Coolrunnings

Ma ei tea mis värk on, aga viimasel ajal suudan ma kõikidest blogidest välja kaevata ainult mingit väga lo-fi'd Ameerikast pärit indikraami, mis omab suhteliselt kindlalt veterankaameraga tehtud pastelsetes toonides videot või samasuguseid promofotosid, kust ei puudu rand, mõni abstraktne ollus või hoopiski noored ja ilusad inimesed, kes lainetes hullavad, muru peal lebades taevasse vahivad või mõne muu vabadust sümboliseeriva tegevusega aega viidavad. Kahesõnaga- ilus elu. Sellise laine kategooriasse võib ilmselgelt liigitada ka Coolrunningsi nimelise 7- pealise bändi Knoxville'ist, Tennesseest. Ausalt öeldes pole antud bänd sellesamuse pastelse videoga veel hakkama saanud, kuid muusika kõlab neil küll nii mõnusalt suveuimane, et tulemata see ilmselt ei jää. Põhjus, miks ma kõikidest nendest suhteliselt sarnaselt kõlavatest USA bändidest just Coolrunningsi ette võtsin, peitub nende loos "When I Got High With You", mis oma kergelt müstilise ja uduse meloodiaga mulle miskipärast väga külge kleepus. Kollektiiv on sellel aastal üldse vägagi konveiermeetodil tegutsenud ning lasknud välja lausa kaks tasuta EP-d: Buffalo ning kergelt kompromiteeriva kaanekujundusega Babes Foreveri, millesse ma tegelikult veel päris korralikult süveneda pole jõudnud. Mõned päevad tagasi andis Coolrunnings välja ka kaks uut lugu- vägagi Girlsiliku vokaaliga "I Can Be Dreamy" ja "I Am You". Tasuta EP-sid saab SIIT.

Interpol-Lights

Kahjuks domineerib mu elus veel endiselt sessispliin ja nii polegi ma suutnud end veel vabaduse meeleolu peale häälestada, et siia mingit targemat asja postitada. Enne aga, kui ma tsivilisatsioonist mõneks ajaks Vääna mändide vahele kaon, topiks siia Interpoli uue, suhteliselt flegmaatilise, aga stiilse video loole "Lights". Režissööriks Charlie White, kes on ka varem Interpoliga koostööd teinud. Tookord oli selleks visuaal loole "Evil".

HEALTH - USA Boys

HEALTH on valmis saanud uue video oma loole "USA Boys". Kerge narkopidu, veidi asjade lõhkumist ning natuke porni kah.

Aphrodite suri ära.

Seekordse postitusega teen ma kummarduse bändile, kelle sulest pärineb minu selle nädala absoluutne lemmiklugu. Kollektiivi nimeks on seekord Phèdre, mis sõber Wikipedia kohaselt peaks viitama ühele Kreeka mütoloogiast tuntud armudraama kangelannale, kelle nimeks Phaedra. Bändi enese kohta oskan ma öelda vaid nii palju, et selle moodustavad kaks Kanada pinnalt pärit nõbu, kes üheskoos sinna lo-fi ja veiderpopi kanti muusikat meisterdavad. Kreeka mütoloogia temaatikat jagub ka sellesse samasse, minu lemmikhelitöösse "Aphrodite", mis solistihärra madala estraadivokaali ning maheda rütmiga jumala suurepärase rannalebo ja peomuusika kombo moodustab.
Bändi MySpace asub SIIN.

Transseksuaalide ja kulturistide kokkupõrge.

Foalsi uuest kauamängivast Total Life Forever olen ma siin juba ilmselt kõriauguni jahunud, aga siiski ei väsi need härrad mind üllatamast. Nimelt jõudis täna Facebook almighty kaudu minuni uudis, et "Miami", mida ma siin juba enne kogu plaadi repertuaarist esile olen tõstnud, on nüüd video võrra rikkamaks saanud. Seekord ei ole siiski tegemist klipiga, kus bändiliikmed kõrte vahel ringi keksiks ega üksteistele autorehvidega piki päid üritaks virutada, vaid hoopis millegi sellisega, mida Foalsi seniste videote vaimus kohe mitte üldse oodata poleks osanud. Muidugi on ka seekord mängus bändiliikmete hea sõbra Dave Ma andekas režissöörikäsi, mis siiamaani pea kõik Foalsi videod valmis meisterdanud on. Seekord asendatakse indielapsed ja Inglismaa niiske kliima aga üleküpsenud kulturistide, ilmselgelt liiga palju Botoxiga kokku puutunud transseksuaalide ning Miami lõõmava päikesega ning pannakse nad omavahel kättpidi kokku. Tulemust saab näha SIIT.

Aeg on vaenlane.

Algava sessi puhul, mis seekord tänu fonoloogiale, keskaegsete sonettide analüüsimisele ja oskamatusele õigesti aega planeerida eriti vaevarikas tõotab tulla, postitaks siia ühe 2001. aastast pärit loo, mida Eevu mulle eelmisel nädalal soovitas. Tegemist on Quanticu nime all esineva produtsendi, dj ja muusikuga, kelle kodanikunimeks Will Holland. Loo nimeks "Time is the Enemy". Rohkem ei seleta. Kuulake ise.

Telekafetišiga bänd.

...music video? nimeline kollektiiv oleks mu kõrvust ilmselt igaveseks mööda libisenud, kui see poleks mu playlistis täpselt peale Broken Social Scene'i"World Sicki" asetsenud, mida ma viimastel päevadel ikka suhteliselt jõudsalt kuulanud olen. Muidugi pean ma siinkohal jällegi kiruma osade kollektiivide oskamatust endale normaalseid nimesid valida, sest mida leiad sa Google'ist, kui panna otsingusse ...music video? Jah, miskipärast viiteid OK GO videotele ning lisaks kõigele ilutsevad seotud otsingu reas Justin Bieberi, Katy Perry ja Celine Dioni nimed, kuid mitte midagi bändist, mida tegelikult vaja oleks. Õnneks on siiski olemas Lastfm.com, kust viimases hädas ikka abi leiab.
Kui aga nimetemaatika kõrvale jätta ning lõpuks ...music video? MySpace'i jõuda, siis võib bändi kohta isegi natuke informatsiooni välja lugeda. Nimelt on kollektiivi puhul tegu USAst, täpsemalt Arizonast pärit meeste Paul Jenkinsi ja Wes McCanse'i vaimusünnitisega (2009. aastal liitus ka Justin Miller), mis eksisteerib tegelikult juba 2003. aastast peale. ...music video? sulest on siiamaani ilmunud kaks albumit, mis miskipärast panevad arutlema küsimuse üle, mis värk meestel selle telekaga on, sest esimene album kannab nime Fireproof Your TV ning teine on tituleeritud kui Now That My TV Has Wings I'll Never Be Lonely. Kolmas album ilmub selle aasta juulis, kuid selle nime osas ma veel täit selgust saanud ei ole. Nüüd ongi ...music video? välja lasknud uue loo "I'm Afraid of Everything", mis tulevase kauamängiva üldist helikeelt natukenegi edasi andma peaks. Kuigi ...music videot? on võrreldud nii M83, Radioheadi, Airi ja ma ei tea millega veel, siis mulle meenus "I'm Afraid of Everythingi" maheda tonaalsusega seoses hoopiski glo/no-fi artisti Washed Out sillerdavat saundi täispikitud lugu "Feel It All Around".
"The Day I Explodedi" puhul hakkab tõesti kõrva midagi M83-laadset, kuid tänu ...music video? Paul Jenkinsi vokaalile kergelt popilikumas võtmes siiski. Ilusaid emotsioone täis muusika igatahes.

Lapsed, pidu ja papagoid Ratatati moodi.

Härrad kahemehebändist Ratatat, kes kolm aastat tagasi ka EKA seinad värisema panid, on peale pikemaajalist pausi teada andnud, et juunis ilmub nende neljas kauamängiv, mis kannab vägagi kreatiivset nime ehk siis LP4. Juba on väljas ka esimene lugu "Party with Children", mille videot detailirohkuses küll süüdistada ei saa. Aga nagu öeldakse, lihtsuses peitub võlu. Ilmselt papagoides ka.

Vastumürgi teine staadium.

Ma ei saa ikka mitte kuidagi nii, et ma viirust nimega Foals ei levitaks ning seekord tahaks ma meelde tuletada, et täna ilmus ametlikult selle viieliikmelise briti kollektiivi teine album Total Life Forever. Muidugi ei suutnud ma lõppetulemust nii kaua ära oodata, et ma plaadi lekkimisest tekkinud kiusatusele vastu oleksin suutnud panna ning nii ketrabki "TLF" mul peaaegu konstantselt juba kolmandat nädalat jutti.
Kui ma kaks aastat tagasi Foalsi Brixton Academys toimunud kontserdile piletid ära bronnisin valdas mind laastav ahastus, sest tänu oma kõrgtasemelisele jokutamisele saime me seisukohtade asemel istekohad ning ausalt öeldes ei kujutanud ma tol hetkel üldsegi ette, et Foalsi istudes kuulama peaks, sest Antidotes'il kõlavate lugude puhul oli valdavalt tegemist hüsteeriliseks kulmineeruvate, tantsuliste ja energiliste heliteostega. Kui aga üks purjus tütarlaps meie kõrvalistmel pidevalt turvanaiste käske eiras ning ikka ja jälle püsti tõusis, ei jäänud ka ülejäänud rõdurahval muud üle kui asjaga kaasa minna. Nii ei olnudki rõdukoha omamine lõppude lõpuks niivõrd kurvastav kogemus, sest emotsioonist puudu ei tulnud ning samuti pääsesime me võimalikust lömastamisest, mis Foalsi kontserditele suhteliselt omane on.
Siiski võib öelda, et übertantsuliste mathrocki lugude vahele, mille järgi Foals end kõigi briti hipsterite uueks lemmikbändiks mängis, mahtus juba Antidotes'il skisofreenilist kraami, mis mulle siiamaani ikka väga hinge läheb, näiteks "Big Big Love", "Olympic Airways" või "Tron".
Ja paar kuud tagasi, kui bänd "Spanish Sahara" video välja andis ning ma solist Yannis Philippakist üksinda lumistel väljadel sumamas nägin ja varasemast tuhat korda aeglasemaid kitarrikäike kuulsin, siis oli üllatus ikka päris suur, sest nii (vabandust järgneva väljenduse eest, aga...) romantikasse kalduvat värki poleks Foalsilt küll elus oodanud. Kuigi "Spanish Sahara" kerib end lõpuks ikka välja kiire mathrocki poole peale, siis, nagu ma juba varem ka maininud olen, jääb melanhoolia ikka võimsalt domineerima. Ja nii läbi terve "Total Life Forever"i. Ka herr Philippakise haukuvast ja agressiivsest vokaalist pole uue plaadi peal enam midagi järel. Nüüd asendab seda hoopis albumi üldisi emotsioone edasi andev pehme hääletämber. Ja kui nüüd aus olla pole mul sellise muutuse vastu absoluutselt midagi, sest tõsisem Foals on mulle alati rohkem meeldinud ning tüübid teevad oma asja ikka endiselt väga professionaalselt. Kuigi sellised lood nagu "This Orient"(loo lõpuosas kuuleb muideks täiesti imelisi klaverikäike), "Black Gold" ja mu absoluutne lemmik "Miami" kisuvad meloodialt isegi mažoorsema atmosfääri poole, astub siiski vahele lüürika ning hävitab oma "Would you be there for me" kordamisega sellegi lootuse.
Melanhoolia melanhooliaks(enam ma seda sõna niipea ei kasuta), aga Foalsi härrad on jällegi saanud hakkama albumiga, mille kohta võib öelda, et tüüpidel on oma, juba debüütalbumil kõrva jäänud stiili jõudsalt kinnistada õnnestunud. Seekord siiski enamuses selliste lugudega, mille kõigi järgi just Skinsi Secret Partyt ei korralda.

Veel üks panda.

Oma suhteliselt ebaoriginaalsest esinejanimest hoolimata on Gold Panda nime all helisid meisterdava tüübi muusika täiesti teine ooper. End Derwin Pandaks nimetava UK-st pärit härra loominguga tutvusin ma esmakordselt eelmisel aastal, kui mees oma "Quitter's Raga" nimelise loo internetti üles riputas ning mind oma võimsalt väänutatud helikeelega jalust niitis. Nüüd on mees hakkama saanud järjekordse EP-ga, mille nimilugu "You" ka singlina välja on lastud ning mis minu meelest vabalt "Quitter's Raga" kandadele astub. Niisiis. Ülekülluses eksperimentaali ja häid ideid ning kuulmismeeled rõõmustavad.

via nomodestbear

The Dead Weather Floria Sigismondi moodi.

The Dead Weatheril on vist vedanud, sest meedia on suutnud neid õnnistada sellise totaka modernse terminiga nagu supergrupp. Jah. Võib eeldada, et kui erinevatest edukatest bändidest pärit geeniused mõneks ajaks oma emalaeva hülgavad, omavahel kokku saavad ning loomingulisi ajurünnakuid tegema hakkavad tuleb sealt välja midagi plahvatusohtlikku. Seda siis kas heas või halvas mõttes. The Dead Weather (mille liikmeteks on üks kahendik The Killsi ehk mu absoluutne lemmiknaine Alison Mosshart, White Stripes'i ja The Raconteurs'i ohje hoidev almighty Jack White, Jack Lawrence, kes on samuti The Raconteursi täieõiguslik liige ning The Greenhornes'i bassimees pluss Queens of the Stoneage'i Dean Fertita) pole minus esile kutsunud erilist eufooriat (kui mitte arvestada "Treat Me Like Your Mother"it oma KUI LAHEDA videoga) ega ka mingeid negatiivseid emotsioone. Ilmselt peitub minus siiski mingi lollakas skeptitsismialge, mis niinimetatud supergruppe päris tõsiselt ei lase võtta.
Siiski tahaksin ma selle postituse pühendada The Dead Weatheri uuele loole "Die by the Drop", mis on esimeseks singliks nende mais ilmuvalt teiselt albumilt Sea of Cowards ning mille video režissööriks on üks lahedamate ideedega kreatiivnaisi üldse ehk Floria Sigismondi, kelle nimele võib kirjutada ka näiteks Amon Tobini "4 Ton Mantise", Interpoli "Obstacle 1", Muse'i "Supermassive Black Hole"i ja paljude teiste unenäolise ja tumeda alatooniga videod. Ei ütleks, et "Die by the Drop" just Sigismondi huvitavamaid asju oleks, aga vaadata ja kuulata tasub igatahes.

Active Child

Nonii. Aitab mu liiga pikale veninud vegeteerimisperioodist, sest mul on kogu selle mitte midagi tegemise pärast juba nutma ajavad süümekad. Kuigi viimased kaks nädalat pole minu jaoks muusikaliselt just kõige viljakamad olnud, siis ühe huvitava asja suutsin ma siiski leida küll. Nimelt ühemeheprojekti Active Child, kodanikunimega Pat Grossi, kelle muusikat võiks kirjeldada kui M83 meloodiad koorimuusikale omase pühaliku ja flegmaatilise vokaaliga(seda seetõttu, et Grossi laulis õndsas lapsepõlves poistekooris). Ise sattusin ma Active Childist vaimustusse tänu sellisele stratosfäärides hõljuvale loole nagu "Wilderness". Tuleb tunnistada, et ülejäänud heliloominguga ma veel päris sina peal ei ole, kuid viimati nimetatud helimeisterdust tasub sada protsenti kuulata küll.
Mõned MP3ed on täiesti legaalselt alla laetavad SIIN.
MYSPACE

Badass Yuki - Changeling

Jätkan oma informatsioonivaesete postituste rida, tehes järjekordse kummarduse eesti muusikale, seekord kerge Luxemburgi nüansiga siiski. Nimelt on Badass Yuki nimeline duo välja lasknud oma esimese video ülilahedale loole "Changeling", mille režissööritöö eest vastutab Heleri Saarik. Video on praegu üleval ainult Coca-Cola Soundwave'i kodulehel väga minimaalses formaadis, aga ma ei suutnud oodata, et ta kuskile mujale ka üles laetaks. Nii et, SIIN see on.

O Childreni riismed.

Vinge video vingetelt meestelt.

MGMT kohtub deliiriumiga.

2007. aastal halvas MGMT meeldivalt kõigi muusikafanaatikute kuulmismeeled ning lajatas meile üksteise järel selliseid, nüüdseks ilmselt igaveseks muusikaajalukku kirjutatud lugusid nagu "Electric Feel", "Kids", "Youth" jne. Nüüd on tüübid tagasi, et varsti ilmselt jälle muusikamaailma oma veiderilusate meloodiatega kõigutada, sest 13. aprillil annavad nad välja uue albumi, millel nimeks Congratulations. Selleks, et kuulajaid uue plaadi helikeelega natukenegi kurssi viia, toppisid mehed oma kodulehele üles loo "Flash Delirium", mida saab sealt endale täitsa tasuta alla laadida.
Ilmselt ootavad kõik salamisi uut "Electric Feel"'i mõõtu heliteost, kuid antud lugu vist päris selliseks tituleerida ei saa, et see muidu ka teist sorti muusikat eelistavate persoonide hinge soojaks teeks. Siiski on tegemist ülivinge asjaga, mis tõestab, et tüüpidel ideed otsas ei ole. Lugu kulgeb täiesti ühest äärmusest teise, alates õndsa rahuga, kulmineerudes hüsteerilisse punki ning luues vahepeal saundi, mida mina nimetaks kinkypopiks.
Lugu saab SIIT

Alarm.

Aitäh, eesti rahvas ja mu vanemad, kes mu telefoniarvet maksavad.

Psühhedeelia võidukäik.

Mida rohkem ma Yeasayerit kuulan ja nende muusikavideosid vaatan, seda enam hakkab mulle tunduma, et teatud tripi tarbeks polegi narkot vaja, sest kogu see kompositsioon, mis antud bänd oma loomingu ja visuaalse toega kokku meisterdab, on üks paras reaalsuse ja sürreaalsuse piiri peal kobamine niigi. Suure kõrvalekaldega selle viimase poole muidugi.
Mõned kuud tagasi kiitsin ma siinsamas nende "Ambling Alp"'i, mille video autoriks loovkollektiiv Radical Friend ehk Kirby McClure ja Julia Grigorian, kes on loonud interaktiivse pildi ka ",Black Moth Super Rainbow loole "Dark Bubbles",kus saab oma soovi järgi hommikust õhtu teha ning vastupidi.
Yeasayeri juurde tagasi tulles on osapooled taas jõud ühendanud ning valmis saanud uue video loole "ONE". Viimane ei sisalda küll nii mõistusevastaseid detaile kui "Ambling Alp", kuid kahtlast rahvast ja deformeeruvaid päid võib siitki leida.
Radical Friendi koduleht ka, kus saab kiviga vastu vahtimist.

Late of the Pier - Best In Class

Et natukenegi oma transkriptsioonidest, tõlkeseminaridest ja Pulleritsu kodutöödest pehmeks mõeldud aju mingile normaalsuse levelile tagasi tuua, otsustasin natukeseks taas muusikasse süveneda, milleks viimasel ajal nagu väga aega pole olnudki. Nii vedasingi välja oma tolmukihi alla mattunud raadio, sest ega minu varsti ilmselt hingusele minev läpakas internetis live-kuulamist teha ei lase, ning sättisin end Nestori ja Morna lainele. Noja esimene lugu, mis mu kõrvadesse jõudis, oli Late of The Pier'i veebruaris välja tulnud lugu "Best in Class", millest ma tegelikult juba siis teadlik olin, kuid mis peale esmakordset kuulamist ausalt öeldes kerge pettumuse valmistas, sest ei suutnud ma sealt leida ei vanale heale Late of the Pier'ile omast süngemat alatooni, niivõrd huvitavaid meloodiakäike ega piisavalt rokki. Vastu kõlas hoopis värviline telekamängumuss, mis alguses ilmselt eemale ehmataski, sest ega ma seda Tetrise teemat muusikas väga ei armasta. Ja no siit võibki edasi minna jutuga, et nii need head lood internetiavarustesse ära kaovadki, sest mingi klõps mul seda lugu raadiost kuuldes igatahes käis ja siin ma nüüd olengi, sellest samast telekamängumussist postitust kirjutamas. Pole küll just vana Late of the Pier, aga mida ma konservatiiv siin ikka kobisen. Huvitavaid nüansse leidub ja peo puhub vabalt püsti küll.
Videos astub muideks üles ka ühe bändiliikme vanaema. Kütte eest vastutab Smirnoff.

Kõige sädelevama hobuse lahkumine.

Üleeile võttis endalt elu Sparklehorse'i nime all tegutsenud Mark Linkous, kes suutis end minu mällu söövitada eelkõige eelmisel aastal Danger Mouse'iga koostöös ilmunud albumiga Dark Night of the Soul.
Ei saa öelda, et oleksin just Sparklehorse'i kollaboratsioonivabade lugude kõige andunum fänn, kuid ühes asjas olen ma alati kindel olnud. Need kõlavad täpselt esinejanimele vastavalt.

Foalsi melanhoolne taastulemine.

Mu lemmikbändidest kõige lemmikum ehk Foalsi nime alla koonduv viieliikmeline seltskond on lõpuks mu piinadele lõpu teinud. Nende 2008. aastal ilmunud Antidotes'i olen ma vist juba sadu kordi edasi-tagasi läbi kedranud, peaaegu kõik netis eksisteerivad Foalsi puudutavad intervjuud/artiklid läbi lugenud, korra isegi nende kontserdil ära käinud ning nüüd vahepeal muu muusika toel püsti püsinud ja oodanud, et tüübid midagi uut välja laseks. Okei. Vahepeal tulid küll mingid uued kontsertsalvestused, kuid mulle pole kunagi meeldinud uusi lugusid kõigepealt laivis kuulda, sest need ei jõua minu jaoks oma kvaliteeditasandit arvestades lihtsalt kohale ja nii ma neid mitmekümnekordse kuulamisega ei kummardanudki.
Nüüd on Foals aga lõpuks teatanud, et uus plaat Total Life Forever ilmub 10. mail ja esimene singel sellelt, milleks saab olema "This Orient", antakse välja 3.mail. Seniks, et fännid päris igatsusse ära ei sureks, on tüübid aga üles laadinud video loole "Spanish Sahara", kus figureerib lumistel väljadel mingeid surnud elukaid (ilmselt siiski sigu) vedav bändi vokalist ja minu lemmikmees Yannis Philippakis, kes on suutnud isegi oma vahepeal mäekõrguseks kasvanud juuksepahmakat natuke hõredamaks ajada(Bänd vedas omavahel kihla, et enne uue plaadi valmimist nad oma juukseid ei lõika ega habemeid ei aja. Habe vohab Yannise puhul siiski veel praegugi jõudsamalt kui kunagi varem.). Et siiski mitte habemete ja surnud loomade jutuga päris ära ehmatada, siis tegelikult on video paras eye candy ning tõenäoliselt on seegi kord tegu Dave Ma kätetööga.
Lugu ise astub kõrvale Foalsile omaselt agressiivse energiaga math rocki rajalt ning katsetab seekord natuke pehmemal ja veelgi melanhoolsemal tasandil kui varem. Siiski arvan ma, et vaevalt terve plaat nii vaikses võtmes kulgema hakkab ning tulevased kontserdid mingiks küünlaga vehkimiseks kujunevad.

Kõige ilusam enesetapp.

Antud postitust ajendas mind kirjutama mitte muusika, vaid hoopiski üks foto, mis inspireeris Parenthetical Girlsi nimelist bändi kirjutama lugu "Evelyn McHale". Evelynist ei teaks muidu ilmselt keegi, kui ta 1947. aasta 1. mail Empire State Buildingu vaateplatvormilt alla poleks hüpanud. Juhuslikult juhtus õnnetuskoha läheduses viibima fotograafiatudeng Robert Wiles, kes tänaval seisnud takso katusele maandunud McHale'i surnukeha filmile jäädvustas. Mõni aeg hiljem ilmus foto ajakirjas Life nädala pildina. Igatahes on uskumatu, et peale 86. korruselt alla hüppamist suudab keegi veel nii elegantne välja näha.
Ja siin ka antud loo video:

Valetajad ja parakad.

Liars on bänd, mis on suutnud oma kummitusliku atmosfääriga lugudega minus alati kerget ängi tekitada. 9. märtsil ilmub tüüpidelt uus album Sisterworld, millelt pärit loole "Scissor" on nüüd valminud ka video, mille puhul on visuaali pandud täpselt midagi sellist, mida inimmõistus endale ette võib kujutada, kui näiteks Liarsit kuulata. Laulu algus võib esmakordsel kuulamisel suvalise jorinana tunduda, kuid agressiivse kulminatsioonini jõudes jõuab kohale, et tegu on siiski Liarsile omase peene pingekerimisprotsessiga. Video ise näeb aga välja selline:

HURTS latti ei langeta.

Kui ma eelmise aasta lõpul enda jaoks HURTSi avastasin ja nende loost "Wonderful Life" absoluutselt vaimustusse sattusin, jäi mind ikkagi kripeldama küsimus, kas bändist, mis esimese loona niivõrd suurepärase asja välja laseb enam hiljem asja saab. Kuid nüüd, olles kuulnud nende uuemat loomingut, hakkavad murepilved selle bändi edasise saatuse kohta hajuma ning nende lugu "Blood, Tears & Gold", mis praeguseks tegelikult nii umbes kuu aega Youtube'is üleval on rippunud, ketrab mu Winampis juba mitmendat ringi. Tahaksin veel mainida, et viimati nimetatud looga kippusid mu mõtetes mitmel korral esile kerkima võrdlused tänapäeva imalate poistebändide ja HURTSi vahel, sest kui nüüd aus olla, siis ega "Blood, Tears & Gold" nüüd mingi eriline indiemuusika etalon küll pole, vaid kaldub mu meelest täitsa võimsalt sinna popmuusika suunavööndisse. Siinkohal tulebki sisse vahe bändi ja bändi vahel. Erinevalt neist konveierilindilt tulevatest niisama ilusatest poistest, kes mikrofoni käes oskavad hoida ning Timbalandi taktikepi all endale paar aastahitti välja võluvad, et siis ajaloohämarustesse kaduda, hoiab HURTS madalat profiili, ajades kohati lausa närvi, sest nende anonüümsuse vaimustuses leiab tüüpide kohta informatsiooni umbes sama palju, kui mind ennast googeldades (natuke rohkem siiski). Lisaks veel stilistika ülikondade ja perfektsete nurgeliseks silutud soengute näol ning alternatiivifännide südamed ongi võidetud.
Siin siis "Blood, Tears & Gold"i mõnus minimalistlik video. Sobiks hästi ka Venuse reklaamiks.

Miike Snow "Billie Holiday"

Mu praeguse hetke lemmikrootslased ehk Miike Snow on fännide rõõmuks ning kuulmismeelte värskendamiseks paisanud internetiavarustesse oma debüütalbumilt Miike Snow pärit boonusträki, mida kõikide kontinentide isikud varem nautida ei saanud ja jagab seda nüüd ka täiesti tasuta. Lugu kannab nime "Billie Holiday" ning asetub minu meelest võrdsele pulgale kõigi teiste albumil esinevate lugudega, kui isegi mitte sentimeetri võrra kõrgemale. Loo alguses kõlavas lauses "Hey, I can't hear what you say" peitub ilu, mille peale juba iga päev ei satu.
Loo saab täiesti legaalselt alla tirida SIIT.

Gaggle tõmbab traditsioonidele kriipsu peale.

Mis võib juhtuda, kui endine pühapäevakooli õpetaja otsustab hakata performance'i kunstnikuks, kes oma etteaste ajal Volkswagen Golfiga publikusse sõidab, ise samal ajal Gary Numani "Cars"i esitades? On täitsa võimalik, et ta lõpetab 22-pealise naiskoori formeerimisega, mis ei kogune iga nädal kohalikus kultuurimajas ega laula erinevaid missa osasid, vaid on oma prooviruumiks valinud ühe Londoni kõrtsi, tehes sooja alkoholi ning hunniku sigarettidega. Ja noh. Nimetab end kõigele lisaks veel hanekarja järgi Gaggle'iks. Deborah Coughliniga, keda võib Gaggle'i puhul nimetada nii-öelda ohjade hoidjaks, niiviisi juhtus ning mis on tagajärjed? Lisaks eelpool nimetatud pahelistele harjumustele, mis assotsieeruvad pigem mõne rockbändi prooviga, kus kõik end enne mälli joovad, kui keegi isegi pilli kätte jõuab võtta, leidub Gaggle'i kohta ka muid huvitavaid fakte. Nagu 22st liikmest koosnev, trummibiiti ja dubstepile omast bathroom gurgleit ära kasutav naiskoor oleks veel vähe öeldud, panevad need naised endale selga värvilised keebid, mille pealt võib leida endise Kongo diktaatori mahavõetud pea, plätserdavad oma näod glitteriga kokku ning hakkavad laulma apokalüptilise alatooniga lugusid, mis on meloodia poolest kohati niinii sarnased Telepathe või M.I.A loominguga. Siinkohal tahaks mainida veel fakti, et nagu tavaliselt naiskoorile omane, siis pole ka selle, mitte just kõige traditsioonilisema kollektiivi liikmed täiskohaga muusikud, vaid ka nende naiste hulgas leidub nii arste, õpetajaid, fotograafe kui teadlasi, kes on endale kuskilt ilmselt mingi laheda kiiksu külge pookinud, et sellise projektiga üldse tegelema hakata. Gaggle'i puhul ei saa üle ega ümber kergest müstilisest atmosfäärist, mille naised enda ümber oma väljanägemise ja lugude pealkirjade ("I Hear Flies"; "Crows"; "Hidden Army") osava sümbioosiga loonud on, nii et alateadvusest esilekerkivad pildid Salemi nõiaprotsessidest on täiesti loomulikud. Kel vaklade vastu allergia, siis järgnev video sisaldab neid nii mõnegi kaadri jagu.

Gaggle-I Hear Flies.mp3

Võida veel Grammy...

Phoenix võitis ja jäi miskipärast kohe ette ühele toredale, järjekordsest MTV poolt toodetud tõsielusarjast Jersey Shore välja karanud neiule. Intervjuu on paras meelelahutus ning ma eeldan, et Laurent Brancowitzi päev oli peale Twilighti puudutavat kommentaari tehtud ka.

MTV Shows

via Videogum

Bänd, mis oma nime ei õigusta - Yuck.

See, et tänapäeva hiiglama produktiivses muusikarägastikus raske orienteeruda on, pole enam ammu mingi uudis ning kui nende bändide hulgast, mida niigi kogu aeg massiliselt peale tuleb, midagi huvitavat leida, siis tundub see tõepoolest kui taeva kingitus. Yuck'i, mille moodustavad kaks endist praeguseks hingusele läinud bändi Cajun Dance Party liiget pluss kolm isikut veel, ei saa küll nimetada millekski überinnovaatiliseks ja geniaalseks (samas on tegu alles nii värske bändiga, et võibolla ei tohikski veel mingit seisukohta võtta), kuid nende demo "Automatic" väärib tähelepanu küll, sest nii lihtsat ja ilusat lugu kuulen ma peale Bon Iveri, The xx-i ja Yeah Yeah Yeahsi "Hystericu" vaimustust küll esimest korda. "Automaticus" kõlavad mees- ja naisvokaal suudavad koostööna luua niivõrd õrna atmosfääri ning formeerida üksteisest justkui meelega erinevatel aegadel kõlavate sõnade abil tõeliselt kauni ja eriliselt reaalsusesse tungiva heliteose. Tõsi ta on, et kuskilt alateadvusest tungivad "Automaticu" puhul nii või teisiti esile Bon Iverile omased meloodiad ning hääletämber, kuid Yuck ei jää viimasele antud loos mitte millegi poolest alla. On tore tõdeda, et kõigi nende eksperimentaalsete bändide vaimustuses, mis tihti enne tuumani jõudmist 50 kuulmiskorda nõuavad, ei unune ära ka muusika, mis esimese korraga kohale jõuab.
Yuck jagab tasuta ka oma teist demo, mille nimeks "Georgia", kus erinevalt "Automaticust" The Cure'i kitarrikäikude peal liugu lastakse ning noise-popi radadel tallatakse.
Bändi blogi
Ja seekord tänud Mannule, kes mu melanhooliaseisunditega ikka aeg-ajalt kursis on ning kes mind Yuckiga tuttavaks tegi.

Yuck-Automatic[mp3]

Yuck-Georgia[mp3]

Massive Attack pluss Damon Albarn "Saturday Come Slow"

Kes veel ei tea, siis 8. veebruar on see päev, mil Massive Attack peale seitset aastat taas kauamängiva välja annab. Nimeks Heligoland, mis on kummarduseks Saksamaale kuuluvale samanimelisele arhipelaagile, mille asukoht kuskil Põhjameres ning kus Massive Attacki tüübid tulevikus muusikafestivali korraldama tahavad hakata. Festival festivaliks, kuid selge on see, et plaanid, mille duo oma uue albumi kollaboratsioonideks seadsid, on igatahes täide läinud. Nii ongi Heligolandil kaasa tegevad sellised tüübid nagu Tunde Adebimpe TV on the Radiost, Guy Garvey Elbowst ning hunnik teisi muusikuid veel. Põhjus, miks ma seda postitust aga tegelikult kirjutama hakkasin, oli see, et plaadil astub üles ka Bluri ninamees Damon Albarn, kes laenab oma vokaali loole "Saturday Come Slow". Albarn lausus enne Massive Attackiga koostöö alustamist oma karmid (või siis mitte nii karmid) sõnad, et tema kavatseb teha ainult mažoorseid lugusid ning töötab ainult kümnest hommikul kuni neljani pärastlõunal. Albarni soovid loomulikult tõeks ei saanud, sest kes seda mažoorset Massive Attacki ikka eriti kuulnud on, ning nii ongi taas valmis saanud melanhooliast umbes "Saturday Come Slow", kus Damon Albarn minu jaoks täiesti ühe teise legendaarse inglise bändi vokalistina kõlab ning seega ilmselt ka terve loo hoopiski Radioheadi repertuaari paigutama sunnib. Siiski ei too ma seda assotsatsiooni välja selleks, et antud lugu maha teha, vaid öelda, et Massive Attack on jällegi hakkama saanud üsna suurepärase looga, mis ilmselt depreka külla toob, kuid oma headuses kindlasti nii mõnegi hea korduvmängimise kogub.

The Drums

Arvestades fakti, et ma The Drumsi loo "I Felt Stupid" ainsana selle bändi omadest enda aasta lemmiklugude nimistusse lisasin, võib jällegi visata kivi kuskile sinna minu süvenemise kapsaaeda, sest hetkel on nende juba sügise alguses ilmunud EP mu kuulmismeeled täielikult vallutanud ning jällegi peaksin ma siinkohal ütlema, et olen vist leidnud endale järjekordse uue lemmikbändi, mille ma lihtsalt pean esile tooma.
The Drumsi panid 2008. aastal kokku kunagisel ammusel ajal suvelaagris tuttavaks saanud noormehed Jonathan Pierce(vokaal) ja Jacob Graham(kitarr), kellega liitusid hiljem Adam Kessler(kitarr) ning Connor Hanwick(trummid). Nüüd on aasta 2010 ning The Drumsile ennustatakse sellel aastal edu nii BBC kui ka NME poolt, rääkimata lugematutest blogidest, mis tüüpe ülistama on asunud. Nii ka mina.
Kui esimest korda "I Felt Stupid"'it kuulates tundus tegemist olevat liiga lihtsa ja nüansivaese kraamiga, siis mõned kuulamiskorrad edasi jõudis mulle kohale, et tegelt peitubki The Drumsi võlu nende pealtnäha(kuulda) lihtsates lugudes, milles tegelikult omad vinged nurgelisused täiesti olemas on. The Drums ei ole bänd, kes asju väga keeruliseks ajaks, vaid vaimustabki oma lihtsusega nii oma tantsulisemates kui ka meloodilistemates lugudes.
Nii võib näiteks tuua loo "Best Friend", mille kergelt eufooriline algus tuletab meelde filmist "Control" pärit stseeni, kus Joy Divisoni mehed "She's Lost Control"i alguses deodorandi appi võtavad. Lugudes "Instruct Me" ja "Down by the Water" on The Drums aga oma tantsulise poole hoopiski hüljanud, kandes samas ka need lood otsast lõpuni oma lüürika ja mõnusa uimase meloodia abil välja.
Ise on The Drums oma muusika kohta öelnud, et nad kirjutavad vaid kahest tundes(ehtsuse huvides ma tõlkima ei hakka):
"We only write about two feelings - one is the first day of summer when you and all of your friends are standing on the edge of a cliff watching the sun set and being overcome with all of your hopes and dreams at once.
"The other is when you're walking alone in the rain and realise you will be alone forever."
Lisaks tahaks mainida veel fakti, et ka Hedi Slimane on enda jaoks The Drumsi avastanud, nendega lausa headeks sõpradeks saanud ning lisaks veel kollektiivi oma objektiivi ette vedanud, mille tulemust saab näha siit.
BBC intervjuu

Indiepopp, mille juured on Zimbabwes.

Tinashé on noor härrasmees, kes sündis Zimbabwes, kuid kes Mustalt Mandrilt Euroopasse saadeti, et seal arsti või juristina karjääri teha. Läks aga natuke teisiti. Tinashé resideerub küll Londonis, kuid vihub meditsiiniga tegelemise asemel hoopiski täie hooga muusikat teha. Noormehe muusika küündib küllaltki äärmusest äärmusesse, kasutades kohati Vampire Weekendile omaseid kiireid rütmikäike (mis on ju tegelikult Lõuna-Aafrika mõjutustega)ning samas vajudes kohati jällegi unistava indie radadele. Tinashé suudab ühe loo jooksul kõlada nii Arctic Monkeys'i Alex Turneri kui ka Michael Jacksonina ning toob mingis teises loos välja hoopis kolmanda häälevarjundi. Tegemist on tõesti hea kraamiga, mis hetkel kättesaadav kahjuks vaid MySpace'is ja Youtube'is, kuid 1. märtsil peaks Tinashé ilmutama ka oma esimese EP, mille nimeks Mayday.

2009. aasta parimad lood.

Nagu varem lubatud, siis lisan nüüd ka listi sellel aastal ilmunud lugudest, mis ikka ja jälle minu poolt konstantselt mängimist leidsid. Youtube'i linke ma lisama ei hakka, sest muidu oleks siin reas lihtsalt hunnik ebaproportsionaalsust ja nagu ma juba ennem ütlesin ka, et heliilu ma siinkohal nii täpselt võrdlema ei hakka ning lugusid paremusjärjestusse ei topi.

A Mountain of One - Lie Awake
Air - So Light Is Her Footfall; Sing Sang Sung
Ans. Andur - (Sa olid mu viimase leveli) lõpuboss
Atlas Sound - Sheila
Badass Yuki - Asthesungoesdown
Beach House - Norway

Bear In Heaven - Lovesick Teenagers; Ultimate Satisfaction
Bell - Magic Tape
BLK JKS - Lakeside
Bombay Bicycle Club - Always Like This
Bon Iver - Blood Bank
Broken Bells - The High Road
Burial - Fostercare
Charlotte Gainsbourg ft. Beck - Heaven Can Wait
Clock Opera - Once and For All
Crystal Antlers - Andrew
Deerhunter - Circulation
Delphic - Counterpoint; Doubt; This Momentary
Devendra Banhart - Baby; Brindo
Discovery - So Insane
Dub Fx - Society Gates
Editors - Eat Raw Meat = Blood Drool
Everything Everything - My Keys, Your Boyfriend

Exicision and Datsik - Calypso
Fenech-Soler - Lies; LA Love

Fever Ray - When I Grow Up
Florence and the Machine - Drumming; Hurricane Drunk; You've Got the Love (The xx remix)
Franz Ferdinand - Ulysses
Friendly Fires - Kiss of Life
Fuck Buttons - Surf Solar
Giana Factory - Bloody Game
Girls - Laura; Ghost Mouth
Gold Panda - Quitters Raga
HEALTH - Die Slow
Hot Chip - One Life Stand; Take It In
HURTS- Wonderful Life
Jack Peñate - Pull My Heart Away
Japandroids - Crazy/Forever; Young Hearts Spark Fire


Julian Casablancas - Out of the Blue
Kasabian- Fire; Secret Alphabets; Thick As Thieves; Underdog; Where Did All the Love Go?
Lily Allen - Not Fair
Loney, Dear - Airport Surroundings
Los Campesinos! - The Sea Is a Good Place To Think of the Future
Lusine - Two Dots
Metric - Help, I'm Alive
Micachu - Golden Phone
Mirrors - Fear of Drowning; Organ Song
Modernaire - Bloodshed in the Woodshed
Mumford & Sons - Little Lion Man
Muse - Undisclosed Desires
O Children - Dead Disco Dancer; Dead Eye Lover

Passion Pit - The Reeling
Peaches - Mud; Talk To Me; Lose You

Placebo - Kings of Medicine; Come Undone
Popidiot - Hanging On Friday; Logic; Dream Song
Röyksopp - The Girl and the Robot
SALEM - Frost
Shearwater - Castaways
Simian Mobile Disco - Audacity of Huge; 10 000 Horses Can't Be Wrong
Tallinn Daggers - Highs and Lows
The Cribs - Cheat On Me

The Dead Weather - Treat Me Like Your Mother

The Drums - I Felt Stupid


The Heavy - How You Like Me Now?(Joker remix)
The Horrors - New Ice Age; Primary Colours; Sea Within A Sea; Who Can Say
The Maccabees - Bag of Bones; Boom Boom Pow(The Black Eyes Peas cover); Dinosaurs; No Kind Words;
The xx - Teardrops(Womack & Womack cover)
Tiga - Shoes
Tune-Yards- Sunlight
Vaiko Eplik- Sinu Jälg
Untold - Stop What You're Doing(James Blake remix)
Wavves - To the Dregs
Violens - Fields of Rape
YACHT- I'm In Love With a Ripper; Psychic City
Yeah Yeah Yeahs - Hysteric; Zero; Heads Will Roll
Yeasayer - Ambling Alp

Muusika, mis kujundas minu jaoks aasta 2009.

Ei saa ka mina üle sellest kohustusliku listi koostamisest, mis 2009. aasta muusikalise poole minu jaoks kokku võtab. Neid 2009. aastal ilmunud helikettaid, mis minu playlistis domineerima on asunud ja mille ma ka siin kohe ritta laon, võib leida ilmselt enamuste suuremate muusikasaitide edetabelitest, mis viimasel ajal kokku on pandud, kuid siiski arvan ma, et need albumid on seda ka väärt. Põhjus, miks need tabelid niivõrd palju ühtida võivad, võib lasuda kindlasti selles, et kui mingi albumi ümber mastaapne poleemika pihta hakkab, siis on minu reaktsiooniks olnud konkreetse LP mitmekordne kuulamine, et ikka heast asjast ilma ei jääks. Mõne albumi puhul on see end õigustanud, kuid mõni ketas, mida kriitikud taevani kiitnud on, ei kasva kohe mitte mingis suunas. Nii on näiteks the Flaming Lipsi Embryonicu ja Dirty Projectorsi Bitte Orcaga, mille fenomenile ma siiamaani veel pihta saanud pole. 2009. aastast jääb meelde ka meeletus koguses imelisi laule, mis mingi eluhetkega ikka ja jälle seostuma kipuvad. Kuigi üksikute lugude nimistu kasvab ilmselt väga pikaks, laon ma oma lemmikud siiski ritta, aga teen seda alles järgmises postituses. Siiski ei hakka ma eraldi välja tooma lugusid nende plaatide pealt, mis niigi mu topalbumite listis koha on leidnud, sest nende albumite puhul on südantsoojendavad enamus laule. Samuti ei hakka ma lugusid ega plaate kohtade järgi nummerdama, sest heal muusikal ja heal muusikal vahet teha pole just maailma lihtsaim ülesanne.

Parimad albumid 2009
Phoenix Wolfgang Amadeus Phoenix
Plaat, mis domineerib jällegi paljude selle aasta parimate albumite edetabelite kui mitte esikohal, siis esikümnes ikka. Selle albumiga, mis on kollektiivi neljas, suutis Phoenix end muusikamaailmas lõplikult maksma panna ning luua suurepärase popalbumi, mis ilmselt ka mitme aasta pärast kõigil meeles on. Totaalseks lemmikuks on lugu "Armistice".

Patrick Wolf The Bachelor
Algselt pidi 2009. aastal Wolfi poolt välja tulema album nimega Battle, kuid Pat suutis kokku saada niivõrd palju materjali ning arvas, et pole mõtet kuulajat üledoosini viia. Nii ilmubki 2010. aastal The Bachelori teine pool ehk The Conqueror, mis vastandina esimesele keskendub Wolfi väljatulekule depressioonist ning ähvardab võtta hoopis tantsulisema suuna. Kui siiski The Bachelori juurde tagasi tulla, siis võib öelda, et minu arvates on tegu täiesti kahetsusväärselt vähe tähelepanu saanud albumiga, mis on minu jaoks üks Wolfi parimaid ning on otsast lõpuni täis täiesti imelisi ning geniaalseid lugusid, kus Wolf mängib nii süntpopi kui traditsiooniliste instrumentidega, mis talle juba kergelt firmamärgiks on hakanud saama.

The Big Pink A Brief History of Love
Selle aasta kõige lahedam bänd, mis on teinud ühe kõige lahedama melanhoolse albumi. Mõjub emotsioone lakke tõstvalt nii selliste hoogsamate lugude puhul nagu "Velvet", "Dominos" ja "Stop the World", kuid ei lase latti alla ka mõnusalt flegmaatiliste "Crushed Water"i ning "A Brief History of Love"'i puhul.

Danger Mouse & Sparklehorse Dark Night of the Soul
Kaks suurepärast muusikut, kes on suutnud laulma panna isegi David Lynchi. Plaadil teevad solistidena kaasa veel mitmed nimekad muusikud nagu The Strokes'i Julian Casablancas, The Shinsi James Mercer, Cardigansi Nina Persson, Iggy Pop, Vic Chesnutt jnejne. Tegu on ikka suhteliselt tumeda albumiga ning märkimist väärib kindlasti solistide valik, kes albumi temaatika täpselt välja suudavad tuua. Kõige vingem on loo "Everytime I'm With You" lüürika, kus vokaali eest vastutab Jason Lytle praeguseks hingusele läinud kollektiivist Grandaddy.

The xx xx
Need, minu eakaaslased tegid oma debüütalbumiga puhta töö ning ilmselt leidub vähe neid, keda see album külmaks jättis. Sügavad, unistavad ja küllaltki tumedapoolsed meloodiad ning vokalistide Romy Madley Crofti ja Oliver Simi ideaalselt klappiv interaktsioon loovad unikaalse kõla, milles minu jaoks The xx-i fenomen peitubki.

Miike Snow Miike Snow
See Rootsist pärit trio võlus mind koheselt, kui ma täiesti juhuslikult Meldi festivalil nende laivi peale sattusin. Hiljem terve albumiga tutvust tehes ei pidanud ma samuti pettuma. Albumi perfektseim hetk on minu jaoks loo "Cult Logic" intro. Samuti peaks mainima fakti, et bändi kaks liiget on võitnud Grammy parima tantsuhiti kirjutamise eest. Uskuge või mitte, aga selleks looks oli Britney Spearsi "Toxic".

The Antlers Hospice
Minu jaoks jällegi üks aasta ilusamaid albumeid. Plaat on kantud üdini tumedatest teemadest, kuid kõik lood nüüd päris nutma ka ei aja. Kõige ilusam lugu on vaieldamatult "Kettering".

Röövel Ööbik Ringrada
Selle plaadi teemadel olen ma juba varem pikemalt juttu teinud, nii et rohkem ma siia lisada ei viitsi. Siiski, parimate hulgast üks parimaid.

White Lies To Lose My Life
Tundub, et see plaat lasti välja liiga vara, et paljudel enam aasta lõpuks meeles püsida, kuid siiski ei kustu minu mälust veel endiselt White Lies'i lüürika [Let's grow old together and die at the same time.] ning vokalisti Harry McVeighi sügav tämber.

Animal Collective Merriweather Post Pavilion
Nojah, kuidas saaksingi ma välja jätta AC albumit, mis juba aasta algul 2009. aasta parimaks helikettaks kuulutati. Kasvas läbi raskuste, kuid kui meeldima hakkas, siis meeldis ikka täiega. Tundub, et nende meeste võimetel pole piire.

Wild Beasts Two Dancers
Hayden Thorpe'i falsett (tegelt suudab see meeski madalamat häält teha) teeb oma töö ning muudab mõned lood plaadil lausa kentsakaks ["The Fun Powder Plot"]. Vastandina laseb oma häälepaelad kohati valla ka bassist/vokalist Tom Fleming, kes oma sügava tämbriga jälle teise äärmusesse laskub. Lisaks veel geniaalne lüürika ja Wild Beastsile omane hüplev trumm ning plaaditäis suurepärast indiemuusikat ongi sündinud.

Grizzly Bear Veckatimest
Veckatimest on kantud mingist kõhedusttekitavast ja pingelisest emotsioonist, mis ideaalselt kuskile Hitchcocki linateosesse sobiks. Kuulake vaid valgusaastatekiiruseid kitarrikäike loos "Southern Point", "Ready, Able"'i kriipivat introt, mis natukese aja pärast õrnaks meloodialaineks kasvab ning "All We Ask"'i salmi ja refrääni kokkupuutepunkti, mis on lihtsalt meeliülendav.

The Temper Trap Conditions
Tundub, et falsett on moes. Need Austraaliast pärit vennad kõlavad kohati nii Wild Beastsi moodi, et ma neid korduvalt viimasteks olen pidanud. Siiski teevad tüübid head muusikat ning ei saa öelda, et Wild Beastsile oluliselt alla jäädaks. Kui siis ainult mingi suurema kiiksu puudumise poolest.

Empire of the Sun Walking On a Dream
Bänd, mille lood sellel aastal pea igal peol mängisid ning mille põhivokalisti Luke Steele'i ninavokaal ilmselt paljudele lõpuks vägagi südamelähedaseks muutus. Palju diskot ja head biiti. Selle aasta kõige kirevam bänd kindlasti.

The Shinsi ninamehe ja Danger Mouse'i superkollaboratsioon.

Kui septembris teatasid The Shinsi vokalist James Mercer ja pool Gnarls Barkleyt ehk Danger Mouse, et ühendavad oma loomelised võimed grupi Broken Bells jaoks (jah, järjekordne kellabänd), siis võis arvata, et midagi halba sealt igatahes tulemas olla ei saa. Mehed tegid koostööd juba Danger Mouse'i ja Sparklehorse'i sellel aastal ilmunud plaadil Dark Night of the Soul, kus Mercer laulus "Insane Lullaby" suurepärase etteaste tegi. Nüüd on mehed koostöö tulemusena välja andnud esimese singli, mis kannab nime "The High Road" ning mis on kuulamiseks ja tasuta alla laadimiseks üleval siin. Lisaks mõnusale meloodiale lihvib laulu Merceri yelpiv vokaal, mille armastusest ma vist mitte kunagi üle ei saa. Kui nüüd ühe loo põhjal ennetavaid järeldusi teha, siis saab 9. märtsil ilmuv LP ilmselt midagi päris toredat olema.

Manchester ei väsi.

Lisaks sellele, et Manchesteri muusikaskeene juba nii neli aastakümmet aina suurepäraseid bände toodab, ei tundu selle linna kreatiivne õhk veel otsa saavat. Kui viimasel ajal on üks mu playlisti mängitavamaid bände olnud Delphic, mis samuti Manchesterist pärit, siis eile jäi mulle täiesti kogemata ette HURTS ning nende lugu "Wonderful Life", mis oma imelise depressiivse meloodiaga kohe esimese korraga sümpaatseks osutus. Lisaks on HURTSi puhul tegemist kuramuse stiilse bändiga, kes minimalistliku ja kohati Joy Divisionilt šnitti võtva oleku ning nurksete soengutega oma muusikaga kokkusobiva atmosfääri suudab luua. Kuigi praegu on bändi kohta infot pea võimatu leida ning isegi nende Myspace pakub kuulamiseks vaid eelpool nimetatud laulu, siis ei oska ma ülejäänud loomingu koha pealt sõna võtta. Arvestades aga "Wonderful Life"'i kaasahaaravust ning seda, et BBC valis duo 15 bändi hulka, mis 2010. aastal ilmselt ilma hakkavad tegema, siis mina loodan igatahes, et HURTSist saab tuleval aastal veel kuulda küll.
"Wonderful Life"'i video ka, kust ma selle tantsiva tädi küll välja jätaksin.

Jaapan, London ja punk.

Ilmselt on kõik näinud selle aasta põhilise indiehümni ehk The Big Pinki "Dominos"'i videot ning märganud, et lisaks kahele põhitüübile istub trummide taga ka üks jaapani tsikk. Ta nimi on Akiko Matsuura, kes on esmapilgul välimuselt ja stiililt justkui CSS-i samuti jaapani juurtega vokalisti Lovefoxxxi koopia. Kuid ei. Lisaks sellele, et Matsuura vahel The Big Pinki vendadele trummi lööb, on tal ka oma ametlik bänd, millel nimeks Comanechi ning milles ta koos bändikaaslase Simon Petrovichiga punki/alternatiivi harrastab, ise samal ajal nii vokalisti kui ka trummari rollis olles. On päris huvitav jõuda hetkeni, kui jaapanlanna oma suu avab ning sealt sõnu välja hakkab tulistama, sest Lovefoxxx-i suust me midagi sellist veel küll kuulnud pole.
Plaat on neil väljas alates 7. detsembrist. Nimeks Crime of Love
Koduleht, mis paneb pea ringi käima ning kus näeb kümne peaga kassi.
MySpace