni abstraktne ollus või hoopiski noored ja ilusad inimesed, kes lainetes hullavad, muru peal lebades taevasse vahivad või mõne muu vabadust sümboliseeriva tegevusega aega viidavad. Kahesõnaga- ilus elu. Sellise laine kategooriasse võib ilmselgelt liigitada ka Coolrunningsi nimelise 7- pealise bändi Knoxville'ist, Tennesseest. Ausalt öeldes pole antud bänd sellesamuse pastelse videoga veel hakkama saanud, kuid muusika kõlab neil küll nii mõnusalt suveuimane, et tulemata see ilmselt ei jää. Põhjus, miks ma kõikidest nendest suhteliselt sarnaselt kõlavatest USA bändidest just Coolrunningsi ette võtsin, peitub nende loos "When I Got High With You", mis oma kergelt müstilise ja uduse meloodiaga mulle miskipärast väga külge kleepus. Kollektiiv on sellel aastal üldse vägagi konveiermeetodil tegutsenud ning lasknud välja lausa kaks tasuta EP-d: Buffalo ning kergelt kompromiteeriva kaanekujundusega Babes Foreveri, millesse ma tegelikult veel päris korralikult süveneda pole jõudnud. Mõned päevad tagasi andis Coolrunnings välja ka kaks uut lugu- vägagi Girlsiliku vokaaliga "I Can Be Dreamy" ja "I Am You". Tasuta EP-sid saab SIIT.

Interpol-Lights

2010-06-23T13:07:00.000+03:00

Kahjuks domineerib mu elus veel endiselt sessispliin ja nii polegi ma suutnud end veel vabaduse meeleolu peale häälestada, et siia mingit targemat asja postitada. Enne aga, kui ma tsivilisatsioonist mõneks ajaks Vääna mändide vahele kaon, topiks siia Interpoli uue, suhteliselt flegmaatilise, aga stiilse video loole "Lights". Režissööriks Charlie White, kes on ka varem Interpoliga koostööd teinud. Tookord oli selleks visuaal loole "Evil".

HEALTH - USA Boys

2010-06-09T21:30:00.000+03:00

HEALTH on valmis saanud uue video oma loole "USA Boys". Kerge narkopidu, veidi asjade lõhkumist ning natuke porni kah.

Aphrodite suri ära.

2010-06-03T13:23:00.000+03:00

Seekordse postitusega teen ma kummarduse bändile, kelle sulest pärineb minu selle nädala absoluutne lemmiklugu. Kollektiivi nimeks on seekord Phèdre, mis sõber Wikipedia kohaselt peaks viitama ühele Kreeka mütoloogiast tuntud armudraama kangelannale, kelle nimeks Phaedra. Bändi enese kohta oskan ma öelda vaid nii palju, et selle moodustavad kaks Kanada pinnalt pärit nõbu, kes üheskoos sinna lo-fi ja veiderpopi kanti muusikat meisterdavad. Kreeka mütoloogia temaatikat jagub ka sellesse samasse, minu lemmikhelitöösse "Aphrodite", mis solistihärra madala estraadivokaali ning maheda rütmiga jumala suurepärase rannalebo ja peomuusika kombo moodustab.
Bändi MySpace asub SIIN.

Transseksuaalide ja kulturistide kokkupõrge.

2010-05-25T16:18:00.000+03:00

Foalsi uuest kauamängivast Total Life Forever olen ma siin juba ilmselt kõriauguni jahunud, aga siiski ei väsi need härrad mind üllatamast. Nimelt jõudis täna Facebook almighty kaudu minuni uudis, et "Miami", mida ma siin juba enne kogu plaadi repertuaarist esile olen tõstnud, on nüüd video võrra rikkamaks saanud. Seekord ei ole siiski tegemist klipiga, kus bändiliikmed kõrte vahel ringi keksiks ega üksteistele autorehvidega piki päid üritaks virutada, vaid hoopis millegi sellisega, mida Foalsi seniste videote vaimus kohe mitte üldse oodata poleks osanud. Muidugi on ka seekord mängus bändiliikmete hea sõbra Dave Ma andekas režissöörikäsi, mis siiamaani pea kõik Foalsi videod valmis meisterdanud on. Seekord asendatakse indielapsed ja Inglismaa niiske kliima aga üleküpsenud kulturistide, ilmselgelt liiga palju Botoxiga kokku puutunud transseksuaalide ning Miami lõõmava päikesega ning pannakse nad omavahel kättpidi kokku. Tulemust saab näha SIIT.

Aeg on vaenlane.

2010-05-17T22:20:00.000+03:00

Algava sessi puhul, mis seekord tänu fonoloogiale, keskaegsete sonettide analüüsimisele ja oskamatusele õigesti aega planeerida eriti vaevarikas tõotab tulla, postitaks siia ühe 2001. aastast pärit loo, mida Eevu mulle eelmisel nädalal soovitas. Tegemist on Quanticu nime all esineva produtsendi, dj ja muusikuga, kelle kodanikunimeks Will Holland. Loo nimeks "Time is the Enemy". Rohkem ei seleta. Kuulake ise.

Telekafetišiga bänd.

2010-05-14T10:18:00.000+03:00

...music video? nimeline kollektiiv oleks mu kõrvust ilmselt igaveseks mööda libisenud, kui see poleks mu playlistis täpselt peale Broken Social Scene'i"World Sicki" asetsenud, mida ma viimastel päevadel ikka suhteliselt jõudsalt kuulanud olen. Muidugi pean ma siinkohal jällegi kiruma osade kollektiivide oskamatust endale normaalseid nimesid valida, sest mida leiad sa Google'ist, kui panna otsingusse ...music video? Jah, miskipärast viiteid OK GO videotele ning lisaks kõigele ilutsevad seotud otsingu reas Justin Bieberi, Katy Perry ja Celine Dioni nimed, kuid mitte midagi bändist, mida tegelikult vaja oleks. Õnneks on siiski olemas Lastfm.com, kust viimases hädas ikka abi leiab.
Kui aga nimetemaatika kõrvale jätta ning lõpuks ...music video? MySpace'i jõuda, siis võib bändi kohta isegi natuke informatsiooni välja lugeda. Nimelt on kollektiivi puhul tegu USAst, täpsemalt Arizonast pärit meeste Paul Jenkinsi ja Wes McCanse'i vaimusünnitisega (2009. aastal liitus ka Justin Miller), mis eksisteerib tegelikult juba 2003. aastast peale. ...music video? sulest on siiamaani ilmunud kaks albumit, mis miskipärast panevad arutlema küsimuse üle, mis värk meestel selle telekaga on, sest esimene album kannab nime Fireproof Your TV ning teine on tituleeritud kui Now That My TV Has Wings I'll Never Be Lonely. Kolmas album ilmub selle aasta juulis, kuid selle nime osas ma veel täit selgust saanud ei ole. Nüüd ongi ...music video? välja lasknud uue loo "I'm Afraid of Everything", mis tulevase kauamängiva üldist helikeelt natukenegi edasi andma peaks. Kuigi ...music videot? on võrreldud nii M83, Radioheadi, Airi ja ma ei tea millega veel, siis mulle meenus "I'm Afraid of Everythingi" maheda tonaalsusega seoses hoopiski glo/no-fi artisti Washed Out sillerdavat saundi täispikitud lugu "Feel It All Around".
"The Day I Explodedi" puhul hakkab tõesti kõrva midagi M83-laadset, kuid tänu ...music video? Paul Jenkinsi vokaalile kergelt popilikumas võtmes siiski. Ilusaid emotsioone täis muusika igatahes.

Lapsed, pidu ja papagoid Ratatati moodi.

2010-05-11T20:13:00.000+03:00

Härrad kahemehebändist Ratatat, kes kolm aastat tagasi ka EKA seinad värisema panid, on peale pikemaajalist pausi teada andnud, et juunis ilmub nende neljas kauamängiv, mis kannab vägagi kreatiivset nime ehk siis LP4. Juba on väljas ka esimene lugu "Party with Children", mille videot detailirohkuses küll süüdistada ei saa. Aga nagu öeldakse, lihtsuses peitub võlu. Ilmselt papagoides ka.

Vastumürgi teine staadium.

2010-05-09T20:06:00.000+03:00

Ma ei saa ikka mitte kuidagi nii, et ma viirust nimega Foals ei levitaks ning seekord tahaks ma meelde tuletada, et täna ilmus ametlikult selle viieliikmelise briti kollektiivi teine album Total Life Forever. Muidugi ei suutnud ma lõppetulemust nii kaua ära oodata, et ma plaadi lekkimisest tekkinud kiusatusele vastu oleksin suutnud panna ning nii ketrabki "TLF" mul peaaegu konstantselt juba kolmandat nädalat jutti.
Kui ma kaks aastat tagasi Foalsi Brixton Academys toimunud kontserdile piletid ära bronnisin valdas mind laastav ahastus, sest tänu oma kõrgtasemelisele jokutamisele saime me seisukohtade asemel istekohad ning ausalt öeldes ei kujutanud ma tol hetkel üldsegi ette, et Foalsi istudes kuulama peaks, sest Antidotes'il kõlavate lugude puhul oli valdavalt tegemist hüsteeriliseks kulmineeruvate, tantsuliste ja energiliste heliteostega. Kui aga üks purjus tütarlaps meie kõrvalistmel pidevalt turvanaiste käske eiras ning ikka ja jälle püsti tõusis, ei jäänud ka ülejäänud rõdurahval muud üle kui asjaga kaasa minna. Nii ei olnudki rõdukoha omamine lõppude lõpuks niivõrd kurvastav kogemus, sest emotsioonist puudu ei tulnud ning samuti pääsesime me võimalikust lömastamisest, mis Foalsi kontserditele suhteliselt omane on.
Siiski võib öelda, et übertantsuliste mathrocki lugude vahele, mille järgi Foals end kõigi briti hipsterite uueks lemmikbändiks mängis, mahtus juba Antidotes'il skisofreenilist kraami, mis mulle siiamaani ikka väga hinge läheb, näiteks "Big Big Love", "Olympic Airways" või "Tron".
Ja paar kuud tagasi, kui bänd "Spanish Sahara" video välja andis ning ma solist Yannis Philippakist üksinda lumistel väljadel sumamas nägin ja varasemast tuhat korda aeglasemaid kitarrikäike kuulsin, siis oli üllatus ikka päris suur, sest nii (vabandust järgneva väljenduse eest, aga...) romantikasse kalduvat värki poleks Foalsilt küll elus oodanud. Kuigi "Spanish Sahara" kerib end lõpuks ikka välja kiire mathrocki poole peale, siis, nagu ma juba varem ka maininud olen, jääb melanhoolia ikka võimsalt domineerima. Ja nii läbi terve "Total Life Forever"i. Ka herr Philippakise haukuvast ja agressiivsest vokaalist pole uue plaadi peal enam midagi järel. Nüüd asendab seda hoopis albumi üldisi emotsioone edasi andev pehme hääletämber. Ja kui nüüd aus olla pole mul sellise muutuse vastu absoluutselt midagi, sest tõsisem Foals on mulle alati rohkem meeldinud ning tüübid teevad oma asja ikka endiselt väga professionaalselt. Kuigi sellised lood nagu "This Orient"(loo lõpuosas kuuleb muideks täiesti imelisi klaverikäike), "Black Gold" ja mu absoluutne lemmik "Miami" kisuvad meloodialt isegi mažoorsema atmosfääri poole, astub siiski vahele lüürika ning hävitab oma "Would you be there for me" kordamisega sellegi lootuse.
Melanhoolia melanhooliaks(enam ma seda sõna niipea ei kasuta), aga Foalsi härrad on jällegi saanud hakkama albumiga, mille kohta võib öelda, et tüüpidel on oma, juba debüütalbumil kõrva jäänud stiili jõudsalt kinnistada õnnestunud. Seekord siiski enamuses selliste lugudega, mille kõigi järgi just Skinsi Secret Partyt ei korralda.

Veel üks panda.

2010-04-10T18:22:00.000+03:00

Oma suhteliselt ebaoriginaalsest esinejanimest hoolimata on Gold Panda nime all helisid meisterdava tüübi muusika täiesti teine ooper. End Derwin Pandaks nimetava UK-st pärit härra loominguga tutvusin ma esmakordselt eelmisel aastal, kui mees oma "Quitter's Raga" nimelise loo internetti üles riputas ning mind oma võimsalt väänutatud helikeelega jalust niitis. Nüüd on mees hakkama saanud järjekordse EP-ga, mille nimilugu "You" ka singlina välja on lastud ning mis minu meelest vabalt "Quitter's Raga" kandadele astub. Niisiis. Ülekülluses eksperimentaali ja häid ideid ning kuulmismeeled rõõmustavad.

via nomodestbear

The Dead Weather Floria Sigismondi moodi.

2010-04-08T12:27:00.000+03:00

The Dead Weatheril on vist vedanud, sest meedia on suutnud neid õnnistada sellise totaka modernse terminiga nagu supergrupp. Jah. Võib eeldada, et kui erinevatest edukatest bändidest pärit geeniused mõneks ajaks oma emalaeva hülgavad, omavahel kokku saavad ning loomingulisi ajurünnakuid tegema hakkavad tuleb sealt välja midagi plahvatusohtlikku. Seda siis kas heas või halvas mõttes. The Dead Weather (mille liikmeteks on üks kahendik The Killsi ehk mu absoluutne lemmiknaine Alison Mosshart, White Stripes'i ja The Raconteurs'i ohje hoidev almighty Jack White, Jack Lawrence, kes on samuti The Raconteursi täieõiguslik liige ning The Greenhornes'i bassimees pluss Queens of the Stoneage'i Dean Fertita) pole minus esile kutsunud erilist eufooriat (kui mitte arvestada "Treat Me Like Your Mother"it oma KUI LAHEDA videoga) ega ka mingeid negatiivseid emotsioone. Ilmselt peitub minus siiski mingi lollakas skeptitsismialge, mis niinimetatud supergruppe päris tõsiselt ei lase võtta.
Siiski tahaksin ma selle postituse pühendada The Dead Weatheri uuele loole "Die by the Drop", mis on esimeseks singliks nende mais ilmuvalt teiselt albumilt Sea of Cowards ning mille video režissööriks on üks lahedamate ideedega kreatiivnaisi üldse ehk Floria Sigismondi, kelle nimele võib kirjutada ka näiteks Amon Tobini "4 Ton Mantise", Interpoli "Obstacle 1", Muse'i "Supermassive Black Hole"i ja paljude teiste unenäolise ja tumeda alatooniga videod. Ei ütleks, et "Die by the Drop" just Sigismondi huvitavamaid asju oleks, aga vaadata ja kuulata tasub igatahes.

Active Child

2010-04-01T17:47:00.000+03:00

Nonii. Aitab mu liiga pikale veninud vegeteerimisperioodist, sest mul on kogu selle mitte midagi tegemise pärast juba nutma ajavad süümekad. Kuigi viimased kaks nädalat pole minu jaoks muusikaliselt just kõige viljakamad olnud, siis ühe huvitava asja suutsin ma siiski leida küll. Nimelt ühemeheprojekti Active Child, kodanikunimega Pat Grossi, kelle muusikat võiks kirjeldada kui M83 meloodiad koorimuusikale omase pühaliku ja flegmaatilise vokaaliga(seda seetõttu, et Grossi laulis õndsas lapsepõlves poistekooris). Ise sattusin ma Active Childist vaimustusse tänu sellisele stratosfäärides hõljuvale loole nagu "Wilderness". Tuleb tunnistada, et ülejäänud heliloominguga ma veel päris sina peal ei ole, kuid viimati nimetatud helimeisterdust tasub sada protsenti kuulata küll.
Mõned MP3ed on täiesti legaalselt alla laetavad SIIN.
MYSPACE

Badass Yuki - Changeling

2010-03-15T10:19:00.000+02:00

Jätkan oma informatsioonivaesete postituste rida, tehes järjekordse kummarduse eesti muusikale, seekord kerge Luxemburgi nüansiga siiski. Nimelt on Badass Yuki nimeline duo välja lasknud oma esimese video ülilahedale loole "Changeling", mille režissööritöö eest vastutab Heleri Saarik. Video on praegu üleval ainult Coca-Cola Soundwave'i kodulehel väga minimaalses formaadis, aga ma ei suutnud oodata, et ta kuskile mujale ka üles laetaks. Nii et, SIIN see on.

O Childreni riismed.

2010-03-13T22:52:00.001+02:00

Vinge video vingetelt meestelt.

MGMT kohtub deliiriumiga.

2010-03-13T16:57:00.000+02:00

2007. aastal halvas MGMT meeldivalt kõigi muusikafanaatikute kuulmismeeled ning lajatas meile üksteise järel selliseid, nüüdseks ilmselt igaveseks muusikaajalukku kirjutatud lugusid nagu "Electric Feel", "Kids", "Youth" jne. Nüüd on tüübid tagasi, et varsti ilmselt jälle muusikamaailma oma veiderilusate meloodiatega kõigutada, sest 13. aprillil annavad nad välja uue albumi, millel nimeks Congratulations. Selleks, et kuulajaid uue plaadi helikeelega natukenegi kurssi viia, toppisid mehed oma kodulehele üles loo "Flash Delirium", mida saab sealt endale täitsa tasuta alla laadida.
Ilmselt ootavad kõik salamisi uut "Electric Feel"'i mõõtu heliteost, kuid antud lugu vist päris selliseks tituleerida ei saa, et see muidu ka teist sorti muusikat eelistavate persoonide hinge soojaks teeks. Siiski on tegemist ülivinge asjaga, mis tõestab, et tüüpidel ideed otsas ei ole. Lugu kulgeb täiesti ühest äärmusest teise, alates õndsa rahuga, kulmineerudes hüsteerilisse punki ning luues vahepeal saundi, mida mina nimetaks kinkypopiks.
Lugu saab SIIT

Alarm.

2010-03-13T00:39:00.001+02:00

Aitäh, eesti rahvas ja mu vanemad, kes mu telefoniarvet maksavad.

Psühhedeelia võidukäik.

2010-03-10T22:44:00.000+02:00

Mida rohkem ma Yeasayerit kuulan ja nende muusikavideosid vaatan, seda enam hakkab mulle tunduma, et teatud tripi tarbeks polegi narkot vaja, sest kogu see kompositsioon, mis antud bänd oma loomingu ja visuaalse toega kokku meisterdab, on üks paras reaalsuse ja sürreaalsuse piiri peal kobamine niigi. Suure kõrvalekaldega selle viimase poole muidugi.
Mõned kuud tagasi kiitsin ma siinsamas nende "Ambling Alp"'i, mille video autoriks loovkollektiiv Radical Friend ehk Kirby McClure ja Julia Grigorian, kes on loonud interaktiivse pildi ka ",Black Moth Super Rainbow loole "Dark Bubbles",kus saab oma soovi järgi hommikust õhtu teha ning vastupidi.
Yeasayeri juurde tagasi tulles on osapooled taas jõud ühendanud ning valmis saanud uue video loole "ONE". Viimane ei sisalda küll nii mõistusevastaseid detaile kui "Ambling Alp", kuid kahtlast rahvast ja deformeeruvaid päid võib siitki leida.
Radical Friendi koduleht ka, kus saab kiviga vastu vahtimist.

Late of the Pier - Best In Class

2010-03-09T23:07:00.000+02:00

Et natukenegi oma transkriptsioonidest, tõlkeseminaridest ja Pulleritsu kodutöödest pehmeks mõeldud aju mingile normaalsuse levelile tagasi tuua, otsustasin natukeseks taas muusikasse süveneda, milleks viimasel ajal nagu väga aega pole olnudki. Nii vedasingi välja oma tolmukihi alla mattunud raadio, sest ega minu varsti ilmselt hingusele minev läpakas internetis live-kuulamist teha ei lase, ning sättisin end Nestori ja Morna lainele. Noja esimene lugu, mis mu kõrvadesse jõudis, oli Late of The Pier'i veebruaris välja tulnud lugu "Best in Class", millest ma tegelikult juba siis teadlik olin, kuid mis peale esmakordset kuulamist ausalt öeldes kerge pettumuse valmistas, sest ei suutnud ma sealt leida ei vanale heale Late of the Pier'ile omast süngemat alatooni, niivõrd huvitavaid meloodiakäike ega piisavalt rokki. Vastu kõlas hoopis värviline telekamängumuss, mis alguses ilmselt eemale ehmataski, sest ega ma seda Tetrise teemat muusikas väga ei armasta. Ja no siit võibki edasi minna jutuga, et nii need head lood internetiavarustesse ära kaovadki, sest mingi klõps mul seda lugu raadiost kuuldes igatahes käis ja siin ma nüüd olengi, sellest samast telekamängumussist postitust kirjutamas. Pole küll just vana Late of the Pier, aga mida ma konservatiiv siin ikka kobisen. Huvitavaid nüansse leidub ja peo puhub vabalt püsti küll.
Videos astub muideks üles ka ühe bändiliikme vanaema. Kütte eest vastutab Smirnoff.

Kõige sädelevama hobuse lahkumine.

2010-03-08T00:06:00.000+02:00

Üleeile võttis endalt elu Sparklehorse'i nime all tegutsenud Mark Linkous, kes suutis end minu mällu söövitada eelkõige eelmisel aastal Danger Mouse'iga koostöös ilmunud albumiga Dark Night of the Soul.
Ei saa öelda, et oleksin just Sparklehorse'i kollaboratsioonivabade lugude kõige andunum fänn, kuid ühes asjas olen ma alati kindel olnud. Need kõlavad täpselt esinejanimele vastavalt.

Foalsi melanhoolne taastulemine.

2010-03-01T22:30:00.000+02:00

Mu lemmikbändidest kõige lemmikum ehk Foalsi nime alla koonduv viieliikmeline seltskond on lõpuks mu piinadele lõpu teinud. Nende 2008. aastal ilmunud Antidotes'i olen ma vist juba sadu kordi edasi-tagasi läbi kedranud, peaaegu kõik netis eksisteerivad Foalsi puudutavad intervjuud/artiklid läbi lugenud, korra isegi nende kontserdil ära käinud ning nüüd vahepeal muu muusika toel püsti püsinud ja oodanud, et tüübid midagi uut välja laseks. Okei. Vahepeal tulid küll mingid uued kontsertsalvestused, kuid mulle pole kunagi meeldinud uusi lugusid kõigepealt laivis kuulda, sest need ei jõua minu jaoks oma kvaliteeditasandit arvestades lihtsalt kohale ja nii ma neid mitmekümnekordse kuulamisega ei kummardanudki.
Nüüd on Foals aga lõpuks teatanud, et uus plaat Total Life Forever ilmub 10. mail ja esimene singel sellelt, milleks saab olema "This Orient", antakse välja 3.mail. Seniks, et fännid päris igatsusse ära ei sureks, on tüübid aga üles laadinud video loole "Spanish Sahara", kus figureerib lumistel väljadel mingeid surnud elukaid (ilmselt siiski sigu) vedav bändi vokalist ja minu lemmikmees Yannis Philippakis, kes on suutnud isegi oma vahepeal mäekõrguseks kasvanud juuksepahmakat natuke hõredamaks ajada(Bänd vedas omavahel kihla, et enne uue plaadi valmimist nad oma juukseid ei lõika ega habemeid ei aja. Habe vohab Yannise puhul siiski veel praegugi jõudsamalt kui kunagi varem.). Et siiski mitte habemete ja surnud loomade jutuga päris ära ehmatada, siis tegelikult on video paras eye candy ning tõenäoliselt on seegi kord tegu Dave Ma kätetööga.
Lugu ise astub kõrvale Foalsile omaselt agressiivse energiaga math rocki rajalt ning katsetab seekord natuke pehmemal ja veelgi melanhoolsemal tasandil kui varem. Siiski arvan ma, et vaevalt terve plaat nii vaikses võtmes kulgema hakkab ning tulevased kontserdid mingiks küünlaga vehkimiseks kujunevad.

Kõige ilusam enesetapp.

2010-02-25T11:51:00.000+02:00

Antud postitust ajendas mind kirjutama mitte muusika, vaid hoopiski üks foto, mis inspireeris Parenthetical Girlsi nimelist bändi kirjutama lugu "Evelyn McHale". Evelynist ei teaks muidu ilmselt keegi, kui ta 1947. aasta 1. mail Empire State Buildingu vaateplatvormilt alla poleks hüpanud. Juhuslikult juhtus õnnetuskoha läheduses viibima fotograafiatudeng Robert Wiles, kes tänaval seisnud takso katusele maandunud McHale'i surnukeha filmile jäädvustas. Mõni aeg hiljem ilmus foto ajakirjas Life nädala pildina. Igatahes on uskumatu, et peale 86. korruselt alla hüppamist suudab keegi veel nii elegantne välja näha.
Ja siin ka antud loo video:

Valetajad ja parakad.

2010-02-19T13:28:00.000+02:00

Liars on bänd, mis on suutnud oma kummitusliku atmosfääriga lugudega minus alati kerget ängi tekitada. 9. märtsil ilmub tüüpidelt uus album Sisterworld, millelt pärit loole "Scissor" on nüüd valminud ka video, mille puhul on visuaali pandud täpselt midagi sellist, mida inimmõistus endale ette võib kujutada, kui näiteks Liarsit kuulata. Laulu algus võib esmakordsel kuulamisel suvalise jorinana tunduda, kuid agressiivse kulminatsioonini jõudes jõuab kohale, et tegu on siiski Liarsile omase peene pingekerimisprotsessiga. Video ise näeb aga välja selline:

HURTS latti ei langeta.

2010-02-18T11:18:00.000+02:00

Kui ma eelmise aasta lõpul enda jaoks HURTSi avastasin ja nende loost "Wonderful Life" absoluutselt vaimustusse sattusin, jäi mind ikkagi kripeldama küsimus, kas bändist, mis esimese loona niivõrd suurepärase asja välja laseb enam hiljem asja saab. Kuid nüüd, olles kuulnud nende uuemat loomingut, hakkavad murepilved selle bändi edasise saatuse kohta hajuma ning nende lugu "Blood, Tears & Gold", mis praeguseks tegelikult nii umbes kuu aega Youtube'is üleval on rippunud, ketrab mu Winampis juba mitmendat ringi. Tahaksin veel mainida, et viimati nimetatud looga kippusid mu mõtetes mitmel korral esile kerkima võrdlused tänapäeva imalate poistebändide ja HURTSi vahel, sest kui nüüd aus olla, siis ega "Blood, Tears & Gold" nüüd mingi eriline indiemuusika etalon küll pole, vaid kaldub mu meelest täitsa võimsalt sinna popmuusika suunavööndisse. Siinkohal tulebki sisse vahe bändi ja bändi vahel. Erinevalt neist konveierilindilt tulevatest niisama ilusatest poistest, kes mikrofoni käes oskavad hoida ning Timbalandi taktikepi all endale paar aastahitti välja võluvad, et siis ajaloohämarustesse kaduda, hoiab HURTS madalat profiili, ajades kohati lausa närvi, sest nende anonüümsuse vaimustuses leiab tüüpide kohta informatsiooni umbes sama palju, kui mind ennast googeldades (natuke rohkem siiski). Lisaks veel stilistika ülikondade ja perfektsete nurgeliseks silutud soengute näol ning alternatiivifännide südamed ongi võidetud.
Siin siis "Blood, Tears & Gold"i mõnus minimalistlik video. Sobiks hästi ka Venuse reklaamiks.

Miike Snow "Billie Holiday"

2010-02-13T14:30:00.000+02:00

Mu praeguse hetke lemmikrootslased ehk Miike Snow on fännide rõõmuks ning kuulmismeelte värskendamiseks paisanud internetiavarustesse oma debüütalbumilt Miike Snow pärit boonusträki, mida kõikide kontinentide isikud varem nautida ei saanud ja jagab seda nüüd ka täiesti tasuta. Lugu kannab nime "Billie Holiday" ning asetub minu meelest võrdsele pulgale kõigi teiste albumil esinevate lugudega, kui isegi mitte sentimeetri võrra kõrgemale. Loo alguses kõlavas lauses "Hey, I can't hear what you say" peitub ilu, mille peale juba iga päev ei satu.
Loo saab täiesti legaalselt alla tirida SIIT.

Gaggle tõmbab traditsioonidele kriipsu peale.

2010-02-12T11:47:00.000+02:00

Mis võib juhtuda, kui endine pühapäevakooli õpetaja otsustab hakata performance'i kunstnikuks, kes oma etteaste ajal Volkswagen Golfiga publikusse sõidab, ise samal ajal Gary Numani "Cars"i esitades? On täitsa võimalik, et ta lõpetab 22-pealise naiskoori formeerimisega, mis ei kogune iga nädal kohalikus kultuurimajas ega laula erinevaid missa osasid, vaid on oma prooviruumiks valinud ühe Londoni kõrtsi, tehes sooja alkoholi ning hunniku sigarettidega. Ja noh. Nimetab end kõigele lisaks veel hanekarja järgi Gaggle'iks. Deborah Coughliniga, keda võib Gaggle'i puhul nimetada nii-öelda ohjade hoidjaks, niiviisi juhtus ning mis on tagajärjed? Lisaks eelpool nimetatud pahelistele harjumustele, mis assotsieeruvad pigem mõne rockbändi prooviga, kus kõik end enne mälli joovad, kui keegi isegi pilli kätte jõuab võtta, leidub Gaggle'i kohta ka muid huvitavaid fakte. Nagu 22st liikmest koosnev, trummibiiti ja dubstepile omast bathroom gurgleit ära kasutav naiskoor oleks veel vähe öeldud, panevad need naised endale selga värvilised keebid, mille pealt võib leida endise Kongo diktaatori mahavõetud pea, plätserdavad oma näod glitteriga kokku ning hakkavad laulma apokalüptilise alatooniga lugusid, mis on meloodia poolest kohati niinii sarnased Telepathe või M.I.A loominguga. Siinkohal tahaks mainida veel fakti, et nagu tavaliselt naiskoorile omane, siis pole ka selle, mitte just kõige traditsioonilisema kollektiivi liikmed täiskohaga muusikud, vaid ka nende naiste hulgas leidub nii arste, õpetajaid, fotograafe kui teadlasi, kes on endale kuskilt ilmselt mingi laheda kiiksu külge pookinud, et sellise projektiga üldse tegelema hakata. Gaggle'i puhul ei saa üle ega ümber kergest müstilisest atmosfäärist, mille naised enda ümber oma väljanägemise ja lugude pealkirjade ("I Hear Flies"; "Crows"; "Hidden Army") osava sümbioosiga loonud on, nii et alateadvusest esilekerkivad pildid Salemi nõiaprotsessidest on täiesti loomulikud. Kel vaklade vastu allergia, siis järgnev video sisaldab neid nii mõnegi kaadri jagu.

Gaggle-I Hear Flies.mp3

Võida veel Grammy...

2010-02-05T15:08:00.000+02:00

Phoenix võitis ja jäi miskipärast kohe ette ühele toredale, järjekordsest MTV poolt toodetud tõsielusarjast Jersey Shore välja karanud neiule. Intervjuu on paras meelelahutus ning ma eeldan, et Laurent Brancowitzi päev oli peale Twilighti puudutavat kommentaari tehtud ka.

MTV Shows

via Videogum

Bänd, mis oma nime ei õigusta - Yuck.

2010-01-31T13:08:00.000+02:00

See, et tänapäeva hiiglama produktiivses muusikarägastikus raske orienteeruda on, pole enam ammu mingi uudis ning kui nende bändide hulgast, mida niigi kogu aeg massiliselt peale tuleb, midagi huvitavat leida, siis tundub see tõepoolest kui taeva kingitus. Yuck'i, mille moodustavad kaks endist praeguseks hingusele läinud bändi Cajun Dance Party liiget pluss kolm isikut veel, ei saa küll nimetada millekski überinnovaatiliseks ja geniaalseks (samas on tegu alles nii värske bändiga, et võibolla ei tohikski veel mingit seisukohta võtta), kuid nende demo "Automatic" väärib tähelepanu küll, sest nii lihtsat ja ilusat lugu kuulen ma peale Bon Iveri, The xx-i ja Yeah Yeah Yeahsi "Hystericu" vaimustust küll esimest korda. "Automaticus" kõlavad mees- ja naisvokaal suudavad koostööna luua niivõrd õrna atmosfääri ning formeerida üksteisest justkui meelega erinevatel aegadel kõlavate sõnade abil tõeliselt kauni ja eriliselt reaalsusesse tungiva heliteose. Tõsi ta on, et kuskilt alateadvusest tungivad "Automaticu" puhul nii või teisiti esile Bon Iverile omased meloodiad ning hääletämber, kuid Yuck ei jää viimasele antud loos mitte millegi poolest alla. On tore tõdeda, et kõigi nende eksperimentaalsete bändide vaimustuses, mis tihti enne tuumani jõudmist 50 kuulmiskorda nõuavad, ei unune ära ka muusika, mis esimese korraga kohale jõuab.
Yuck jagab tasuta ka oma teist demo, mille nimeks "Georgia", kus erinevalt "Automaticust" The Cure'i kitarrikäikude peal liugu lastakse ning noise-popi radadel tallatakse.
Bändi blogi
Ja seekord tänud Mannule, kes mu melanhooliaseisunditega ikka aeg-ajalt kursis on ning kes mind Yuckiga tuttavaks tegi.

Yuck-Automatic[mp3]

Yuck-Georgia[mp3]

Massive Attack pluss Damon Albarn "Saturday Come Slow"

2010-01-26T16:15:00.000+02:00

Kes veel ei tea, siis 8. veebruar on see päev, mil Massive Attack peale seitset aastat taas kauamängiva välja annab. Nimeks Heligoland, mis on kummarduseks Saksamaale kuuluvale samanimelisele arhipelaagile, mille asukoht kuskil Põhjameres ning kus Massive Attacki tüübid tulevikus muusikafestivali korraldama tahavad hakata. Festival festivaliks, kuid selge on see, et plaanid, mille duo oma uue albumi kollaboratsioonideks seadsid, on igatahes täide läinud. Nii ongi Heligolandil kaasa tegevad sellised tüübid nagu Tunde Adebimpe TV on the Radiost, Guy Garvey Elbowst ning hunnik teisi muusikuid veel. Põhjus, miks ma seda postitust aga tegelikult kirjutama hakkasin, oli see, et plaadil astub üles ka Bluri ninamees Damon Albarn, kes laenab oma vokaali loole "Saturday Come Slow". Albarn lausus enne Massive Attackiga koostöö alustamist oma karmid (või siis mitte nii karmid) sõnad, et tema kavatseb teha ainult mažoorseid lugusid ning töötab ainult kümnest hommikul kuni neljani pärastlõunal. Albarni soovid loomulikult tõeks ei saanud, sest kes seda mažoorset Massive Attacki ikka eriti kuulnud on, ning nii ongi taas valmis saanud melanhooliast umbes "Saturday Come Slow", kus Damon Albarn minu jaoks täiesti ühe teise legendaarse inglise bändi vokalistina kõlab ning seega ilmselt ka terve loo hoopiski Radioheadi repertuaari paigutama sunnib. Siiski ei too ma seda assotsatsiooni välja selleks, et antud lugu maha teha, vaid öelda, et Massive Attack on jällegi hakkama saanud üsna suurepärase looga, mis ilmselt depreka külla toob, kuid oma headuses kindlasti nii mõnegi hea korduvmängimise kogub.

The Drums

2010-01-19T14:37:00.000+02:00

Arvestades fakti, et ma The Drumsi loo "I Felt Stupid" ainsana selle bändi omadest enda aasta lemmiklugude nimistusse lisasin, võib jällegi visata kivi kuskile sinna minu süvenemise kapsaaeda, sest hetkel on nende juba sügise alguses ilmunud EP mu kuulmismeeled täielikult vallutanud ning jällegi peaksin ma siinkohal ütlema, et olen vist leidnud endale järjekordse uue lemmikbändi, mille ma lihtsalt pean esile tooma.
The Drumsi panid 2008. aastal kokku kunagisel ammusel ajal suvelaagris tuttavaks saanud noormehed Jonathan Pierce(vokaal) ja Jacob Graham(kitarr), kellega liitusid hiljem Adam Kessler(kitarr) ning Connor Hanwick(trummid). Nüüd on aasta 2010 ning The Drumsile ennustatakse sellel aastal edu nii BBC kui ka NME poolt, rääkimata lugematutest blogidest, mis tüüpe ülistama on asunud. Nii ka mina.
Kui esimest korda "I Felt Stupid"'it kuulates tundus tegemist olevat liiga lihtsa ja nüansivaese kraamiga, siis mõned kuulamiskorrad edasi jõudis mulle kohale, et tegelt peitubki The Drumsi võlu nende pealtnäha(kuulda) lihtsates lugudes, milles tegelikult omad vinged nurgelisused täiesti olemas on. The Drums ei ole bänd, kes asju väga keeruliseks ajaks, vaid vaimustabki oma lihtsusega nii oma tantsulisemates kui ka meloodilistemates lugudes.
Nii võib näiteks tuua loo "Best Friend", mille kergelt eufooriline algus tuletab meelde filmist "Control" pärit stseeni, kus Joy Divisoni mehed "She's Lost Control"i alguses deodorandi appi võtavad. Lugudes "Instruct Me" ja "Down by the Water" on The Drums aga oma tantsulise poole hoopiski hüljanud, kandes samas ka need lood otsast lõpuni oma lüürika ja mõnusa uimase meloodia abil välja.
Ise on The Drums oma muusika kohta öelnud, et nad kirjutavad vaid kahest tundes(ehtsuse huvides ma tõlkima ei hakka):
"We only write about two feelings - one is the first day of summer when you and all of your friends are standing on the edge of a cliff watching the sun set and being overcome with all of your hopes and dreams at once.
"The other is when you're walking alone in the rain and realise you will be alone forever."
Lisaks tahaks mainida veel fakti, et ka Hedi Slimane on enda jaoks The Drumsi avastanud, nendega lausa headeks sõpradeks saanud ning lisaks veel kollektiivi oma objektiivi ette vedanud, mille tulemust saab näha siit.
BBC intervjuu

Indiepopp, mille juured on Zimbabwes.

2010-01-18T16:05:00.000+02:00

Tinashé on noor härrasmees, kes sündis Zimbabwes, kuid kes Mustalt Mandrilt Euroopasse saadeti, et seal arsti või juristina karjääri teha. Läks aga natuke teisiti. Tinashé resideerub küll Londonis, kuid vihub meditsiiniga tegelemise asemel hoopiski täie hooga muusikat teha. Noormehe muusika küündib küllaltki äärmusest äärmusesse, kasutades kohati Vampire Weekendile omaseid kiireid rütmikäike (mis on ju tegelikult Lõuna-Aafrika mõjutustega)ning samas vajudes kohati jällegi unistava indie radadele. Tinashé suudab ühe loo jooksul kõlada nii Arctic Monkeys'i Alex Turneri kui ka Michael Jacksonina ning toob mingis teises loos välja hoopis kolmanda häälevarjundi. Tegemist on tõesti hea kraamiga, mis hetkel kättesaadav kahjuks vaid MySpace'is ja Youtube'is, kuid 1. märtsil peaks Tinashé ilmutama ka oma esimese EP, mille nimeks Mayday.

2009. aasta parimad lood.

2009-12-31T11:07:00.001+02:00

Nagu varem lubatud, siis lisan nüüd ka listi sellel aastal ilmunud lugudest, mis ikka ja jälle minu poolt konstantselt mängimist leidsid. Youtube'i linke ma lisama ei hakka, sest muidu oleks siin reas lihtsalt hunnik ebaproportsionaalsust ja nagu ma juba ennem ütlesin ka, et heliilu ma siinkohal nii täpselt võrdlema ei hakka ning lugusid paremusjärjestusse ei topi.

A Mountain of One - Lie Awake
Air - So Light Is Her Footfall; Sing Sang Sung
Ans. Andur - (Sa olid mu viimase leveli) lõpuboss
Atlas Sound - Sheila
Badass Yuki - Asthesungoesdown
Beach House - Norway

Bear In Heaven - Lovesick Teenagers; Ultimate Satisfaction
Bell - Magic Tape
BLK JKS - Lakeside
Bombay Bicycle Club - Always Like This
Bon Iver - Blood Bank
Broken Bells - The High Road
Burial - Fostercare
Charlotte Gainsbourg ft. Beck - Heaven Can Wait
Clock Opera - Once and For All
Crystal Antlers - Andrew
Deerhunter - Circulation
Delphic - Counterpoint; Doubt; This Momentary
Devendra Banhart - Baby; Brindo
Discovery - So Insane
Dub Fx - Society Gates
Editors - Eat Raw Meat = Blood Drool
Everything Everything - My Keys, Your Boyfriend

Exicision and Datsik - Calypso
Fenech-Soler - Lies; LA Love

Fever Ray - When I Grow Up
Florence and the Machine - Drumming; Hurricane Drunk; You've Got the Love (The xx remix)
Franz Ferdinand - Ulysses
Friendly Fires - Kiss of Life
Fuck Buttons - Surf Solar
Giana Factory - Bloody Game
Girls - Laura; Ghost Mouth
Gold Panda - Quitters Raga
HEALTH - Die Slow
Hot Chip - One Life Stand; Take It In
HURTS- Wonderful Life
Jack Peñate - Pull My Heart Away
Japandroids - Crazy/Forever; Young Hearts Spark Fire

Julian Casablancas - Out of the Blue
Kasabian- Fire; Secret Alphabets; Thick As Thieves; Underdog; Where Did All the Love Go?
Lily Allen - Not Fair
Loney, Dear - Airport Surroundings
Los Campesinos! - The Sea Is a Good Place To Think of the Future
Lusine - Two Dots
Metric - Help, I'm Alive
Micachu - Golden Phone
Mirrors - Fear of Drowning; Organ Song
Modernaire - Bloodshed in the Woodshed
Mumford & Sons - Little Lion Man
Muse - Undisclosed Desires
O Children - Dead Disco Dancer; Dead Eye Lover

Passion Pit - The Reeling
Peaches - Mud; Talk To Me; Lose You

Placebo - Kings of Medicine; Come Undone
Popidiot - Hanging On Friday; Logic; Dream Song
Röyksopp - The Girl and the Robot
SALEM - Frost
Shearwater - Castaways
Simian Mobile Disco - Audacity of Huge; 10 000 Horses Can't Be Wrong
Tallinn Daggers - Highs and Lows
The Cribs - Cheat On Me

The Dead Weather - Treat Me Like Your Mother

The Drums - I Felt Stupid

The Heavy - How You Like Me Now?(Joker remix)
The Horrors - New Ice Age; Primary Colours; Sea Within A Sea; Who Can Say
The Maccabees - Bag of Bones; Boom Boom Pow(The Black Eyes Peas cover); Dinosaurs; No Kind Words;
The xx - Teardrops(Womack & Womack cover)
Tiga - Shoes
Tune-Yards- Sunlight
Vaiko Eplik- Sinu Jälg
Untold - Stop What You're Doing(James Blake remix)
Wavves - To the Dregs
Violens - Fields of Rape
YACHT- I'm In Love With a Ripper; Psychic City
Yeah Yeah Yeahs - Hysteric; Zero; Heads Will Roll
Yeasayer - Ambling Alp

Muusika, mis kujundas minu jaoks aasta 2009.

2009-12-25T11:56:00.000+02:00

Ei saa ka mina üle sellest kohustusliku listi koostamisest, mis 2009. aasta muusikalise poole minu jaoks kokku võtab. Neid 2009. aastal ilmunud helikettaid, mis minu playlistis domineerima on asunud ja mille ma ka siin kohe ritta laon, võib leida ilmselt enamuste suuremate muusikasaitide edetabelitest, mis viimasel ajal kokku on pandud, kuid siiski arvan ma, et need albumid on seda ka väärt. Põhjus, miks need tabelid niivõrd palju ühtida võivad, võib lasuda kindlasti selles, et kui mingi albumi ümber mastaapne poleemika pihta hakkab, siis on minu reaktsiooniks olnud konkreetse LP mitmekordne kuulamine, et ikka heast asjast ilma ei jääks. Mõne albumi puhul on see end õigustanud, kuid mõni ketas, mida kriitikud taevani kiitnud on, ei kasva kohe mitte mingis suunas. Nii on näiteks the Flaming Lipsi Embryonicu ja Dirty Projectorsi Bitte Orcaga, mille fenomenile ma siiamaani veel pihta saanud pole. 2009. aastast jääb meelde ka meeletus koguses imelisi laule, mis mingi eluhetkega ikka ja jälle seostuma kipuvad. Kuigi üksikute lugude nimistu kasvab ilmselt väga pikaks, laon ma oma lemmikud siiski ritta, aga teen seda alles järgmises postituses. Siiski ei hakka ma eraldi välja tooma lugusid nende plaatide pealt, mis niigi mu topalbumite listis koha on leidnud, sest nende albumite puhul on südantsoojendavad enamus laule. Samuti ei hakka ma lugusid ega plaate kohtade järgi nummerdama, sest heal muusikal ja heal muusikal vahet teha pole just maailma lihtsaim ülesanne.

Parimad albumid 2009
Phoenix Wolfgang Amadeus Phoenix
Plaat, mis domineerib jällegi paljude selle aasta parimate albumite edetabelite kui mitte esikohal, siis esikümnes ikka. Selle albumiga, mis on kollektiivi neljas, suutis Phoenix end muusikamaailmas lõplikult maksma panna ning luua suurepärase popalbumi, mis ilmselt ka mitme aasta pärast kõigil meeles on. Totaalseks lemmikuks on lugu "Armistice".

Patrick Wolf The Bachelor
Algselt pidi 2009. aastal Wolfi poolt välja tulema album nimega Battle, kuid Pat suutis kokku saada niivõrd palju materjali ning arvas, et pole mõtet kuulajat üledoosini viia. Nii ilmubki 2010. aastal The Bachelori teine pool ehk The Conqueror, mis vastandina esimesele keskendub Wolfi väljatulekule depressioonist ning ähvardab võtta hoopis tantsulisema suuna. Kui siiski The Bachelori juurde tagasi tulla, siis võib öelda, et minu arvates on tegu täiesti kahetsusväärselt vähe tähelepanu saanud albumiga, mis on minu jaoks üks Wolfi parimaid ning on otsast lõpuni täis täiesti imelisi ning geniaalseid lugusid, kus Wolf mängib nii süntpopi kui traditsiooniliste instrumentidega, mis talle juba kergelt firmamärgiks on hakanud saama.

The Big Pink A Brief History of Love
Selle aasta kõige lahedam bänd, mis on teinud ühe kõige lahedama melanhoolse albumi. Mõjub emotsioone lakke tõstvalt nii selliste hoogsamate lugude puhul nagu "Velvet", "Dominos" ja "Stop the World", kuid ei lase latti alla ka mõnusalt flegmaatiliste "Crushed Water"i ning "A Brief History of Love"'i puhul.

Danger Mouse & Sparklehorse Dark Night of the Soul
Kaks suurepärast muusikut, kes on suutnud laulma panna isegi David Lynchi. Plaadil teevad solistidena kaasa veel mitmed nimekad muusikud nagu The Strokes'i Julian Casablancas, The Shinsi James Mercer, Cardigansi Nina Persson, Iggy Pop, Vic Chesnutt jnejne. Tegu on ikka suhteliselt tumeda albumiga ning märkimist väärib kindlasti solistide valik, kes albumi temaatika täpselt välja suudavad tuua. Kõige vingem on loo "Everytime I'm With You" lüürika, kus vokaali eest vastutab Jason Lytle praeguseks hingusele läinud kollektiivist Grandaddy.

The xx xx
Need, minu eakaaslased tegid oma debüütalbumiga puhta töö ning ilmselt leidub vähe neid, keda see album külmaks jättis. Sügavad, unistavad ja küllaltki tumedapoolsed meloodiad ning vokalistide Romy Madley Crofti ja Oliver Simi ideaalselt klappiv interaktsioon loovad unikaalse kõla, milles minu jaoks The xx-i fenomen peitubki.

Miike Snow Miike Snow
See Rootsist pärit trio võlus mind koheselt, kui ma täiesti juhuslikult Meldi festivalil nende laivi peale sattusin. Hiljem terve albumiga tutvust tehes ei pidanud ma samuti pettuma. Albumi perfektseim hetk on minu jaoks loo "Cult Logic" intro. Samuti peaks mainima fakti, et bändi kaks liiget on võitnud Grammy parima tantsuhiti kirjutamise eest. Uskuge või mitte, aga selleks looks oli Britney Spearsi "Toxic".

The Antlers Hospice
Minu jaoks jällegi üks aasta ilusamaid albumeid. Plaat on kantud üdini tumedatest teemadest, kuid kõik lood nüüd päris nutma ka ei aja. Kõige ilusam lugu on vaieldamatult "Kettering".

Röövel Ööbik Ringrada
Selle plaadi teemadel olen ma juba varem pikemalt juttu teinud, nii et rohkem ma siia lisada ei viitsi. Siiski, parimate hulgast üks parimaid.

White Lies To Lose My Life
Tundub, et see plaat lasti välja liiga vara, et paljudel enam aasta lõpuks meeles püsida, kuid siiski ei kustu minu mälust veel endiselt White Lies'i lüürika [Let's grow old together and die at the same time.] ning vokalisti Harry McVeighi sügav tämber.

Animal Collective Merriweather Post Pavilion
Nojah, kuidas saaksingi ma välja jätta AC albumit, mis juba aasta algul 2009. aasta parimaks helikettaks kuulutati. Kasvas läbi raskuste, kuid kui meeldima hakkas, siis meeldis ikka täiega. Tundub, et nende meeste võimetel pole piire.

Wild Beasts Two Dancers
Hayden Thorpe'i falsett (tegelt suudab see meeski madalamat häält teha) teeb oma töö ning muudab mõned lood plaadil lausa kentsakaks ["The Fun Powder Plot"]. Vastandina laseb oma häälepaelad kohati valla ka bassist/vokalist Tom Fleming, kes oma sügava tämbriga jälle teise äärmusesse laskub. Lisaks veel geniaalne lüürika ja Wild Beastsile omane hüplev trumm ning plaaditäis suurepärast indiemuusikat ongi sündinud.

Grizzly Bear Veckatimest
Veckatimest on kantud mingist kõhedusttekitavast ja pingelisest emotsioonist, mis ideaalselt kuskile Hitchcocki linateosesse sobiks. Kuulake vaid valgusaastatekiiruseid kitarrikäike loos "Southern Point", "Ready, Able"'i kriipivat introt, mis natukese aja pärast õrnaks meloodialaineks kasvab ning "All We Ask"'i salmi ja refrääni kokkupuutepunkti, mis on lihtsalt meeliülendav.

The Temper Trap Conditions
Tundub, et falsett on moes. Need Austraaliast pärit vennad kõlavad kohati nii Wild Beastsi moodi, et ma neid korduvalt viimasteks olen pidanud. Siiski teevad tüübid head muusikat ning ei saa öelda, et Wild Beastsile oluliselt alla jäädaks. Kui siis ainult mingi suurema kiiksu puudumise poolest.

Empire of the Sun Walking On a Dream
Bänd, mille lood sellel aastal pea igal peol mängisid ning mille põhivokalisti Luke Steele'i ninavokaal ilmselt paljudele lõpuks vägagi südamelähedaseks muutus. Palju diskot ja head biiti. Selle aasta kõige kirevam bänd kindlasti.

The Shinsi ninamehe ja Danger Mouse'i superkollaboratsioon.

2009-12-24T15:18:00.000+02:00

Kui septembris teatasid The Shinsi vokalist James Mercer ja pool Gnarls Barkleyt ehk Danger Mouse, et ühendavad oma loomelised võimed grupi Broken Bells jaoks (jah, järjekordne kellabänd), siis võis arvata, et midagi halba sealt igatahes tulemas olla ei saa. Mehed tegid koostööd juba Danger Mouse'i ja Sparklehorse'i sellel aastal ilmunud plaadil Dark Night of the Soul, kus Mercer laulus "Insane Lullaby" suurepärase etteaste tegi. Nüüd on mehed koostöö tulemusena välja andnud esimese singli, mis kannab nime "The High Road" ning mis on kuulamiseks ja tasuta alla laadimiseks üleval siin. Lisaks mõnusale meloodiale lihvib laulu Merceri yelpiv vokaal, mille armastusest ma vist mitte kunagi üle ei saa. Kui nüüd ühe loo põhjal ennetavaid järeldusi teha, siis saab 9. märtsil ilmuv LP ilmselt midagi päris toredat olema.

Manchester ei väsi.

2009-12-22T12:09:00.000+02:00

Lisaks sellele, et Manchesteri muusikaskeene juba nii neli aastakümmet aina suurepäraseid bände toodab, ei tundu selle linna kreatiivne õhk veel otsa saavat. Kui viimasel ajal on üks mu playlisti mängitavamaid bände olnud Delphic, mis samuti Manchesterist pärit, siis eile jäi mulle täiesti kogemata ette HURTS ning nende lugu "Wonderful Life", mis oma imelise depressiivse meloodiaga kohe esimese korraga sümpaatseks osutus. Lisaks on HURTSi puhul tegemist kuramuse stiilse bändiga, kes minimalistliku ja kohati Joy Divisionilt šnitti võtva oleku ning nurksete soengutega oma muusikaga kokkusobiva atmosfääri suudab luua. Kuigi praegu on bändi kohta infot pea võimatu leida ning isegi nende Myspace pakub kuulamiseks vaid eelpool nimetatud laulu, siis ei oska ma ülejäänud loomingu koha pealt sõna võtta. Arvestades aga "Wonderful Life"'i kaasahaaravust ning seda, et BBC valis duo 15 bändi hulka, mis 2010. aastal ilmselt ilma hakkavad tegema, siis mina loodan igatahes, et HURTSist saab tuleval aastal veel kuulda küll.
"Wonderful Life"'i video ka, kust ma selle tantsiva tädi küll välja jätaksin.

Jaapan, London ja punk.

2009-12-15T21:47:00.000+02:00

Ilmselt on kõik näinud selle aasta põhilise indiehümni ehk The Big Pinki "Dominos"'i videot ning märganud, et lisaks kahele põhitüübile istub trummide taga ka üks jaapani tsikk. Ta nimi on Akiko Matsuura, kes on esmapilgul välimuselt ja stiililt justkui CSS-i samuti jaapani juurtega vokalisti Lovefoxxxi koopia. Kuid ei. Lisaks sellele, et Matsuura vahel The Big Pinki vendadele trummi lööb, on tal ka oma ametlik bänd, millel nimeks Comanechi ning milles ta koos bändikaaslase Simon Petrovichiga punki/alternatiivi harrastab, ise samal ajal nii vokalisti kui ka trummari rollis olles. On päris huvitav jõuda hetkeni, kui jaapanlanna oma suu avab ning sealt sõnu välja hakkab tulistama, sest Lovefoxxx-i suust me midagi sellist veel küll kuulnud pole.
Plaat on neil väljas alates 7. detsembrist. Nimeks Crime of Love
Koduleht, mis paneb pea ringi käima ning kus näeb kümne peaga kassi.
MySpace

Hot Chip saadab üheöösuhted kuu peale.

2009-12-13T12:40:00.000+02:00

Hot Chip suutis paar aastat tagasi oma "Over and Over"'iga ühel hetkel mu playlisti kuulatavaimaks lauluks trügida ning seda lasti mõned head korrad isegi Zavoodis, mis enamuse ajast ikka Nirvana ja Placebo ülistamisega tegeleb.
2010. aasta 8. veebruaril annab kollektiiv välja aga oma neljanda kauamängiva, mille nimeks One Life Stand ning mille pealt on nüüdseks ametlikult välja antud juba kaks lugu, "Take It In" ja "One Life Stand", millest viimase video nüüd mõned päevad ka internetiavarustes üleval on rippunud.
Ausalt öeldes meeldib "Take It In" mulle esimeste muljete põhjal rohkem kui "One Life Stand". Põhjus peitub minu jaoks vist suuremas sarnasuses omaaegse lemmiku "Over and Over"'iga, mille nostalgial endiselt omad mõjud on ning mille kiiremate rütmikäikudega "Take It In" sammu suudab pidada. Muidugi ei saa mainimata jätta ka lugu läbivaid hüpnootilistantsulisi käike. Refräänis laskutakse tagasi ka "Boy From School"'ist tuttava melanhoolse meloodia juurde, millele bändi põhivokalist Alexis Taylor oma häälega täpi peale paneb.
"One Life Stand"'i video jätkab kuskilt sealt, kust "Over and Over" pooleli jäi ning näitab, kui kentsakate tüüpidega ikkagi tegemist olla võib. Loo kidrakäigud on jällegi meeldejäävad ning selline pealtnäha väike detail nagu Joe Goddardi läbi kosmose või udu kõlav "keep on" annab laulu atmosfääri loomisele päris mõnusa ning meeliülendava matsu.
Hot Chip oskab endiselt meeldivalt üllatada.

Hitchcock + Interpol = Dial M For Murder!

2009-12-08T18:40:00.000+02:00

Peaksin vist tänud edastama Marile, kes mu pühapäevaõhtusele õppimisele kriipsu peale tõmbas ning mulle bändi Dial M for Murder! Myspace'i edastas. Sama nime alt, ainult, et ilma hüüumärgita, võib kogemata sattuda ka Malaisia emo/screamo bändi otsa, kuid seda ma siinkohal parem rohkem ei mainiks. Jutt käib hoopis kahest rootsi indiepoisist David Ortenlöfist ja Andy Lanttost, kes tegutsevad tegelt juba 2007. aastast peale, kuid kes sellel aastal oma esimese kauamängiva üllitasid, millel nimeks Fiction of Her Dreams.
Bänd on nime panekul teinud ilmselge kummarduse vanameister Alfred Hitchcockile ja tema samanimelisele filmile. Mitte et ma seda linateost näinud oleks, kuid Hitchcocki tumedat teematikat arvestades ning Dial M for Murderi! lugusid kuulates võib öelda, et sümbioos tekib küll.
Muidugi ei saa üle võrdlusest Interpoliga, mille toovad välja ilmselt kõik postitused, mis Dial M for Murderi! koha pealt sõna võtavad ning kui väikest Googli researchi teha, siis võib tõesti tõdeda, et selliseid kirjutisi on ikka massiivselt. Nüüd siis lisaks ka minu oma, kuid mis sa teha saad, kui piir kahe bändi vahel nii õhkõrn on. Kui ei teaks, et tegu on hoopis rootslastega, mitte USA indiepostpunk vendadega, arvaks tõesti, et Interpol on uue loo välja andnud.
Ortenlöfi vokaal küündib täpselt samamoodi 100 meetri sügavusele kui Interpoli vokalisti Paul Banksi oma ning muudab meloodiad, mis niigi taskulambiga valgustamist vajavad, veel tumedamaks. Kui enamike uute bändide puhul selline liigne sarnasus mingi kõvema ja kergelt veterani staatuses oleva bändiga pigem eemale peletab, siis Dial M for Murderi! puhul seda tunnet ei teki. Muidugi ei saa ma võtta sõna albumi koha pealt üldiselt, kuid arvestades lugusid, mis on üleval bändi Myspace'is, siis ei ole küll ühtegi lindistust, mis mind selle bändi puhul külmaks jätaks.

"Imeline albumart" pluss mõned muud asjad, mis vahepeal tegemata on jäänud.

2009-12-03T10:03:00.000+02:00

Ajal, mil see sait tänu kooliteemadele, peale mida mõte millegi kirjutamisest ainult südame pahaks ajab, kerges stagnatsioonis on olnud, on tegelt paar päris toredat asja aset leidnud, mille ma nüüd kirja tahaks panna.
Niisiis, Delphic andis lõpuks välja "Doubt"'i video, mida ma tegelt juba nii paar viimast nädalat igalt poolt taga otsisin ja mitte kuskilt ei leidnud ning kui ma nüüd vaatan, millal see youtube'i üles on laetud, siis näen ma selgelt kuupäeva 16 november, nii et mingis asjas peaksin ma nüüd kergelt kahtlema. A eniveis. Video on päris tore oma mullikeste, lendavate ogade ja mingi metallijuraga, kuigi "This Momentary"'i videoga siiski päris samale tasemele välja ei vea.

Teiseks, tooksin välja Bear In Heaveni suht randomliku nimega albumi Beast Rest Forth Mouth, mille pealt on hetkel mu absoluutseks lemmikuks "Lovesick Teenagers", mida tegelt Pitchforkist tasuta alla kah saab laadida.
Siis veel taani tüdrukutepunt Giana Factory, mida Brit mulle paar nädalat tagasi soovitas. Noja tuli välja, et päris kuulatav muusika on, eriti nende lugu "Bloody Game". Ma ei tea kas asi on nüüd ainult minu kuulmismeeles, aga kuskilt suudan ma välja lugeda Trentemölleri "Moanile" omast kõla, tänu mille videole suudab "Bloody Game" tekitada kergelt kosmoses hõljuva tunde.
Ja Pitchforki hoor nagu ma olen ning kuna igal pool pannakse juba mitmeid kuid kokku igasuguseid dekaadi kokkuvõtvaid edetabeleid, siis tooksin välja ka kaks viimati mainitud saidil ilmunud tabelit.
Üks siis list 2009. aasta parimatest muusikavideotest., kus leidub tõesti päris palju lahedaid ideid ja ilusat visuaalset pilti sisaldavaid klippe. Samas pean tunnistama, et enamusi neist polnud ma siiamaani tegelt üldse näinudki. Nojaa siinkohal tooksin siis välja ka paar enda selle aasta lemmikvideot. Kuigi ma olen juba eelnevates postitustes mõnda neist maininud, tooksin ma nad siin ikkagi uuesti välja.
The Horrors "Whole New Way" [dir. Dave Ma]

Delphic "This Momentary" [dir. Dave Ma]

Röövel Ööbik "Kids Stuff Rokk" [dir. Veiko Õunpuu; Jan-Erik Nõgisto]

Fever Ray "When I Grow Up" [dir. Martin de Thurrah]

UNKLE "Heaven" [dir. Spike Jonze]

Franz Ferdinand "Ulysses" [dir. thirtytwo]

Teine list, mille Pitchfork koostanud on, koosneb 2009. aasta kõige halvematest plaadikujundustest ja kui sa mõtled, et tänapäeval pole enam keegi nii andekas, et midagi sellist teha, siis sorry. On küll.
(Ja eriti huvitab mind see, mida küll mõtles Neil Young, kui ta sellise pildiga albumi välja andis?)

Yeasayer LSD radadel

2009-11-26T23:27:00.000+02:00

Istun praegu siin kuskil Pepleri tänava ühikas ja joon šampsi ja elu on ilus ja jäin üksi siin vahepeal ja (veel üks ja) sattusin kogemata Yeasayeri "Ambling Alpi" video peale ehk siis loo, mida ma siin paar postitust tagasi promosin. Ja nüüd andsid tüübid loole veel eriti laheda tripivideo ka välja ja peaks ütlema, et see lugu muutus kohe 100 korda paremaks. Seda ma siin nüüd esitleda üritangi, sest see on nii vinge, et ületab isegi Grizzly Beari "Two Weeksi" ja "While You Wait for the Other"'sit. Igatahes nautige. Postituse pühendaksin Eevule ja Mannale.

Totaalne perfektsus ehk Jolijn Snijders

2009-11-22T22:40:00.000+02:00

Olenemata sellest, et ma seda blogi üldiselt muusikaga seotud teemade poole suunan, ei suuda ma antud hetkel kohe mitte eirata oma viimast leidu, mis pärineb hoopiski fotograafia vallast ning mis mind nii totaalselt lummas, et ma siia kohe hunniku täiesti imelisi pilte kavatsen üles laadida. Niisiis, mu vaimustus kannab nime JOLIJN SNIJDERS. Üsna kentsakas nimi jah, aga vabandab välja sellega, et ta on pärit Hollandist. Ta on 28-aastane ja istub üldiselt sellise agentuuri nagu Eric Elenbaas hõlma all, kust leiab ka teisi väga vingeid ja huvitavaid fotograafe. Hollandlanna pildistab eranditult noori, ilusaid ja stiilseid indiepoisse ja -tüdrukuid ehk siis mingis mõttes kergelt ka sinna Hedi Slimane'iga ühte äärmusesse fotograaf, aga ilmselt selle inditeema ja neetide ja mõnusate selgete piltidega ta mind lummabki.
Igatahes, SIIT saab lugeda intervjuud Snijderiga, kus ta räägib oma suurest armastusest kino vastu, sellest, mis teda inspireerib ning igast muust kraamist ka.
Ja SIIN fotograafi koduleht, kus vist enamus ta töid kenasti üleval ripuvad.
Nojaaa SIIN veel link Eric Elenbaasi saidil asuvale Snijdersi portfoliole kah.

Uut Animal Collective'i

2009-11-20T16:01:00.000+02:00

Peale selle, et Animal Collective'i tüübid selle aasta alguses imelise Merriweather Post Pavilioni üllitasid, annavad nad juba novembris digitaalsel ja detsembris füüsilisel kujul välja ka EP, mis hakkab kandma nime Fall Be Kind. Siiamaani said fännid oma kõrvasid harjutada selliste EP-l ilmuvate lugudega nagu "On A Highway", "What Would I Want? Sky" ja "Bleed", kuid nüüd on täies mahus kuulajani toodud ka selline eepiline teos nagu "Graze". Lugu alustab jälle AC-le omase mõnusa uimerdava/unistava tonaalsusega, teeb mingil hetkel pöörde ning transformeerub [nagu Pitchfork lugu kirjeldab] päkapikkude tantsupeolikuks džämmiks. Mõnna.
"Graze"

Delphiiiic! Jools Hollandis!

2009-11-11T20:27:00.000+02:00

Just siis kui masendav päev pidigi masendavaks jääma, postitas Delphic Facebookis lingi nende eilsest esinemisest Later with Jools Hollandis, kus nad esitasid lugu, mida minu kõrv veel normaalselt kuulnud ei olnud ja mis kannab nime "Doubt". Esimene kord kuulasin, oli kuidagi kahtlane. Aga kuulasin teine kord veel ja siis muutus juba nii heaks, et nüüd ma sest enam lahti ei saa. Nagu ma aru olen saanud, saab "Doubt"ist Delphicu järgmine singel 11. jaanuaril ilmuvalt plaadilt Acolyte, millest ma siin niigi vist juba hea mitu korda juttu olen teinud. Tüübid võiksid nüüd taas Dave Ma kampa võtta ning lasta tal "Doubt"ile sama vinge video valmis meisterdada kui oli "This Momentary"l.

Patrick Wolf-Damaris

2009-11-09T22:47:00.000+02:00

Ajee. Üks mu lemmikmehi, Patrick Wolf presenteerib Guardiani kaudu oma uut, 14. detsembril ilmuvat singlit, milleks on täiesti utoopiliselt ilus "Damaris".Pärit ikka endiselt The Bachelori pealt. Video kohta ma nüüd ausalt öeldes maailma kõige kiitvamaid sõnu ei ütleks, aga Patile annab andeks ikka.
Videot saab vaadata SIIT.

Röövel Ööbik-Ringrada

2009-11-07T14:12:00.000+02:00

Eelmisest nädalast saadik, mil ma Plink Plonkis Röövel Ööbiku "Ringraja" esitlusel käisin ja endale nende uue heliketta soetasin, olen ma antud plaati vist juba nii 20 korda otsast lõpuni läbi kedranud ning seisnud dilemma ees, et kuidas ma sellest siis nüüd ebaprofessionaalse muusikavaatlejana kirjutama peaks. Vahepeal mõtlesin, et ei kirjutagi midagi, aga päris nii ka ikka ei saa, sest tegemist on ikka kuramuse hea plaadiga. Ausalt. Ja ma ei kirjuta seda nüüd suurest austusest indiveteranide vastu ega sellepärast, et Erik Morna "Ringrajale" 10 punkti pani. Ja ausalt öeldes ütlen ma lausa, et minu jaoks on antud plaadi näol tegemist selle aasta ühe parima albumiga, millega mina vabalt ka mõne välismaise indiime nina alla vehkima julgeks minna. Okei. Võib öelda, et albumi peal on kaks lugu, mis minus siiamaani veel väga sügavaid emotsioone tekitanud ei ole, kuid ei saa väita, et tegemist halbade lugudega oleks ning äkki käib veel mingil hetkel klõps ära ja hakkavad väga meeldima. Samas jäävad neil helimeisterdustel hetkel ikka teiste lugudega võrreldes mingid tahud puudu. Jutt käib siis "From Nowhere to Infinity"st ja "(jesus squeeze some) Smile"'ist. Teiste helitööde puhul tundub mulle aga, et ma võiks neid hetkel lõpmatuseni kuulata. Plaadi avab võimsalt "Chase and Catch". Edasi vallutavad kuulmetorud oma unistava melanhoolsusega "Young Godz Have Fun" ning "Let's Do Your Hair", mida ma koos "Sol Dat d'Or"'iga plaadi absoluutselt parimateks lugudeks pean. Isegi "Päike Maa (Erostratos)", mille üle foorumites juba elav diskussioon on käinud, et tegemist pole päris ööbikliku kraamiga, meeldib mulle väga. Eriti naisvokaali ja Pedaru hääle pehme kokkusulamine. "Estrangers" toob kuulaja jälle meditatsioonist välja ning juhatab sisse "Kids Stuff Rokk"i, mida ma siin juba varem kiitnud olen ning mis on nii kinky lugu, et see lihtsalt ei saa mitte meeldida. Pluss muidugi Lotte Jürjentali soolo, mis loole eriti kõva panuse annab. "Thulelohe" astub jälle sammu tagasi dreamyma atmosfääri poole ning laseb Pedarul natuke kentsakat eestikeelset hääldust praktiseerida. "Don't Stop Don't Start" lõpetab plaadi kergete diskotränavõngetega, mis selle loo puhul kõige rohkem mu südant soojendavadki. Igatahes võib öelda, et Röövel Ööbik kõigub "Ringraja" puhul erinevate sfääride vahel , pakkudes nii melanhooliamussi kui ka indidiskot ning krabades seejuures kaasa ka osakesi träänsust ja gootirokist.
Ja 4. detsembril esitleb Röövel Ööbik uut plaati ka Von Krahlis.

Siim Nestori intervjuu Tõnu Pedaruga uue plaadi teemadel
Erik Morna arvustus

Akolüüdid, vallutajad ja imelik veri.

2009-11-03T14:01:00.000+02:00

Tundub, et järgmisel aastal on oodata uut kraami nii vanadelt headelt tegijatelt kui ka debüütalbumeid uutelt toredatelt bändidelt, et ei suuda kohe ära oodata ning tänu sellele tõotab tulla ka imeline festivalisuvi, millesse mina kavatsen ilmselt taas Meldi festivali näol investeerida.
Igatahes on näiteks Yeasayer teatanud, et annab 2010. aasta veebruaris välja uue albumi, mis hakkab kandma nime Odd Blood. Et helinälga rahuldada, on bänd oma kodulehele üles laadinud esimese singli ning jagab seda täiesti tasuta. Lugu kannab nime "Ambling Alp" ning on kättesaadav siit.
Teine album, mille ilmumise kohta ma juba pikisilmi uudiseid oodanud olen, on Delphicu Acolyte, mis ilmub 11. jaanuaril.

Muidugi ei saa ma unustada Foalsi uut heliketast, mille ilmumisaeg veel selge pole, kuid juhtuma peaks see nii umbes uue aasta alguses ning praegu resideeruvad tüübid Rootsis, kus nad hoogsalt uue materjali lindistamisega tegelevad.
Ning viimasena neist plaatidest, mille järgi mu näpud juba ammu sügelevad, Patrick Wolfi The Conqueror, mis erinevalt tema imelisest ning depressiivsest The Bachelorist rohkem diskot peaks sisaldama.

Režissöör, kes kiiritust ei karda.

2009-10-30T14:20:00.000+02:00

Dazed&Confused avaldas paar päeva tagasi intervjuu mu viimase aja ühe lemmikuima muusikavideote valmismeisterdaja ehk siis Dave Ma'ga. Minu armastus härra tööde vastu algas muidugi Foalsi "Balloonsi" videoga, millele järgnes idülliline "Olympic Airways" ning kulmineerus Delphicu "This Momentary"'ga, millega Ma lausa Briti muusikavideote auhinnale pretendeeris. Intervjuus kõneleb Dave Ma just nimelt tollest samast Delphicule loodud imelisest klipist ning mõnest muust asjast ka. Peaks veel mainima, et Dave Ma tegutseb sellises loovas kollektiivis nagu Pulse Films, mis peale Dave Ma ka paljudest teistest andekatest režissööridest koosneb. Seda tõestab ka fakt, et Pulse Films kandideeris sellel aastal 11 UK muusikaauhinnale.
Mõningaid Dave Ma töid.

Pluss YouTube'i kanal.