Valetajad ja parakad.

Liars on bänd, mis on suutnud oma kummitusliku atmosfääriga lugudega minus alati kerget ängi tekitada. 9. märtsil ilmub tüüpidelt uus album Sisterworld, millelt pärit loole "Scissor" on nüüd valminud ka video, mille puhul on visuaali pandud täpselt midagi sellist, mida inimmõistus endale ette võib kujutada, kui näiteks Liarsit kuulata. Laulu algus võib esmakordsel kuulamisel suvalise jorinana tunduda, kuid agressiivse kulminatsioonini jõudes jõuab kohale, et tegu on siiski Liarsile omase peene pingekerimisprotsessiga. Video ise näeb aga välja selline:

HURTS latti ei langeta.

Kui ma eelmise aasta lõpul enda jaoks HURTSi avastasin ja nende loost "Wonderful Life" absoluutselt vaimustusse sattusin, jäi mind ikkagi kripeldama küsimus, kas bändist, mis esimese loona niivõrd suurepärase asja välja laseb enam hiljem asja saab. Kuid nüüd, olles kuulnud nende uuemat loomingut, hakkavad murepilved selle bändi edasise saatuse kohta hajuma ning nende lugu "Blood, Tears & Gold", mis praeguseks tegelikult nii umbes kuu aega Youtube'is üleval on rippunud, ketrab mu Winampis juba mitmendat ringi. Tahaksin veel mainida, et viimati nimetatud looga kippusid mu mõtetes mitmel korral esile kerkima võrdlused tänapäeva imalate poistebändide ja HURTSi vahel, sest kui nüüd aus olla, siis ega "Blood, Tears & Gold" nüüd mingi eriline indiemuusika etalon küll pole, vaid kaldub mu meelest täitsa võimsalt sinna popmuusika suunavööndisse. Siinkohal tulebki sisse vahe bändi ja bändi vahel. Erinevalt neist konveierilindilt tulevatest niisama ilusatest poistest, kes mikrofoni käes oskavad hoida ning Timbalandi taktikepi all endale paar aastahitti välja võluvad, et siis ajaloohämarustesse kaduda, hoiab HURTS madalat profiili, ajades kohati lausa närvi, sest nende anonüümsuse vaimustuses leiab tüüpide kohta informatsiooni umbes sama palju, kui mind ennast googeldades (natuke rohkem siiski). Lisaks veel stilistika ülikondade ja perfektsete nurgeliseks silutud soengute näol ning alternatiivifännide südamed ongi võidetud.
Siin siis "Blood, Tears & Gold"i mõnus minimalistlik video. Sobiks hästi ka Venuse reklaamiks.

Miike Snow "Billie Holiday"

Mu praeguse hetke lemmikrootslased ehk Miike Snow on fännide rõõmuks ning kuulmismeelte värskendamiseks paisanud internetiavarustesse oma debüütalbumilt Miike Snow pärit boonusträki, mida kõikide kontinentide isikud varem nautida ei saanud ja jagab seda nüüd ka täiesti tasuta. Lugu kannab nime "Billie Holiday" ning asetub minu meelest võrdsele pulgale kõigi teiste albumil esinevate lugudega, kui isegi mitte sentimeetri võrra kõrgemale. Loo alguses kõlavas lauses "Hey, I can't hear what you say" peitub ilu, mille peale juba iga päev ei satu.
Loo saab täiesti legaalselt alla tirida SIIT.

Gaggle tõmbab traditsioonidele kriipsu peale.

Mis võib juhtuda, kui endine pühapäevakooli õpetaja otsustab hakata performance'i kunstnikuks, kes oma etteaste ajal Volkswagen Golfiga publikusse sõidab, ise samal ajal Gary Numani "Cars"i esitades? On täitsa võimalik, et ta lõpetab 22-pealise naiskoori formeerimisega, mis ei kogune iga nädal kohalikus kultuurimajas ega laula erinevaid missa osasid, vaid on oma prooviruumiks valinud ühe Londoni kõrtsi, tehes sooja alkoholi ning hunniku sigarettidega. Ja noh. Nimetab end kõigele lisaks veel hanekarja järgi Gaggle'iks. Deborah Coughliniga, keda võib Gaggle'i puhul nimetada nii-öelda ohjade hoidjaks, niiviisi juhtus ning mis on tagajärjed? Lisaks eelpool nimetatud pahelistele harjumustele, mis assotsieeruvad pigem mõne rockbändi prooviga, kus kõik end enne mälli joovad, kui keegi isegi pilli kätte jõuab võtta, leidub Gaggle'i kohta ka muid huvitavaid fakte. Nagu 22st liikmest koosnev, trummibiiti ja dubstepile omast bathroom gurgleit ära kasutav naiskoor oleks veel vähe öeldud, panevad need naised endale selga värvilised keebid, mille pealt võib leida endise Kongo diktaatori mahavõetud pea, plätserdavad oma näod glitteriga kokku ning hakkavad laulma apokalüptilise alatooniga lugusid, mis on meloodia poolest kohati niinii sarnased Telepathe või M.I.A loominguga. Siinkohal tahaks mainida veel fakti, et nagu tavaliselt naiskoorile omane, siis pole ka selle, mitte just kõige traditsioonilisema kollektiivi liikmed täiskohaga muusikud, vaid ka nende naiste hulgas leidub nii arste, õpetajaid, fotograafe kui teadlasi, kes on endale kuskilt ilmselt mingi laheda kiiksu külge pookinud, et sellise projektiga üldse tegelema hakata. Gaggle'i puhul ei saa üle ega ümber kergest müstilisest atmosfäärist, mille naised enda ümber oma väljanägemise ja lugude pealkirjade ("I Hear Flies"; "Crows"; "Hidden Army") osava sümbioosiga loonud on, nii et alateadvusest esilekerkivad pildid Salemi nõiaprotsessidest on täiesti loomulikud. Kel vaklade vastu allergia, siis järgnev video sisaldab neid nii mõnegi kaadri jagu.

Gaggle-I Hear Flies.mp3

Võida veel Grammy...

Phoenix võitis ja jäi miskipärast kohe ette ühele toredale, järjekordsest MTV poolt toodetud tõsielusarjast Jersey Shore välja karanud neiule. Intervjuu on paras meelelahutus ning ma eeldan, et Laurent Brancowitzi päev oli peale Twilighti puudutavat kommentaari tehtud ka.

MTV Shows

via Videogum

Bänd, mis oma nime ei õigusta - Yuck.

See, et tänapäeva hiiglama produktiivses muusikarägastikus raske orienteeruda on, pole enam ammu mingi uudis ning kui nende bändide hulgast, mida niigi kogu aeg massiliselt peale tuleb, midagi huvitavat leida, siis tundub see tõepoolest kui taeva kingitus. Yuck'i, mille moodustavad kaks endist praeguseks hingusele läinud bändi Cajun Dance Party liiget pluss kolm isikut veel, ei saa küll nimetada millekski überinnovaatiliseks ja geniaalseks (samas on tegu alles nii värske bändiga, et võibolla ei tohikski veel mingit seisukohta võtta), kuid nende demo "Automatic" väärib tähelepanu küll, sest nii lihtsat ja ilusat lugu kuulen ma peale Bon Iveri, The xx-i ja Yeah Yeah Yeahsi "Hystericu" vaimustust küll esimest korda. "Automaticus" kõlavad mees- ja naisvokaal suudavad koostööna luua niivõrd õrna atmosfääri ning formeerida üksteisest justkui meelega erinevatel aegadel kõlavate sõnade abil tõeliselt kauni ja eriliselt reaalsusesse tungiva heliteose. Tõsi ta on, et kuskilt alateadvusest tungivad "Automaticu" puhul nii või teisiti esile Bon Iverile omased meloodiad ning hääletämber, kuid Yuck ei jää viimasele antud loos mitte millegi poolest alla. On tore tõdeda, et kõigi nende eksperimentaalsete bändide vaimustuses, mis tihti enne tuumani jõudmist 50 kuulmiskorda nõuavad, ei unune ära ka muusika, mis esimese korraga kohale jõuab.
Yuck jagab tasuta ka oma teist demo, mille nimeks "Georgia", kus erinevalt "Automaticust" The Cure'i kitarrikäikude peal liugu lastakse ning noise-popi radadel tallatakse.
Bändi blogi
Ja seekord tänud Mannule, kes mu melanhooliaseisunditega ikka aeg-ajalt kursis on ning kes mind Yuckiga tuttavaks tegi.

Yuck-Automatic[mp3]

Yuck-Georgia[mp3]

Massive Attack pluss Damon Albarn "Saturday Come Slow"

Kes veel ei tea, siis 8. veebruar on see päev, mil Massive Attack peale seitset aastat taas kauamängiva välja annab. Nimeks Heligoland, mis on kummarduseks Saksamaale kuuluvale samanimelisele arhipelaagile, mille asukoht kuskil Põhjameres ning kus Massive Attacki tüübid tulevikus muusikafestivali korraldama tahavad hakata. Festival festivaliks, kuid selge on see, et plaanid, mille duo oma uue albumi kollaboratsioonideks seadsid, on igatahes täide läinud. Nii ongi Heligolandil kaasa tegevad sellised tüübid nagu Tunde Adebimpe TV on the Radiost, Guy Garvey Elbowst ning hunnik teisi muusikuid veel. Põhjus, miks ma seda postitust aga tegelikult kirjutama hakkasin, oli see, et plaadil astub üles ka Bluri ninamees Damon Albarn, kes laenab oma vokaali loole "Saturday Come Slow". Albarn lausus enne Massive Attackiga koostöö alustamist oma karmid (või siis mitte nii karmid) sõnad, et tema kavatseb teha ainult mažoorseid lugusid ning töötab ainult kümnest hommikul kuni neljani pärastlõunal. Albarni soovid loomulikult tõeks ei saanud, sest kes seda mažoorset Massive Attacki ikka eriti kuulnud on, ning nii ongi taas valmis saanud melanhooliast umbes "Saturday Come Slow", kus Damon Albarn minu jaoks täiesti ühe teise legendaarse inglise bändi vokalistina kõlab ning seega ilmselt ka terve loo hoopiski Radioheadi repertuaari paigutama sunnib. Siiski ei too ma seda assotsatsiooni välja selleks, et antud lugu maha teha, vaid öelda, et Massive Attack on jällegi hakkama saanud üsna suurepärase looga, mis ilmselt depreka külla toob, kuid oma headuses kindlasti nii mõnegi hea korduvmängimise kogub.

The Drums

Arvestades fakti, et ma The Drumsi loo "I Felt Stupid" ainsana selle bändi omadest enda aasta lemmiklugude nimistusse lisasin, võib jällegi visata kivi kuskile sinna minu süvenemise kapsaaeda, sest hetkel on nende juba sügise alguses ilmunud EP mu kuulmismeeled täielikult vallutanud ning jällegi peaksin ma siinkohal ütlema, et olen vist leidnud endale järjekordse uue lemmikbändi, mille ma lihtsalt pean esile tooma.
The Drumsi panid 2008. aastal kokku kunagisel ammusel ajal suvelaagris tuttavaks saanud noormehed Jonathan Pierce(vokaal) ja Jacob Graham(kitarr), kellega liitusid hiljem Adam Kessler(kitarr) ning Connor Hanwick(trummid). Nüüd on aasta 2010 ning The Drumsile ennustatakse sellel aastal edu nii BBC kui ka NME poolt, rääkimata lugematutest blogidest, mis tüüpe ülistama on asunud. Nii ka mina.
Kui esimest korda "I Felt Stupid"'it kuulates tundus tegemist olevat liiga lihtsa ja nüansivaese kraamiga, siis mõned kuulamiskorrad edasi jõudis mulle kohale, et tegelt peitubki The Drumsi võlu nende pealtnäha(kuulda) lihtsates lugudes, milles tegelikult omad vinged nurgelisused täiesti olemas on. The Drums ei ole bänd, kes asju väga keeruliseks ajaks, vaid vaimustabki oma lihtsusega nii oma tantsulisemates kui ka meloodilistemates lugudes.
Nii võib näiteks tuua loo "Best Friend", mille kergelt eufooriline algus tuletab meelde filmist "Control" pärit stseeni, kus Joy Divisoni mehed "She's Lost Control"i alguses deodorandi appi võtavad. Lugudes "Instruct Me" ja "Down by the Water" on The Drums aga oma tantsulise poole hoopiski hüljanud, kandes samas ka need lood otsast lõpuni oma lüürika ja mõnusa uimase meloodia abil välja.
Ise on The Drums oma muusika kohta öelnud, et nad kirjutavad vaid kahest tundes(ehtsuse huvides ma tõlkima ei hakka):
"We only write about two feelings - one is the first day of summer when you and all of your friends are standing on the edge of a cliff watching the sun set and being overcome with all of your hopes and dreams at once.
"The other is when you're walking alone in the rain and realise you will be alone forever."
Lisaks tahaks mainida veel fakti, et ka Hedi Slimane on enda jaoks The Drumsi avastanud, nendega lausa headeks sõpradeks saanud ning lisaks veel kollektiivi oma objektiivi ette vedanud, mille tulemust saab näha siit.
BBC intervjuu

Indiepopp, mille juured on Zimbabwes.

Tinashé on noor härrasmees, kes sündis Zimbabwes, kuid kes Mustalt Mandrilt Euroopasse saadeti, et seal arsti või juristina karjääri teha. Läks aga natuke teisiti. Tinashé resideerub küll Londonis, kuid vihub meditsiiniga tegelemise asemel hoopiski täie hooga muusikat teha. Noormehe muusika küündib küllaltki äärmusest äärmusesse, kasutades kohati Vampire Weekendile omaseid kiireid rütmikäike (mis on ju tegelikult Lõuna-Aafrika mõjutustega)ning samas vajudes kohati jällegi unistava indie radadele. Tinashé suudab ühe loo jooksul kõlada nii Arctic Monkeys'i Alex Turneri kui ka Michael Jacksonina ning toob mingis teises loos välja hoopis kolmanda häälevarjundi. Tegemist on tõesti hea kraamiga, mis hetkel kättesaadav kahjuks vaid MySpace'is ja Youtube'is, kuid 1. märtsil peaks Tinashé ilmutama ka oma esimese EP, mille nimeks Mayday.

2009. aasta parimad lood.

Nagu varem lubatud, siis lisan nüüd ka listi sellel aastal ilmunud lugudest, mis ikka ja jälle minu poolt konstantselt mängimist leidsid. Youtube'i linke ma lisama ei hakka, sest muidu oleks siin reas lihtsalt hunnik ebaproportsionaalsust ja nagu ma juba ennem ütlesin ka, et heliilu ma siinkohal nii täpselt võrdlema ei hakka ning lugusid paremusjärjestusse ei topi.

A Mountain of One - Lie Awake
Air - So Light Is Her Footfall; Sing Sang Sung
Ans. Andur - (Sa olid mu viimase leveli) lõpuboss
Atlas Sound - Sheila
Badass Yuki - Asthesungoesdown
Beach House - Norway

Bear In Heaven - Lovesick Teenagers; Ultimate Satisfaction
Bell - Magic Tape
BLK JKS - Lakeside
Bombay Bicycle Club - Always Like This
Bon Iver - Blood Bank
Broken Bells - The High Road
Burial - Fostercare
Charlotte Gainsbourg ft. Beck - Heaven Can Wait
Clock Opera - Once and For All
Crystal Antlers - Andrew
Deerhunter - Circulation
Delphic - Counterpoint; Doubt; This Momentary
Devendra Banhart - Baby; Brindo
Discovery - So Insane
Dub Fx - Society Gates
Editors - Eat Raw Meat = Blood Drool
Everything Everything - My Keys, Your Boyfriend

Exicision and Datsik - Calypso
Fenech-Soler - Lies; LA Love

Fever Ray - When I Grow Up
Florence and the Machine - Drumming; Hurricane Drunk; You've Got the Love (The xx remix)
Franz Ferdinand - Ulysses
Friendly Fires - Kiss of Life
Fuck Buttons - Surf Solar
Giana Factory - Bloody Game
Girls - Laura; Ghost Mouth
Gold Panda - Quitters Raga
HEALTH - Die Slow
Hot Chip - One Life Stand; Take It In
HURTS- Wonderful Life
Jack Peñate - Pull My Heart Away
Japandroids - Crazy/Forever; Young Hearts Spark Fire


Julian Casablancas - Out of the Blue
Kasabian- Fire; Secret Alphabets; Thick As Thieves; Underdog; Where Did All the Love Go?
Lily Allen - Not Fair
Loney, Dear - Airport Surroundings
Los Campesinos! - The Sea Is a Good Place To Think of the Future
Lusine - Two Dots
Metric - Help, I'm Alive
Micachu - Golden Phone
Mirrors - Fear of Drowning; Organ Song
Modernaire - Bloodshed in the Woodshed
Mumford & Sons - Little Lion Man
Muse - Undisclosed Desires
O Children - Dead Disco Dancer; Dead Eye Lover

Passion Pit - The Reeling
Peaches - Mud; Talk To Me; Lose You

Placebo - Kings of Medicine; Come Undone
Popidiot - Hanging On Friday; Logic; Dream Song
Röyksopp - The Girl and the Robot
SALEM - Frost
Shearwater - Castaways
Simian Mobile Disco - Audacity of Huge; 10 000 Horses Can't Be Wrong
Tallinn Daggers - Highs and Lows
The Cribs - Cheat On Me

The Dead Weather - Treat Me Like Your Mother

The Drums - I Felt Stupid


The Heavy - How You Like Me Now?(Joker remix)
The Horrors - New Ice Age; Primary Colours; Sea Within A Sea; Who Can Say
The Maccabees - Bag of Bones; Boom Boom Pow(The Black Eyes Peas cover); Dinosaurs; No Kind Words;
The xx - Teardrops(Womack & Womack cover)
Tiga - Shoes
Tune-Yards- Sunlight
Vaiko Eplik- Sinu Jälg
Untold - Stop What You're Doing(James Blake remix)
Wavves - To the Dregs
Violens - Fields of Rape
YACHT- I'm In Love With a Ripper; Psychic City
Yeah Yeah Yeahs - Hysteric; Zero; Heads Will Roll
Yeasayer - Ambling Alp

Muusika, mis kujundas minu jaoks aasta 2009.

Ei saa ka mina üle sellest kohustusliku listi koostamisest, mis 2009. aasta muusikalise poole minu jaoks kokku võtab. Neid 2009. aastal ilmunud helikettaid, mis minu playlistis domineerima on asunud ja mille ma ka siin kohe ritta laon, võib leida ilmselt enamuste suuremate muusikasaitide edetabelitest, mis viimasel ajal kokku on pandud, kuid siiski arvan ma, et need albumid on seda ka väärt. Põhjus, miks need tabelid niivõrd palju ühtida võivad, võib lasuda kindlasti selles, et kui mingi albumi ümber mastaapne poleemika pihta hakkab, siis on minu reaktsiooniks olnud konkreetse LP mitmekordne kuulamine, et ikka heast asjast ilma ei jääks. Mõne albumi puhul on see end õigustanud, kuid mõni ketas, mida kriitikud taevani kiitnud on, ei kasva kohe mitte mingis suunas. Nii on näiteks the Flaming Lipsi Embryonicu ja Dirty Projectorsi Bitte Orcaga, mille fenomenile ma siiamaani veel pihta saanud pole. 2009. aastast jääb meelde ka meeletus koguses imelisi laule, mis mingi eluhetkega ikka ja jälle seostuma kipuvad. Kuigi üksikute lugude nimistu kasvab ilmselt väga pikaks, laon ma oma lemmikud siiski ritta, aga teen seda alles järgmises postituses. Siiski ei hakka ma eraldi välja tooma lugusid nende plaatide pealt, mis niigi mu topalbumite listis koha on leidnud, sest nende albumite puhul on südantsoojendavad enamus laule. Samuti ei hakka ma lugusid ega plaate kohtade järgi nummerdama, sest heal muusikal ja heal muusikal vahet teha pole just maailma lihtsaim ülesanne.

Parimad albumid 2009
Phoenix Wolfgang Amadeus Phoenix
Plaat, mis domineerib jällegi paljude selle aasta parimate albumite edetabelite kui mitte esikohal, siis esikümnes ikka. Selle albumiga, mis on kollektiivi neljas, suutis Phoenix end muusikamaailmas lõplikult maksma panna ning luua suurepärase popalbumi, mis ilmselt ka mitme aasta pärast kõigil meeles on. Totaalseks lemmikuks on lugu "Armistice".

Patrick Wolf The Bachelor
Algselt pidi 2009. aastal Wolfi poolt välja tulema album nimega Battle, kuid Pat suutis kokku saada niivõrd palju materjali ning arvas, et pole mõtet kuulajat üledoosini viia. Nii ilmubki 2010. aastal The Bachelori teine pool ehk The Conqueror, mis vastandina esimesele keskendub Wolfi väljatulekule depressioonist ning ähvardab võtta hoopis tantsulisema suuna. Kui siiski The Bachelori juurde tagasi tulla, siis võib öelda, et minu arvates on tegu täiesti kahetsusväärselt vähe tähelepanu saanud albumiga, mis on minu jaoks üks Wolfi parimaid ning on otsast lõpuni täis täiesti imelisi ning geniaalseid lugusid, kus Wolf mängib nii süntpopi kui traditsiooniliste instrumentidega, mis talle juba kergelt firmamärgiks on hakanud saama.

The Big Pink A Brief History of Love
Selle aasta kõige lahedam bänd, mis on teinud ühe kõige lahedama melanhoolse albumi. Mõjub emotsioone lakke tõstvalt nii selliste hoogsamate lugude puhul nagu "Velvet", "Dominos" ja "Stop the World", kuid ei lase latti alla ka mõnusalt flegmaatiliste "Crushed Water"i ning "A Brief History of Love"'i puhul.

Danger Mouse & Sparklehorse Dark Night of the Soul
Kaks suurepärast muusikut, kes on suutnud laulma panna isegi David Lynchi. Plaadil teevad solistidena kaasa veel mitmed nimekad muusikud nagu The Strokes'i Julian Casablancas, The Shinsi James Mercer, Cardigansi Nina Persson, Iggy Pop, Vic Chesnutt jnejne. Tegu on ikka suhteliselt tumeda albumiga ning märkimist väärib kindlasti solistide valik, kes albumi temaatika täpselt välja suudavad tuua. Kõige vingem on loo "Everytime I'm With You" lüürika, kus vokaali eest vastutab Jason Lytle praeguseks hingusele läinud kollektiivist Grandaddy.

The xx xx
Need, minu eakaaslased tegid oma debüütalbumiga puhta töö ning ilmselt leidub vähe neid, keda see album külmaks jättis. Sügavad, unistavad ja küllaltki tumedapoolsed meloodiad ning vokalistide Romy Madley Crofti ja Oliver Simi ideaalselt klappiv interaktsioon loovad unikaalse kõla, milles minu jaoks The xx-i fenomen peitubki.

Miike Snow Miike Snow
See Rootsist pärit trio võlus mind koheselt, kui ma täiesti juhuslikult Meldi festivalil nende laivi peale sattusin. Hiljem terve albumiga tutvust tehes ei pidanud ma samuti pettuma. Albumi perfektseim hetk on minu jaoks loo "Cult Logic" intro. Samuti peaks mainima fakti, et bändi kaks liiget on võitnud Grammy parima tantsuhiti kirjutamise eest. Uskuge või mitte, aga selleks looks oli Britney Spearsi "Toxic".

The Antlers Hospice
Minu jaoks jällegi üks aasta ilusamaid albumeid. Plaat on kantud üdini tumedatest teemadest, kuid kõik lood nüüd päris nutma ka ei aja. Kõige ilusam lugu on vaieldamatult "Kettering".

Röövel Ööbik Ringrada
Selle plaadi teemadel olen ma juba varem pikemalt juttu teinud, nii et rohkem ma siia lisada ei viitsi. Siiski, parimate hulgast üks parimaid.

White Lies To Lose My Life
Tundub, et see plaat lasti välja liiga vara, et paljudel enam aasta lõpuks meeles püsida, kuid siiski ei kustu minu mälust veel endiselt White Lies'i lüürika [Let's grow old together and die at the same time.] ning vokalisti Harry McVeighi sügav tämber.

Animal Collective Merriweather Post Pavilion
Nojah, kuidas saaksingi ma välja jätta AC albumit, mis juba aasta algul 2009. aasta parimaks helikettaks kuulutati. Kasvas läbi raskuste, kuid kui meeldima hakkas, siis meeldis ikka täiega. Tundub, et nende meeste võimetel pole piire.

Wild Beasts Two Dancers
Hayden Thorpe'i falsett (tegelt suudab see meeski madalamat häält teha) teeb oma töö ning muudab mõned lood plaadil lausa kentsakaks ["The Fun Powder Plot"]. Vastandina laseb oma häälepaelad kohati valla ka bassist/vokalist Tom Fleming, kes oma sügava tämbriga jälle teise äärmusesse laskub. Lisaks veel geniaalne lüürika ja Wild Beastsile omane hüplev trumm ning plaaditäis suurepärast indiemuusikat ongi sündinud.

Grizzly Bear Veckatimest
Veckatimest on kantud mingist kõhedusttekitavast ja pingelisest emotsioonist, mis ideaalselt kuskile Hitchcocki linateosesse sobiks. Kuulake vaid valgusaastatekiiruseid kitarrikäike loos "Southern Point", "Ready, Able"'i kriipivat introt, mis natukese aja pärast õrnaks meloodialaineks kasvab ning "All We Ask"'i salmi ja refrääni kokkupuutepunkti, mis on lihtsalt meeliülendav.

The Temper Trap Conditions
Tundub, et falsett on moes. Need Austraaliast pärit vennad kõlavad kohati nii Wild Beastsi moodi, et ma neid korduvalt viimasteks olen pidanud. Siiski teevad tüübid head muusikat ning ei saa öelda, et Wild Beastsile oluliselt alla jäädaks. Kui siis ainult mingi suurema kiiksu puudumise poolest.

Empire of the Sun Walking On a Dream
Bänd, mille lood sellel aastal pea igal peol mängisid ning mille põhivokalisti Luke Steele'i ninavokaal ilmselt paljudele lõpuks vägagi südamelähedaseks muutus. Palju diskot ja head biiti. Selle aasta kõige kirevam bänd kindlasti.

The Shinsi ninamehe ja Danger Mouse'i superkollaboratsioon.

Kui septembris teatasid The Shinsi vokalist James Mercer ja pool Gnarls Barkleyt ehk Danger Mouse, et ühendavad oma loomelised võimed grupi Broken Bells jaoks (jah, järjekordne kellabänd), siis võis arvata, et midagi halba sealt igatahes tulemas olla ei saa. Mehed tegid koostööd juba Danger Mouse'i ja Sparklehorse'i sellel aastal ilmunud plaadil Dark Night of the Soul, kus Mercer laulus "Insane Lullaby" suurepärase etteaste tegi. Nüüd on mehed koostöö tulemusena välja andnud esimese singli, mis kannab nime "The High Road" ning mis on kuulamiseks ja tasuta alla laadimiseks üleval siin. Lisaks mõnusale meloodiale lihvib laulu Merceri yelpiv vokaal, mille armastusest ma vist mitte kunagi üle ei saa. Kui nüüd ühe loo põhjal ennetavaid järeldusi teha, siis saab 9. märtsil ilmuv LP ilmselt midagi päris toredat olema.

Manchester ei väsi.

Lisaks sellele, et Manchesteri muusikaskeene juba nii neli aastakümmet aina suurepäraseid bände toodab, ei tundu selle linna kreatiivne õhk veel otsa saavat. Kui viimasel ajal on üks mu playlisti mängitavamaid bände olnud Delphic, mis samuti Manchesterist pärit, siis eile jäi mulle täiesti kogemata ette HURTS ning nende lugu "Wonderful Life", mis oma imelise depressiivse meloodiaga kohe esimese korraga sümpaatseks osutus. Lisaks on HURTSi puhul tegemist kuramuse stiilse bändiga, kes minimalistliku ja kohati Joy Divisionilt šnitti võtva oleku ning nurksete soengutega oma muusikaga kokkusobiva atmosfääri suudab luua. Kuigi praegu on bändi kohta infot pea võimatu leida ning isegi nende Myspace pakub kuulamiseks vaid eelpool nimetatud laulu, siis ei oska ma ülejäänud loomingu koha pealt sõna võtta. Arvestades aga "Wonderful Life"'i kaasahaaravust ning seda, et BBC valis duo 15 bändi hulka, mis 2010. aastal ilmselt ilma hakkavad tegema, siis mina loodan igatahes, et HURTSist saab tuleval aastal veel kuulda küll.
"Wonderful Life"'i video ka, kust ma selle tantsiva tädi küll välja jätaksin.

Jaapan, London ja punk.

Ilmselt on kõik näinud selle aasta põhilise indiehümni ehk The Big Pinki "Dominos"'i videot ning märganud, et lisaks kahele põhitüübile istub trummide taga ka üks jaapani tsikk. Ta nimi on Akiko Matsuura, kes on esmapilgul välimuselt ja stiililt justkui CSS-i samuti jaapani juurtega vokalisti Lovefoxxxi koopia. Kuid ei. Lisaks sellele, et Matsuura vahel The Big Pinki vendadele trummi lööb, on tal ka oma ametlik bänd, millel nimeks Comanechi ning milles ta koos bändikaaslase Simon Petrovichiga punki/alternatiivi harrastab, ise samal ajal nii vokalisti kui ka trummari rollis olles. On päris huvitav jõuda hetkeni, kui jaapanlanna oma suu avab ning sealt sõnu välja hakkab tulistama, sest Lovefoxxx-i suust me midagi sellist veel küll kuulnud pole.
Plaat on neil väljas alates 7. detsembrist. Nimeks Crime of Love
Koduleht, mis paneb pea ringi käima ning kus näeb kümne peaga kassi.
MySpace

Hot Chip saadab üheöösuhted kuu peale.

Hot Chip suutis paar aastat tagasi oma "Over and Over"'iga ühel hetkel mu playlisti kuulatavaimaks lauluks trügida ning seda lasti mõned head korrad isegi Zavoodis, mis enamuse ajast ikka Nirvana ja Placebo ülistamisega tegeleb.
2010. aasta 8. veebruaril annab kollektiiv välja aga oma neljanda kauamängiva, mille nimeks One Life Stand ning mille pealt on nüüdseks ametlikult välja antud juba kaks lugu, "Take It In" ja "One Life Stand", millest viimase video nüüd mõned päevad ka internetiavarustes üleval on rippunud.
Ausalt öeldes meeldib "Take It In" mulle esimeste muljete põhjal rohkem kui "One Life Stand". Põhjus peitub minu jaoks vist suuremas sarnasuses omaaegse lemmiku "Over and Over"'iga, mille nostalgial endiselt omad mõjud on ning mille kiiremate rütmikäikudega "Take It In" sammu suudab pidada. Muidugi ei saa mainimata jätta ka lugu läbivaid hüpnootilistantsulisi käike. Refräänis laskutakse tagasi ka "Boy From School"'ist tuttava melanhoolse meloodia juurde, millele bändi põhivokalist Alexis Taylor oma häälega täpi peale paneb.
"One Life Stand"'i video jätkab kuskilt sealt, kust "Over and Over" pooleli jäi ning näitab, kui kentsakate tüüpidega ikkagi tegemist olla võib. Loo kidrakäigud on jällegi meeldejäävad ning selline pealtnäha väike detail nagu Joe Goddardi läbi kosmose või udu kõlav "keep on" annab laulu atmosfääri loomisele päris mõnusa ning meeliülendava matsu.
Hot Chip oskab endiselt meeldivalt üllatada.

Hitchcock + Interpol = Dial M For Murder!

Peaksin vist tänud edastama Marile, kes mu pühapäevaõhtusele õppimisele kriipsu peale tõmbas ning mulle bändi Dial M for Murder! Myspace'i edastas. Sama nime alt, ainult, et ilma hüüumärgita, võib kogemata sattuda ka Malaisia emo/screamo bändi otsa, kuid seda ma siinkohal parem rohkem ei mainiks. Jutt käib hoopis kahest rootsi indiepoisist David Ortenlöfist ja Andy Lanttost, kes tegutsevad tegelt juba 2007. aastast peale, kuid kes sellel aastal oma esimese kauamängiva üllitasid, millel nimeks Fiction of Her Dreams.
Bänd on nime panekul teinud ilmselge kummarduse vanameister Alfred Hitchcockile ja tema samanimelisele filmile. Mitte et ma seda linateost näinud oleks, kuid Hitchcocki tumedat teematikat arvestades ning Dial M for Murderi! lugusid kuulates võib öelda, et sümbioos tekib küll.
Muidugi ei saa üle võrdlusest Interpoliga, mille toovad välja ilmselt kõik postitused, mis Dial M for Murderi! koha pealt sõna võtavad ning kui väikest Googli researchi teha, siis võib tõesti tõdeda, et selliseid kirjutisi on ikka massiivselt. Nüüd siis lisaks ka minu oma, kuid mis sa teha saad, kui piir kahe bändi vahel nii õhkõrn on. Kui ei teaks, et tegu on hoopis rootslastega, mitte USA indiepostpunk vendadega, arvaks tõesti, et Interpol on uue loo välja andnud.
Ortenlöfi vokaal küündib täpselt samamoodi 100 meetri sügavusele kui Interpoli vokalisti Paul Banksi oma ning muudab meloodiad, mis niigi taskulambiga valgustamist vajavad, veel tumedamaks. Kui enamike uute bändide puhul selline liigne sarnasus mingi kõvema ja kergelt veterani staatuses oleva bändiga pigem eemale peletab, siis Dial M for Murderi! puhul seda tunnet ei teki. Muidugi ei saa ma võtta sõna albumi koha pealt üldiselt, kuid arvestades lugusid, mis on üleval bändi Myspace'is, siis ei ole küll ühtegi lindistust, mis mind selle bändi puhul külmaks jätaks.

"Imeline albumart" pluss mõned muud asjad, mis vahepeal tegemata on jäänud.

Ajal, mil see sait tänu kooliteemadele, peale mida mõte millegi kirjutamisest ainult südame pahaks ajab, kerges stagnatsioonis on olnud, on tegelt paar päris toredat asja aset leidnud, mille ma nüüd kirja tahaks panna.
Niisiis, Delphic andis lõpuks välja "Doubt"'i video, mida ma tegelt juba nii paar viimast nädalat igalt poolt taga otsisin ja mitte kuskilt ei leidnud ning kui ma nüüd vaatan, millal see youtube'i üles on laetud, siis näen ma selgelt kuupäeva 16 november, nii et mingis asjas peaksin ma nüüd kergelt kahtlema. A eniveis. Video on päris tore oma mullikeste, lendavate ogade ja mingi metallijuraga, kuigi "This Momentary"'i videoga siiski päris samale tasemele välja ei vea.

Teiseks, tooksin välja Bear In Heaveni suht randomliku nimega albumi Beast Rest Forth Mouth, mille pealt on hetkel mu absoluutseks lemmikuks "Lovesick Teenagers", mida tegelt Pitchforkist tasuta alla kah saab laadida.
Siis veel taani tüdrukutepunt Giana Factory, mida Brit mulle paar nädalat tagasi soovitas. Noja tuli välja, et päris kuulatav muusika on, eriti nende lugu "Bloody Game". Ma ei tea kas asi on nüüd ainult minu kuulmismeeles, aga kuskilt suudan ma välja lugeda Trentemölleri "Moanile" omast kõla, tänu mille videole suudab "Bloody Game" tekitada kergelt kosmoses hõljuva tunde.
Ja Pitchforki hoor nagu ma olen ning kuna igal pool pannakse juba mitmeid kuid kokku igasuguseid dekaadi kokkuvõtvaid edetabeleid, siis tooksin välja ka kaks viimati mainitud saidil ilmunud tabelit.
Üks siis list 2009. aasta parimatest muusikavideotest., kus leidub tõesti päris palju lahedaid ideid ja ilusat visuaalset pilti sisaldavaid klippe. Samas pean tunnistama, et enamusi neist polnud ma siiamaani tegelt üldse näinudki. Nojaa siinkohal tooksin siis välja ka paar enda selle aasta lemmikvideot. Kuigi ma olen juba eelnevates postitustes mõnda neist maininud, tooksin ma nad siin ikkagi uuesti välja.
The Horrors "Whole New Way" [dir. Dave Ma]

Delphic "This Momentary" [dir. Dave Ma]

Röövel Ööbik "Kids Stuff Rokk" [dir. Veiko Õunpuu; Jan-Erik Nõgisto]

Fever Ray "When I Grow Up" [dir. Martin de Thurrah]

UNKLE "Heaven" [dir. Spike Jonze]

Franz Ferdinand "Ulysses" [dir. thirtytwo]

Teine list, mille Pitchfork koostanud on, koosneb 2009. aasta kõige halvematest plaadikujundustest ja kui sa mõtled, et tänapäeval pole enam keegi nii andekas, et midagi sellist teha, siis sorry. On küll.
(Ja eriti huvitab mind see, mida küll mõtles Neil Young, kui ta sellise pildiga albumi välja andis?)

Yeasayer LSD radadel

Istun praegu siin kuskil Pepleri tänava ühikas ja joon šampsi ja elu on ilus ja jäin üksi siin vahepeal ja (veel üks ja) sattusin kogemata Yeasayeri "Ambling Alpi" video peale ehk siis loo, mida ma siin paar postitust tagasi promosin. Ja nüüd andsid tüübid loole veel eriti laheda tripivideo ka välja ja peaks ütlema, et see lugu muutus kohe 100 korda paremaks. Seda ma siin nüüd esitleda üritangi, sest see on nii vinge, et ületab isegi Grizzly Beari "Two Weeksi" ja "While You Wait for the Other"'sit. Igatahes nautige. Postituse pühendaksin Eevule ja Mannale.

Totaalne perfektsus ehk Jolijn Snijders

Olenemata sellest, et ma seda blogi üldiselt muusikaga seotud teemade poole suunan, ei suuda ma antud hetkel kohe mitte eirata oma viimast leidu, mis pärineb hoopiski fotograafia vallast ning mis mind nii totaalselt lummas, et ma siia kohe hunniku täiesti imelisi pilte kavatsen üles laadida. Niisiis, mu vaimustus kannab nime JOLIJN SNIJDERS. Üsna kentsakas nimi jah, aga vabandab välja sellega, et ta on pärit Hollandist. Ta on 28-aastane ja istub üldiselt sellise agentuuri nagu Eric Elenbaas hõlma all, kust leiab ka teisi väga vingeid ja huvitavaid fotograafe. Hollandlanna pildistab eranditult noori, ilusaid ja stiilseid indiepoisse ja -tüdrukuid ehk siis mingis mõttes kergelt ka sinna Hedi Slimane'iga ühte äärmusesse fotograaf, aga ilmselt selle inditeema ja neetide ja mõnusate selgete piltidega ta mind lummabki.
Igatahes, SIIT saab lugeda intervjuud Snijderiga, kus ta räägib oma suurest armastusest kino vastu, sellest, mis teda inspireerib ning igast muust kraamist ka.
Ja SIIN fotograafi koduleht, kus vist enamus ta töid kenasti üleval ripuvad.
Nojaaa SIIN veel link Eric Elenbaasi saidil asuvale Snijdersi portfoliole kah.

Uut Animal Collective'i

Peale selle, et Animal Collective'i tüübid selle aasta alguses imelise Merriweather Post Pavilioni üllitasid, annavad nad juba novembris digitaalsel ja detsembris füüsilisel kujul välja ka EP, mis hakkab kandma nime Fall Be Kind. Siiamaani said fännid oma kõrvasid harjutada selliste EP-l ilmuvate lugudega nagu "On A Highway", "What Would I Want? Sky" ja "Bleed", kuid nüüd on täies mahus kuulajani toodud ka selline eepiline teos nagu "Graze". Lugu alustab jälle AC-le omase mõnusa uimerdava/unistava tonaalsusega, teeb mingil hetkel pöörde ning transformeerub [nagu Pitchfork lugu kirjeldab] päkapikkude tantsupeolikuks džämmiks. Mõnna.
"Graze"

Delphiiiic! Jools Hollandis!

Just siis kui masendav päev pidigi masendavaks jääma, postitas Delphic Facebookis lingi nende eilsest esinemisest Later with Jools Hollandis, kus nad esitasid lugu, mida minu kõrv veel normaalselt kuulnud ei olnud ja mis kannab nime "Doubt". Esimene kord kuulasin, oli kuidagi kahtlane. Aga kuulasin teine kord veel ja siis muutus juba nii heaks, et nüüd ma sest enam lahti ei saa. Nagu ma aru olen saanud, saab "Doubt"ist Delphicu järgmine singel 11. jaanuaril ilmuvalt plaadilt Acolyte, millest ma siin niigi vist juba hea mitu korda juttu olen teinud. Tüübid võiksid nüüd taas Dave Ma kampa võtta ning lasta tal "Doubt"ile sama vinge video valmis meisterdada kui oli "This Momentary"l.

Patrick Wolf-Damaris

Ajee. Üks mu lemmikmehi, Patrick Wolf presenteerib Guardiani kaudu oma uut, 14. detsembril ilmuvat singlit, milleks on täiesti utoopiliselt ilus "Damaris".Pärit ikka endiselt The Bachelori pealt. Video kohta ma nüüd ausalt öeldes maailma kõige kiitvamaid sõnu ei ütleks, aga Patile annab andeks ikka.
Videot saab vaadata SIIT.

Röövel Ööbik-Ringrada

Eelmisest nädalast saadik, mil ma Plink Plonkis Röövel Ööbiku "Ringraja" esitlusel käisin ja endale nende uue heliketta soetasin, olen ma antud plaati vist juba nii 20 korda otsast lõpuni läbi kedranud ning seisnud dilemma ees, et kuidas ma sellest siis nüüd ebaprofessionaalse muusikavaatlejana kirjutama peaks. Vahepeal mõtlesin, et ei kirjutagi midagi, aga päris nii ka ikka ei saa, sest tegemist on ikka kuramuse hea plaadiga. Ausalt. Ja ma ei kirjuta seda nüüd suurest austusest indiveteranide vastu ega sellepärast, et Erik Morna "Ringrajale" 10 punkti pani. Ja ausalt öeldes ütlen ma lausa, et minu jaoks on antud plaadi näol tegemist selle aasta ühe parima albumiga, millega mina vabalt ka mõne välismaise indiime nina alla vehkima julgeks minna. Okei. Võib öelda, et albumi peal on kaks lugu, mis minus siiamaani veel väga sügavaid emotsioone tekitanud ei ole, kuid ei saa väita, et tegemist halbade lugudega oleks ning äkki käib veel mingil hetkel klõps ära ja hakkavad väga meeldima. Samas jäävad neil helimeisterdustel hetkel ikka teiste lugudega võrreldes mingid tahud puudu. Jutt käib siis "From Nowhere to Infinity"st ja "(jesus squeeze some) Smile"'ist. Teiste helitööde puhul tundub mulle aga, et ma võiks neid hetkel lõpmatuseni kuulata. Plaadi avab võimsalt "Chase and Catch". Edasi vallutavad kuulmetorud oma unistava melanhoolsusega "Young Godz Have Fun" ning "Let's Do Your Hair", mida ma koos "Sol Dat d'Or"'iga plaadi absoluutselt parimateks lugudeks pean. Isegi "Päike Maa (Erostratos)", mille üle foorumites juba elav diskussioon on käinud, et tegemist pole päris ööbikliku kraamiga, meeldib mulle väga. Eriti naisvokaali ja Pedaru hääle pehme kokkusulamine. "Estrangers" toob kuulaja jälle meditatsioonist välja ning juhatab sisse "Kids Stuff Rokk"i, mida ma siin juba varem kiitnud olen ning mis on nii kinky lugu, et see lihtsalt ei saa mitte meeldida. Pluss muidugi Lotte Jürjentali soolo, mis loole eriti kõva panuse annab. "Thulelohe" astub jälle sammu tagasi dreamyma atmosfääri poole ning laseb Pedarul natuke kentsakat eestikeelset hääldust praktiseerida. "Don't Stop Don't Start" lõpetab plaadi kergete diskotränavõngetega, mis selle loo puhul kõige rohkem mu südant soojendavadki. Igatahes võib öelda, et Röövel Ööbik kõigub "Ringraja" puhul erinevate sfääride vahel , pakkudes nii melanhooliamussi kui ka indidiskot ning krabades seejuures kaasa ka osakesi träänsust ja gootirokist.
Ja 4. detsembril esitleb Röövel Ööbik uut plaati ka Von Krahlis.

Siim Nestori intervjuu Tõnu Pedaruga uue plaadi teemadel
Erik Morna arvustus

Akolüüdid, vallutajad ja imelik veri.

Tundub, et järgmisel aastal on oodata uut kraami nii vanadelt headelt tegijatelt kui ka debüütalbumeid uutelt toredatelt bändidelt, et ei suuda kohe ära oodata ning tänu sellele tõotab tulla ka imeline festivalisuvi, millesse mina kavatsen ilmselt taas Meldi festivali näol investeerida.
Igatahes on näiteks Yeasayer teatanud, et annab 2010. aasta veebruaris välja uue albumi, mis hakkab kandma nime Odd Blood. Et helinälga rahuldada, on bänd oma kodulehele üles laadinud esimese singli ning jagab seda täiesti tasuta. Lugu kannab nime "Ambling Alp" ning on kättesaadav siit.
Teine album, mille ilmumise kohta ma juba pikisilmi uudiseid oodanud olen, on Delphicu Acolyte, mis ilmub 11. jaanuaril.

Muidugi ei saa ma unustada Foalsi uut heliketast, mille ilmumisaeg veel selge pole, kuid juhtuma peaks see nii umbes uue aasta alguses ning praegu resideeruvad tüübid Rootsis, kus nad hoogsalt uue materjali lindistamisega tegelevad.
Ning viimasena neist plaatidest, mille järgi mu näpud juba ammu sügelevad, Patrick Wolfi The Conqueror, mis erinevalt tema imelisest ning depressiivsest The Bachelorist rohkem diskot peaks sisaldama.

Režissöör, kes kiiritust ei karda.

Dazed&Confused avaldas paar päeva tagasi intervjuu mu viimase aja ühe lemmikuima muusikavideote valmismeisterdaja ehk siis Dave Ma'ga. Minu armastus härra tööde vastu algas muidugi Foalsi "Balloonsi" videoga, millele järgnes idülliline "Olympic Airways" ning kulmineerus Delphicu "This Momentary"'ga, millega Ma lausa Briti muusikavideote auhinnale pretendeeris. Intervjuus kõneleb Dave Ma just nimelt tollest samast Delphicule loodud imelisest klipist ning mõnest muust asjast ka. Peaks veel mainima, et Dave Ma tegutseb sellises loovas kollektiivis nagu Pulse Films, mis peale Dave Ma ka paljudest teistest andekatest režissööridest koosneb. Seda tõestab ka fakt, et Pulse Films kandideeris sellel aastal 11 UK muusikaauhinnale.
Mõningaid Dave Ma töid.


Pluss YouTube'i kanal.

Veel ühed ilusad briti poisid.

Saage tuttavaks mu uue armastusega. Leitud täna ja kannab nime Fenech-Soler. Muidugi on jällegi tegemist briti bändiga, mis koosneb kolmest noormehest- Ben Duffy, Ross Duffy (jah, vennad) ja Dan Soler ning vahel võetakse trummide taha appi ka Andrew Lindsay. Muidugi on neid juba jõutud võrrelda nii Klaxonsi, Cut Copy, Friendly Firesi ning isegi Justin Timberlake'iga(!). Peab tõdema, et muidugi leidub neis nii ühte kui ka teist, kuid kõige rohkem on nad siiski Fenech-Soler. Esimest korda videot vaadates võib muidugi öelda, et okei, suht hipsterikas värk jälle oma värviliste põskede, stiilsete meeste ja hõbedase jakiga(!!!!!!), kuid tegelikult peitub siinkohal subkultuuri taga ka midagi muud. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis ega Fenech-Soler midagi überunikaalset ei ole, sest kes ikka siin tänapäeva muusikalaviinis iga päev midagi uut ja geniaalset välja suudaks mõelda, kui võib öelda, et Fenech-Soler suudab juba olemasolevat värskes võtmes kuulajani tuua ning seetõttu ei teki antud bändi puhul ka seda järjekordse uue bändi ahastust. Imekombel ei ole Fenech-Soler veel ühegi plaadifirma alla kirjutatud, kuid 2. novembril ilmub neil sellest hoolimata esimene singel, milleks on "Lies" ning tänu millele ma hetkel seda bändi konstantselt ketrangi.
Ja muideks pakuvad poisid oma MySpace'is tasuta lugu "I Need Love."

Guardian

romantika on igav.

Mitmed postitused tagasi kirjutasin ma Los Campesinose uuest, mitte just kõige lühema pealkirjaga loost "The Sea is a Good Place to Think of the Future", mida ma oma lastfmi järgi juba nii 80 korda läbi olen kuulanud. Nüüd on 7-pealine punt välja andnud esimese singli jaanuaris ilmuvalt plaadilt Romance Is Boring ning see kannab nime "There Are Listed Buildings". Kui ma nüüd bändi teadaandest loen, et uus album käsitleb siukseid teemasid nagu surm pluss seks pluss vaimne kokkuvarisemine ja sinna otsa veel jalgpall, siis peab ütlema, et oodata on ilmselgelt mitmekesist plaati. Kuna "The Sea is a Good Place to Think of the Future" äratas minus juba imelise lootuse, et Romance Is Boring saab olema tõsiselt melanhoolne plaat, millega depressiivseid talveõhtuid veel depressiivsemaks muuta, siis nüüd, olles kuulnud uut singlit, ma enam päris nii ei arva, sest tegemist on päris tantsulise heliloominguga. Esimese korraga assotsieerus mulle kerge kolledžrokk, kuid mitmekordsel kuulamisel, kui lugu juba kasvama on hakanud, see enam niivõrd kõrva ei häiri. Peaks küll mainima, et sellist mõnusat emotsionaalset kulminatsiooni nagu "The Sea..." "There are Listed Buldings" minu jaoks kaasa ei too, kuid ilmselgelt jään ma endiselt uut plaati ootama ning loodan sellelt ikkagi hästi palju südalõhestavat mussi.
Tulevase plaadi tracklist näeb aga välja selline:
01 In Medias Res
02 There Are Listed Buildings
03 Romance Is Boring
04 We've Got Your Back (Documented Minor Emotional Breakdown #2)
05 Plan A
06 200-102
07 Straight in at 101
08 Who Fell Asleep In
09 I Warned You: Do Not Make an Enemy of Me
10 Heart Swells/100-1
11 I Just Sighed. I Just Sighed, Just So You Know
12 A Heat Rash in the Shape of the Show Me State; or, Letters From Me to Charlotte
13 The Sea Is a Good Place to Think of the Future
14 This Is a Flag. There Is No Wind.
15 Coda: A Burn Scar in the Shape of the Sooner State

London Calling

Võib öelda, et minu Tartu elu jooksul on umbes miljon korda ette tulnud situatsioon, kus ma nädal aega järjest mingist üritusest vatran ja raudselt sinna minna luban, kuid kui asi minemiseks läheb, siis tuleb alati mingi väga mitte välja vabandatav asi ette. Nojaa seekord lubasin ma Mannule ühtteist kokku, et me seekord ikka raudselt Genialistide klubisse siukesele üritusele nagu London Calling jõuaks, prioriteediks näha siis Dahlingut. Aga muidugi kiskusid asjad jälle sinnapoole, et õigeks ajaks me jälle Genni ei jõudnud ja seega Dahlingu maha magasime, no ja siis tuli juba idee, et milleks üldse minna, sest ausalt öeldes polnud me teisi bände üldse eelkuulanudki. Aga no spontaansed nagu me oleme, otsustasime peale mõnda pudelit šampust ikkagi Mannuga Gennis ära käia. Jaurasime sees natuke ringi ja jõudsime siis lõpuks saali ja no mida meie kõrvad pidid kuulma. ROSA ALCHEMICAt muidugi. Peaks mainima, et see oli mul viimase kahe kuu parim kontsertelamus üldse. Mitte, et ma viimase kahe kuu jooksul just paljudel kontsertidel käinud oleks, aga no ikkagi. Tüübid olid siukse lavalise energiaga, mis kandus publikule niimoodi üle, et rahvas oli kohe eriti ekstaasis. Ütleme nii, et kui ma praegu kodus Rosa Alchemicat kuulan, ei tekita see üldse nii hullu emotsiooni ja vajab ikka kuulamist, aga laivis lõid kõik lood oma energiaga siukse toreda matsu vastu pead, millest polekski tahtnud toibuda. Ja nüüd ma siis mõtlen jälle, et peaks end rohkem kokku võtma ja ikka tihedamini Genialistidesse jõudma, et mitte jälle midagi head maha magada.

Rosa Alchemica Myspace

Kids Stuff Rokk

Ütleme nii, et see pole enam just kõige uuem uudis ja MTV ketrab seda lugu ka täie hooga nii nädal aega juba, aga ma lihtsalt ei suutnud Röövel Ööbiku "Kids Stuff Rokk"'ist niisama mööda vaadata ja kui ma nüüd ausalt ütlen, siis olen ma sellest loost täiesti vaimustuses. Ja kui lisada heale loole oma guccidolceversacedega veel haigelt lahe kiiksuga video (autoriteks siis almighty Veiko Õunpuu ja Jan-Erik Nõgisto), siis tundub, et ma võiks terve tänase päeva youtube'is istuda ning seda videot vahtida. Vaadake vaid Saaremetsa Rauli tantsuliigutusi ja terve päev on tehtud. Isegi andmeteanalüüsi grupitööst põhjustatud trauma vajub alateadvusesse jõudu koguma.

Charlotte Gainsbourg- ikka mitmel rindel korraga.

Ajal, kui Lars von Trieri Antichrist, Charlotte Gainsbourgiga peaosas, kinopublikut shokeerib, pakub lauljatar/näitlejatar võimalust tasuta alla laadida lugu nimega "IRM", mis on esimene vihje sellest, milline hakkab välja nägema 7. detsembril ilmuv samanimeline album, mis on muideks produtseeritud BECKi poolt! "IRM"-i algustaktidest võib vabalt ära tunda Beckile omast mõnusat biiti, mis läbib laulu algusest lõpuni. Ja muideks, mõned päevad veel ehk siis 19. oktoobril ning siis tuleb välja ka Gainsbourgi ja Becki duett "Heaven Can Wait".
Peaks ütlema, et I can't.


"IRM" download

Burial-Fostercare

Dubstepi ringkonna ilmselt üks kõige diibimaid valitsejaid ehk Burial on üle pika aja välja tulnud uue looga, milleks on "Fostercare". Burial jätkab endiselt sama salapärastel radadel, kus eelmine kord lõppes Untrue. Võrreldes Untrue'ga, mis natuke hoogsamat dubsteppi sisaldas, on "Fostercare" pigem lugu, mille järgi sa nii väga tantsupõrandal ei tatsuks, vaid mis minu arust sobib suurepäraselt sügisööl kell 4 kuskilt urkast koju tulekuks, eriti siis, kui on soov endale parakaid tekitada, et keegi sul sihikindlalt järel kõnnib.
Buriali muusika on minu jaoks nagu õhukesel jääl kõndimine. Väga õrn ja minimalistlik, kuid samas tekitab suuri emotsioone ja tõmbab oma sügavuse ja iluga lausa kõhu õõnsaks. "Fostercare" vajab kindlasti natuke aega kasvamiseks, kuid peale seda, kui ta oma emotsiooni üle sinu on laotanud, paneb ta end ikka ja jälle uuesti kuulama.

Vampire Weekend jagab tasuta Horchatat

Ilmselt on paljud seda hetke oodanud, millal eelmise aasta üks edukamaid bände Vampire Weekend midagi uut välja laseb. Kollektiiv teatas juba mõni aeg tagasi, et jaanuaris antakse välja uus album, mis hakkab kandma nime Contra. Nüüd on poisid letti ladunud esimese loo, mille nimeks "Horchata", mis peaks tähendama mingit väga kihvti rahvusjooki, mis on tehtud mandlitest, riisist, seesamiseemnetest ja odrast. Igatahes pakuvad tüübid lugu oma koduleheküljel täiesti tasuta, nii et kasutage võimalust. Minu arust igati sümpaatne heliteos.

Bändi kodulehekülg

tüdrukud, kes on tegelikult poisid.

Selle nädala lemmiklugu tuleb bändilt Girls, kannab nime "Laura" ja pärineb nende debüütalbumilt nimega Album. Girlsi puhul on tegemist kahe San Franciscost pärit tüüpidega, kelle tervenisti tablettide mõju all kirjutatud albumit on juba taevani kiidetud. Mina veel tervele plaadile pihta ei saa ja kuulan hoopis "Laurat". Hästi hästi hästi palju.

02.Girls - Laura.mp3