Androgüünset hauakaevamist.

Neid bände, mille naislauljat esmakordsel kuulamisel rahuliku südamega meheks võib tembeldada tuleb ikka aeg-ajalt ette küll. Esimesena meenub siinkohal Beach House ja üks mu lemmiknaisi Victoria Legrand. Samasse "pidasin lauljat meheks" kategooriasse võib aga veel kindlameelsemalt liigitada Brooklyni duo Light Asylum, mis koosneb lauljatar Shannon Funchessist (kes on oma vokaali laenanud ka sellistele bändidele nagu !!!, TV on the Radio ja Telepathe) ning härrasmehest nimega Bruno Coviello. Siinkohal tahaksingi ma tutvustada antud kollektiivi lugu "Dark Allies", mille võib leida bändi 2010. aasta oktoobri keskel ilmunud EP-lt In Tension. Sünt, Funchessi "Bonnie Tyler kohtub hauakaevajaga" vokaal ja kergelt nüridad kajaefektid loovad terviku, mida praegusesse ega eelmisesse kümnendisse väga ei paigutakski. Pigem just sinna 80ndate kuldsete puhvvarrukate, Nena 99 rõõmsa punase õhupalli ning armuvalus tütarlaste kõrvale ähvardavaid varje heitma. Tumeda laine fännidele kindlasti uus lemmik tantsulugu.

Vabandust poisid ja tüdrukud...

Oleks aeg teada anda, et Galvanic Elephants, mis eelmise aasta lõpul oma „Rum Rumble“'iga võimsalt indierindele sööstis, on nüüd välja andnud uue loo „My Time To Get Out“. Kui peale niivõrd edukat debüüti tiksus näiteks minu peas küll kerge skepsisealge, kas härrad millegi sama lahedaga kui „Rum Rumble“ välja suudavad tulla, siis uus lugu tõmbab neile kahtlustele kriipsu peale. Kommenteerides „Rum Rumble“'i edu, teatas bändi solist kindlameelselt, et neil on isegi veel paremat materjali. „My Time To Get Out“ tõestab, et taoline enesekindlus oli põhjendatud. Ma loodan, et on ka edaspidi.

Wavves-Mutant

Young Magic-You With Air

Vahelduseks umbes kahe kuu vanust materjali marsruudilt Austraalia-USA-Saksamaa ehk ühemehe projekt Young Magic.

Lykke Li- I Follow Rivers

Rootsi indieprintsess Lykke Li annab selle aasta 1. märtsil välja oma teise albumi Wounded Rhymes ning kui novembris söödeti meile tulevaselt plaadilt ette kergelt ladygagaliku videoga "Get Some", siis nüüd on avalikkuse ette tilkunud järjekordne helijupp, mis kannab nime "I Follow Rivers". Maitseb hästi.

2010. aasta parimad lood.

Ja siin on mu eelmises postituses lubatud list 2010. aasta parimatest lugudest. Enda elu lihtsustamise nimel rõõmsas alfabeetilises järjestuses. Kahjuks ei ole mul võimalik kõiki lugusid kuulamisvõimalusega illustreerida, sest vastasel juhul jookseb kogu mu blogi lihtsalt errorisse, aga mõningad rariteetsemad mp3-ed saavad välja toodud küll.

...music video?- I'm Afraid Of Everything
Abe Vigoda- Crush
Active Child- Wilderness
Admiral Radley- I Heart California
Ariel Pink's Haunted Graffiti- Round Round; Butt-House Blondies; Beverly Kills
Autolux- Audience No.2
Automelodi- Schéma Corporel
Beach House-Zebra

Beck & Bat For Lashes- Let's Get Lost
Benjamin Bear- Traveling Disciples
Best Coast- Boyfriend; When I'm With You
Blackbird Blackbird- Left To Hurt; Sunspray
Broken Bells- October
Caribou- Odessa; Sun
Ceo- Come With Me
Coolrunnings- WHEN I GOT HIGH WITH YOU; I AM YOU
Cut Copy- Take Me Over; Where I'm Going
Deerhunter- Desire Lines; Earthquake
Die Antwoord- Enter The Ninja; Wat Kyk Jy
Drivan- Kämpa
Efterklang- Modern Drift
Eternal Summers- Bully In Disguise
Frank (Just Frank)- Coeur Hanté
Galvanic Elephants- Rum Rumble
Girls- Carolina
GOBBLE GOBBLE- Eat Sun, Son
Gold Panda- You
Gorillaz- Rhinestone Eyes
HEALTH- USA Boys

High Places- On Giving Up
Hot Chip- Keep Quiet
How To Destroy Angels- The Space In Between; Parasite
Hurts- Silver Lining; Illuminated

Imandra Lake- Liugle Liugle
Jai Paul- BTSTU
James Blake- Limit To Your Love
Jamie Lidell- Compass
Janelle Monáe- Cold War
Japandroids- Heavenward Grand Prix
Kanye West- Runaway (ft. Pusha T); So Appalled (ft. RZA, Jay-Z, Pusha T, Swizz Beatz & CyHi Da Prynce)
Kapitan Korsakov- Sylvie
Kendal Johansson- Blue Moon
Kindness- Swinging Party
Kings of Leon- Pyro
Kites Sail High/Blithe Field- Part 1
Klaxons- Twin Flames
Korallreven- The Truest Faith
Liars- Scissor; The Overachievers
Low Sea- Berlin
Marina & The Diamonds- Hollywood (Fenech-Soler Remix)
Mark Ronson And The Business Intl- Somebody To Love Me (Featuring Rose Elinor Dougall, Andrew Wyatt & Boy George)
Marnie Stern- Transparency Is The New Mystery
Massive Attack- Girl I Love You (ft. Horace Andy); Paradise Circus (ft. Hope Sandoval); Pray For Rain (ft. Tunde Adebimpe)
Matthew Dear- Slowdance; You Put A Smell On Me
MGMT- Brian Eno

New Young Pony Club- Lost A Girl
Opium Flirt- Strange Commitment
Pantha Du Prince- Lay In A Shimmer
Parenthetical Girls- Evelyn McHale
Perfume Genius- Learning
Phèdre- Aphrodite
PJ Harvey- Written On The Forehead

PVT- Window
Rusko ft. Amber Coffman- Hold On
SALEM- King Night; Frost

Several Symptoms- Far From Home
Simian Mobile Disco- Nerve Salad
Soft Powers- Mary Never Sings Our Songs
Zola Jesus- Night; Sea Talk
The Chemical Brothers- Escape Velocity
The Naked and Famous- Young Blood
The National- Bloodbuzz Ohio
The Radio Dept- Never Follow Suit
The Roots ft. Joanna Newsom- Right On
The Soft Moon- Tiny Spiders

Toro Y Moi- Low Shoulder
Washed Out ft. Caroline Polachek- You And I
Wet Wings- Running Like A Man

White Ring- Suffocation; lxC999
Wolf Parade- Cloud Shadow On The Mountain
Vondelpark- California Analog Dream
Young Empires- Diamond Rings
Yuck- Automatic; Rubber; Weakend

2010. aasta parimad albumid.

Enamus ajalehtede kultuurilisasid ja muusikasaite on oma kohustuslikud parimate albumite ning lugude edetabelid praeguseks juba avalikkuse ette toonud ning on aeg, et minagi oma lemmikalbumid üles loetleks. Kuigi enamustes edetabelites võidutses sel aastal Ariel Pink's Haunted Graffiti Before Today, siis pean ma tunnistama, et võtsin antud albumi põhjalikumalt ette alles nüüd, kui see niivõrd võimsalt üksteise järel kõiki aastalõpu edetabeleid kinni hakkas panema ja mulle kohale jõudis, et ma ilmselt millestki väga heast ilma olen jäänud. Ariel Pink vajab minu jaoks veel aga kasvamise aega ning kui vaja, eks ma saan siis hiljem järele halada, kui ma lõpuks üdini selle albumi fenomenile pihta peaks saama. Kindlasti ei ole aga Before Today ainus suuresti esile tõstetud plaat, mis mul sellel aastal kõrvust mööda on libisenud, nii et ilmselgelt ootab mind ees üks suur kriitikute ning teiste blogijate poolt koostatud tabelite inventuur. Seniks aga need 2010. aastal välja antud albumid, mis minu arvates kõige rohkem äramärkimist väärivad.
Tahaks lisada, et kasutan seekord sama süsteemi, mis eelmisel aastal ning albumeid paremusjärjestusse toppima ei hakka. Lisaks toon järgmises postituses välja need 2010. aastal välja tulnud lood, mis mul südame soojaks tegid ning minu poolt hunniku mängimiskordi pälvisid. Minu selle aasta lemmikalbumitelt pärinevaid heliteosed ma parimate lugude edetabelis eraldi välja tooma ei hakka.

Local Natives Gorilla Manor


Foals Total Life Forever


O. Children O. Children


How To Dress Well Love Remains


Tame Impala Innerspeaker


Yeasayer Odd Blood


Crystal Castles Crystal Castles II


Broken Social Scene Forgiveness Rock Record


Wild Nothing Gemini


Arcade Fire The Suburbs


Twin Shadow Forget

Trashi kaks aastaaega pluss üks Lumi.

Muusikat, õlut ning eelkõige filme armastav blogihunt Trash venitas oma ampluaa seekord nii kaugele, et võttis kätte ning pani kokku kolm kogumikplaati, mis said endale nimeks Sügis, Talv ning Lumi. Mina kui paadunud indie/elektro/misiganes-naine otsustasin aga antud plaatidele, mis kätkevad endas enamasti black, thrash, death, doom jne. metalit ning muud keevitamiselaadset muusikat, käpa peale panna ja antud plaatide kohta paar ebapädevat sõna sekka öelda. Plaadid on avalikkuse ees pesitsenud tegelikult juba üle kuu aja, nii et siinkohal tervitaks taaskord oma flegmaatilisust.

Sügise avab Orelipoisi ja Contra "Oma lima", mis suudab oma 28 sekundiga põlema panna toredad lapsepõlvemälestused seoses Maarja-Liis Ilusa kunagise superhitiga "Õnneseen", sest viimase nii-öelda remake'iga antud loo puhul tegu ongi. Lilledest ning emadest on asjad seekord siiski kaugel. Ida-Virumaa taust, mis minusse juba üsna tatikast peale pungitolerantsi on süstinud, lööb välja ka Punkentsefaliidi "Muldonni vanamehe", SS Roboti "12 tähe" ning Monstercöuqi loo "Laks laks laks" puhul, mille nakkav agressiivsus ja energia mind ilmselt edasipidigi minu jaoks unustuste hõlma vajunud pungimaastikul silma peal sunnivad hoidma. Suure hulga müra ja keevitamise vahele, mis erilisi emotsioone ei tekita, mahub ka Talboti 7-minutiline oopus "Pick-Up Lane", mis meenutab kohati Deftonesi draamatilis-unelevat saundi ning laskub nendelt radadelt järsku ma ei tea mitme meetri sügavuselt tuleva vokaali juurde. Leslie Da Bassi "Trans" on üks selle albumi pehmemaid lugusid, mis hakkab küll vaikselt ülejäänud Sügisega ühte äärmusesse kiskuma, kuid lõpuni end ikka raskema muusika piiridest päris läbi ei murra ning omastab siinkohal pigem üsna tumeda poploo staatuse. Plaadi tipphetkeks on minu kui melanhooliagroupie jaoks Sinise "The End", mis nõretab erinevatest nüanssidest ja emotsioonidest ning kisub kahjuks kohati ka liiga USA nutumetaliks kätte, aga see väike detail ei huvita peale "The Endi" sümfoonilisuse ning kitarrikäikude kuulmist enam ilmselt kedagi. Lemmikuna võib veel välja tuua Pedigree perfektselt mõnesse narkofilmi sobiva laulu "Necroscopic". Zahirile annaks ma aga "Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mind Condition)" eest aasta parima laulupealkirja tiitli.
Talv astub puhtalt eestikeelse muusika pärusmaale, võtab veelgi süngema apokalüptilisema ja müstilisema suuna ning laob letti valiku eesti doom, hevi ja pagan metalit, hardrocki, instrumentaali jms. Eredamateks momentideks kujunesid In Spe "Rändrotid", Heraldi "Tuline teras", Shelton Shani "Arhitekt" ning Sõjaruuni eepilisuselt God Is An Astronauti meenutav "Talv". Muidugi ei saa mööda vaadata ka plaadi kahest viimasest loost. Nimelt kulmineerub Talv tuisu asemel kristalse lumesajuga, sest viimased minutid kuuluvad plaadil Imandra Lake'ile, kes on plaadil esindatud René Eespere "Ärkamise aja" shoegaze versiooniga, ning Opium Flirdi eeterlikule instrumentaalpalale "Õunakuu".
Lumi jääb minu ampluaast natuke liiga kaugele ning kahjuks ei saa ma öelda, et ma veel nii karm mutt oleks, et päris nii müriseva muusika peale silda viskaks, kuid Sügis ja Talv pälvivad raskema muusika rohkusest hoolimata minu heakskiidu, sest häid ja geniaalseid asju võib süvenemise korral leida isegi minusugune, natuke kergema kraamiga harjunud indiviid, ning seda mitte vähe.

Several Symptoms-Far From Home

Telekavaatajaga minu puhul just väga tegu ei ole ning Eesti TOP 7-l ma ka väga silma peal ei hoia. Nii saingi ma alles täna teada, et endisest I'll Hit Herist on saanud Several Symptoms ja et nende loomingu hulka on tekkinud selline lugu nagu "Far From Home", mis Evert Palmetsa poolt valmis kedratud videoga ärateenitult Eesti TOP 7-e esikohal figureerib. SIIT saab tasuta ja ausalt, see nakkab.

PJ Harvey-Written On the Forehead

PJ Harvey naaseb 14. veebruaril oma kaheksanda stuudioalbumiga Let England Shake. Siin on üks esimesi stiilinäiteid sellest, mida antud plaadilt oodata võiks ehk siis "Written On the Forehead", mis sulatab hetkeks lumehanged ning toob tagasi soojad suveõhtud, mil oma varvaste normaalses funktsioneerimises veel kahtlema ei pidanud.

Galvaanilised elevandid pluss pudel rummi.

On tore, kui uus muusika ise su Facebooki postkasti potsatab. Eriti veel siis, kui see uus muusika on hea, innovaatiline ja kujutab endast põhimõtteliselt oodi rummile. Ja ei, tegemist ei ole mingi järjekordse hipsterite läbutümakaga.
Galvanic Elephantsi "Rum Rumble"'it esimest korda kuulates ning antud bändi guugeldama asudes, ei suutnud ma leida isegi nende Myspace'i ning alles siis jõudis mulle kohale, et tegemist ei olegi ju välismaa värgiga. Ja tõesti. Bändi moodustavad Kaido Paapstel (kitarrid ja midisünt), Gert Look (bass ja monosünt), Taavi-Peeter Liiv (vokaalid) ning Mihkel Ronk (trummid), kes tulid esmakordselt kokku selle aasta augustis.
Laulus ilmnevat kergelt kakofoonilist ja venivat vokaali, mis alguses pisut kõrva võib kriipida, saadab end loo lõpuni lahti keriv spiraalne helidevõrgustik, mille koosmõjul moodustub väga vinge paranoilise ning uudse saundiga tervik, mis tahaks nagu meelde tuletada sarnasusi mõne muu bändiga, kuid kui üritada mõelda millisega, siis jääb pea selle koha pealt tühjaks. Tämber kutsub küll esimesena esile assotsatsiooni Interpoli Paul Banksiga, kuid see võib ka mu isiklik probleem olla, sest Interpoli kipun ma viimasel ajal kuulma igas kollektiivis. Pealegi viljeleb Galvanic Elephants hoopis tumedama elektroonilise tantsuindie territooriumile kalduvat muusikat. Kindel on igatahes see, et massiivsesse muusikavoolu "Rum Rumble" ära ei kao. Siinkohal kerkib lootus, et kui härrad edasise materjali puhul sama värskeks suudavad jääda, siis võib uue ja huvitava muusika kategoorias lisaks Tallinn Daggersile, Mimicryle ning Badass Yukile pead tõsta ka Galvanic Elephants.

Porcelain Raft-Tip of Your Tongue

Täna sattusin ma tänu Eevule ühe Kohviradio mixteibi peale. Tänud Dallase lugupillidele siis. Ja noh. Mõned lood olid tuttavad. Mõned mitte. Ja need mõned, mida ma ei teadnud, olid kuramuse head ka. Nende tundmatute ning heade lugudega kipub mul ikka väga tihti probleeme tekkima, eriti siis, kui pole võimalust absoluutselt mitte kuskilt järele vaadata, mis looga tegemist on. Kohviradio on ajurakkude tööle rakendamises ilmselgelt meister, sest oma playliste see väga avaldama ei kipu. Antud mixteibi puhul oli aga tegemist ikka päris ränga juhtumiga, sest häid ning tundmatuid laule tuli nagu konveieri pealt. Nii asusingi ma agoonias laulude sõnu dešifreerima ning neid ühtpidi ja teistpidi Google'isse trükkima. Ühe otsingu tulemuseks osutus just see lugu, millesse ma hetkel sõna otseses mõttes armunud olen ning mida allpool võimalik kuulata on. Mina sellele vokaalile igatahes vastu ei saa.
Mula kõrvale nii palju tarka informatsiooni ka, et Porcelain Raft kujutab endast tegelikult Mauro Remeddi nimelist härrat, kes pärit Roomast, kuid nagu tänapäeval muusikagenereerijatele kombeks resideerib praegu hoopiski Londonis.

Kummardus videokunstile prt 1.

Järgneva kahe gravitatsiooni eirava video autoriks on loovkollektiiv DANIELS, mille moodustavad Daniel Scheinert ja Dan Kwan. Ausõna, on, mida vaadata.

O.Children+Becoming Real+Factory Floor

Minu siirad vabandused, et mu blogi jälle mingi miljon aastat raskes stagnatsioonis on olnud, aga siin ma nüüd siis lõpuks olen, seljataga Londoni tripp, mille jooksul õnnestus mul veeta kolm järjestikust õhtut ühes Kagu-Londoni pubis nimega Amersham Arms, sest arvestades seda, kui kaua võttis aega sõit kesklinnast meie peatumispaika, oli antud koht muusika kuulamiseks, inimeste vahtimiseks ja õllejoomiseks ilmselgelt kõige mugavam variant. Ja no tegelikult ma ei kurda, sest seal samas õnnestus mul ära kuulda These New Puritansi tüüpide dj-set ja amatöörindiebänd Everyone, mille MySpace'i ma hetkel üles leida ei suuda. Nojaa kui pubid välja jätta, siis muidugi oli mu reisi tipphetkeks see kauaoodatud O.Childreni kontsert Royal Albert Halli Elgar Roomis, millest ma siin nüüd natuke pikemalt juttu teeksingi.
Arvestades oma eelmist kogemust Brixton Academys toimunud Foalsi kontserdi ning järjekorraga, mis tol korral kohale jõudes juba nii kilomeetriseks oli jõudnud venida, otsustasime seekord natuke stabiilsemal ajal kohale minna. Mis meid aga seekord ees ootas, oli see, et peale meie istusid Royal Albert Halli ukse ees kaks ülemeigitud briti tsikki, kellelt me iga natukese aja tagant piinlikult küsima pidime, et kas nad on ikka kindlad, et see see õige uks on, kust me lõpuks sisse saame, sest antud kohas polnud küll kedagi, kes potentsiaalne O. Childreni kuulaja välja näeks. Mida me aga ei teanud, oli see, et Elgar Roomi puhul on tegemist umbes sama suure ruumiga kui on Genialistide klubi saal ja et sellist massi nagu Foals O. Children veel ilmselgelt kohale ei meelita. Nii me siis esimesena sisse pääsesimegi ning meil oli veel esimese artistini nii palju aega, et veetsime selle garderoobionu tüütades ning roppu raha maksnud mudamaitselist Guinnessi juues.
Kui nüüd aga natuke praktilisema jutu peale üle minna ning lõpuks kontserdiosani jõuda, siis astusid lisaks O. Childrenile soojendusesinejatena üles veel sellised artistid nagu Becoming Real ja Factory Floor.
Esimese puhul on tegemist Londoni noormehega, keda passikontroll Toby Ridleri nime all tunneb, kuid kes oma tõelist identiteeti Becoming Reali pseudonüümi ning suhteliselt mutanteerunud dubstepivoogude taha üritab peita. Kuigi Becoming Real astus tol õhtul üles esimesena ehk ajal, mil enamus rahvast alles Elgar Roomi sisse voolas, jättes antud artistile suhteliselt nigela taustmuusika positsiooni, suutis tüüp end minu jaoks küll täies mahus maksma panna, luues tumedavärvilisi helisid, mis tol hetkel tundusid nagu oleks keegi nad justkui vaakumisse surunud ning pannes mind jälle umbes samasugusesse olukorda nagu Animal Collective või Massive Attack, mis laivis reaalsuse täiesti ära blokeerivad. Ja ausalt, kui ma nüüd Becoming Reali kodus arvuti taga kuulan, siis pole emotsioon just väga kerge tulema (ilmselt on asi ka mu pensioniealistes kõlarites), kuid mõni bänd olekski pigem nagu laivesinemiste jaoks loodud. Nii ka Becoming Real.


Teisena astus aga lavale samuti Londonist pärit kolmeliikmeline bänd Factory Floor, mis oma 45-minutilise katkematu jämmiga mul peaaegu et pildi tasku viskas, sest päev otsa mööda Londonit ringi jooksmine ja peale seda veel püsti seistes taolise, suhteliselt ühtede nootide peal pinget keriva ja laivis veel suhteliselt müra alla mattuva vokaaliga bändi kuulamine pole just teab mis lihtne tegevus. Igatahes ei ürita ma öelda, et tegemist oleks olnud halva muusikaga, kuid ilmselgelt polnud minu jaoks füüsiliselt just selle bändi õhtu. Mis mulle aga kõigest hoolimata kõrva jäi, oli trumm, mis laivis veel eriti hästi töötas, ühtse müra poolt üles ehitatud seina hetkega maha lammutas ning oleku mõneks hetkeks tantsulisemate jahimaade poole suunas. Ning ei saa ma siinkohal ümber ka assotsatsioonidest Holy Fuckiga, sest Factory Floor kasutab just seda sama, minu jaoks just Holy Fuckiga seonduvat, nii-öelda puukloppimise heli, mis allpool asuvas loos "A Wooden Box" eriti hästi täheldatav on. Ja kui juba puuteemaatikale üle minna, siis suutis mind väsimusest hoolimata vaimustada ka suvalise puutokiga vastu kitarri keret tagudes tekitatud heli.


Kui nüüd neid eelmisi artiste O. Childreniga võrrelda, siis mõjus viimane selles eklektikarägastikus juba kohati nii lihtsakoelise ja mõistusele hingamisruumi andvana, et Frankfurdi koolkonna meediateooria sellest, kuidas mass ei suuda alternatiivi vastu võtta, sest et ei viitsita sellesse süveneda, hakkas mulle enda kogemust arvestades juba suhteliselt usutavana tunduma. Kuid see selleks. Hetkest, mil Toby O'Kandy lavale astus ja oma hauakaevajavokaali kuuldavale tõi, olid rahva jalad maast lahti ning Royal Albert Halli põrand astus ilmselgelt oma surmale ühe sammu lähemale. See, kuidas laulu "Don't Dig" tume bossanovabiit eriti perfektselt laulu sisse astub, Toby O'Kandi selja pöörab ning kergeid puusanõkse teeb (ja seda mitte ainult ühe loo vältel), kuidas "Dead Disco Dancer" rahva üheselt pöördesse ajab ning albumi peal peidetud loo tiitlit omav "Lily's Man" mulle vist igavesti ühe kontserdi esireas täiesti hullunult hüpelnud punase peaga tütarlapse pildi silme ette toob, on ilmselt see, mis minu jaoks selle viimase kontserdi kokku võtab. Tumedates toonidest hoolimata ülimalt positiivne õhtu igatahes.

Foalsi kulunud lisalugu.

Taas ei jää mul mitte midagi muud üle, kui kirjutada jälle natuke Foalsist. Nimelt on bänd täiesti tasuta ringlusesse lasknud loo nimega "Wear & Tear", mis salvestati siis, kui bänd oma kevadel ilmunud albumit Total Life Forever Rootsis linti käis võtmas. Antud lugu, mis TLF-i ülejäänud materjaliga võrreldes suhteliselt kergesti kohale jõuab (vähemalt mulle mõjus esimese korraga) ,aga plaadile ei pandud ning nüüd ripubki ta rõõmsalt Foalsi kodulehel üleval, et kõik sellele tormi saaks joosta.
Kätte saab selle SIIT.

Drivan-Kämpa

Tartu Ülikooli survel on minust vaikselt nohik saanud ning et mitte taas täiesti idle-režiimile üle minna, siis topin ma ilmselt järgmise paari nädala jooksul siia suhteliselt informatsioonivaeseid postitusi uue või natuke vanema muusikaga, mille ma enda jaoks avastanud olen.
Seekord tooks teieni kolme toreda Skandinaaviamaa ehk Norra, Soome ja Rootsi juurtega muusikute ühisprojekti Drivan, mille eestvedajaks on norrakas Kim Hiorthøy, kelle päris lahedaid soolokatsetusi saab kuulda SIIT. Allpool aga Drivani "Kämpa", mis pärineb nende augustis ilmunud debüütalbumilt Disko. Albumi nimest end eksitada lasta ei tasu.

Washed Out ft. Caroline Polachek

Edastaksin siinkohal tänud Eevule ning jagaksin teiega üht lugu, mis on valminud Washed Outi, kodanikunimega Ernest Greene'i, ja Chairlifti lauljanna Caroline Polacheki koostööl. Selleks on "You and I".

Madal psühhedeelne meri.

On vist aeg see depressiivne vaikus mu blogis lõpetada ning asendada see ühe depressiivse ning sumedalt kõlava bändiga, mis kannab nime Low Sea. Shoegaze'i, elektroonikat ja psühhedeeliat kummardava bändi puhul on tegemist Iirimaal resideeriva duoga, mille moodustavad vokaalide ja mõningate muude asjade taga seisev Billie ning meesterahvas, kes end Bobby D-ks nimetab. Selle aasta kevadel andis kollektiiv välja oma esimese kauamängiva, mille nimeks Las Olas ning sellel nädalal lasti Lefse Recordsi alt välja EP The Light. Viimaselt pärineb ka selline lugu nagu "Berlin", tänu mille film-noirilikule videole ja paranoilisele kõlale Low Sea minus üldse tähelepanu äratas. Ja no tõesti. "Berlin" sisaldab ikka igast lahedaid nüansse, alustades thrillerlikust introst ja lõpetades ähmase vokaaliga, mis ausalt öeldes minusugust isikut pimedatel sügisõhtutel üksi kodus olles just väga kuulama ei meelita, aga diipidel hetkedel on see perfektne kuulamismaterjal küll. Teisi lugusid soovitaks ka.
MySpace

Low Sea-Never Yours

Low Sea-Falling

Melanhoolianäolise päeva soundtrack.

Ma ei tea kas oleks perfektsemat lugu, mis tänasele vihmaudusele päevale, mil selle semestri esimene ülelaskmine enam-vähem rahuliku südamega täide on viidud ja toas juba nii külm on, et villaste sokkideta olla ei saa, paremini taustaks sobiks kui Kendal Johanssoni "Blue Moon".

O.Children-Heels

O.Childreni ninamees Tobias O'Kandi lubas ühes juulis Dazed Digitalile antud intervjuus, et 26. juulil tuleb välja nende loole "Heels" LoveHate Productionsi poolt valmis vändatud video. 26. juuli hakkab juba vaikselt ajaloo hämarustesse vajuma, videot pole aga endiselt kuskil ja ausalt öeldes ei jõua mina seda visuaali enam ära oodata, sest see kogu laulu läbiv 80-ndate vaibiga sünt ei taha must lihtsalt mitte kuidagi lahti lasta.

Jälle HURTS'ist.

MTV Rocksi-nimeline telekanal, mis terve suve järjekindlalt ainult Taylor Momseni The Pretty Recklessi agooniast nõretavat superhitti ja 30 Seconds To Marsi eriti lollaka videoga lugu "Closer To The Edge" on kedranud, suutis mind eile kohe päris positiivselt üllatada ning lasi eetrisse paar lugu HURTSi laivsessioonilt. Üks neist oli "Better Than Love" ning teiseks "Illuminated", mida ma varem isegi kuulnud polnud, aga ohsa kurat kui pöördesse see mind ajas. Ja mida ma Theo Hutchcrafti ja Adam Andersoni puhul ikka ja jälle imetlen ning mainima pean, on see, et nad ei püüa olla ülimalt eksperimentaalsed kitsaste teksade ja habemega alternatiivivennad, vaid teevad hoopis ilusa meloodiaga loo, tirivad kogu protsessi veel ooperilaulja, tõmbavad ülikonna selga, pistavad kammi tasku ja lähevad ikkagi indierahvale peale. HURTSi debüütalbum Happiness peaks muidu ilmuma 6. septembril ja kui õnneks läheb, siis õnnestub mul need härrad ka 9. oktoobril Londonis ära näha.
"Illuminated" on aga siin.

Melt! pildis.

Võttis umbes viis aastat aega, et see Meldi pildipostitus ära teha, aga siin see lõppude lõpuks on. Hipstereid väga palju ei pildistanud, bändidest on peale jäänud vaid Broken Bells, seda veel kerge udulisandiga ka ning masinad on ilmselgelt domineerivad. Väike ülevaade siiski.


Kaameramees


Broken Bells




Kangelane




Mari

Paha pop?

Tundub, et ma hakkan vaikselt edusamme tegema, sest ma kirjutan see nädal juba teist postitust. Aga on ka põhjust, sest ma leidsin just praegu ühe überkauni heliteose, mis mu tänasesse, suhteliselt koledasse päeva paar valguskiirt tõi. Bändiks Soft Powers ja lauluks "Mary Never Sings Our Songs". Tegu on järjekordse unistava indiebändiga USA-st, täpsemalt Georgiast, mis valmistub augusti lõpus välja andma oma esimest kauamängivat Bad Pop. Lugu on igatahes jah, nii ilus, et võiks vabalt pärineda Bon Iveri sulest, kui hägune saund ja teravam falsett just vahele ei astuks.
Soft Powersi muud kraami saab nagu ikka kuulata Myspace'ist.

PVT- see ilma vokaalideta bänd.

PVT puhul on tegemist Austraalia bändiga, mis mõni aeg tagasi veel rahulikult Pivoti nime all muusikat tegi, kuni üks suvaline ja samanimeline USA garaažikollektiiv nüüdsed PVT tüübid nimevarguse eest kohtusse otsustas kaevata. Nii ei jäänudki austraallastel muud üle kui vokaalid minema visata ja PVT nime all edasi tegutseda. Nagu vana hea klišee staatusesse tõusnud eestlaste rahvatarkus ütleb, siis nimi meest ei riku ning nii istubki PVT juba kaks aastat Warp Recordsi kaitsva tiiva all ja on valmis 9. augustil välja andma uut albumit Church With No Magic, samal ajal kui need USA vennad oma õllelõhnalise nimega ilmselt endiselt oma esimesest plaadilepingust unistavad.
Esimene singel ilmuvalt plaadilt Church With No Magic jõudis avalikkuse ette tegelt juba maikuus ning kannab nime "Window", mis oma trummilaviiniga natuke aktiivsemas võtmes Battlesit meenutab. Võib vist öelda, et polegi päris pikka aega ühegi loo peale niimoodi silda visanud. Siin see igatahes on.