See tappev palavus on mind viinud sellisesse staadiumisse, et päeva ajal ma enam normaalselt ei funktsioneeri ning mingi sügavam arutlemine ei tule hetkel kõne allagi. Nii vahingi ma siis oma True Bloodi ja muid toredaid filme ning pean hetkel kerget muusikarehabi. Siiski tahaks ma edastada paar lugu, mille ma täna suhteliselt lampi netis sobrades leidsin. Tegu on Son Luxi nime all üles astuva Ryan Loti loominguga, kes mulle paar aastat tagasi oma "Break"i ja Beiruti "A Sunday Smile"i remixiga mälusoppidesse kinnistus. 2008. aastal andis ta välja oma esimese kauamängiva At War With Walls & Mazes, millel võis kohata ka sellist laulu nagu "Weapons". Antud lugu kukkus aga ilmselgelt niivõrd hästi välja, et Lott otsustas selle aasta veebruaris välja anda EP, kus peal kuus erinevat versiooni just sellest samast "Weaponsist". Mina elasin mõne aja pimeduses ja pean antud ideed alles viis kuud hiljem kiitma, aga hea, et üldse. Kel puudus melanhoolsest jazziga segatud dnb'st, siis siin on midagi teile. Muid asju muidugi ka.
Son Lux-Weapons VI(Alias Remix)
Son Lux-Weapons V
Lisaks tahaks öelda veel seda, et minust sai täna mingitel edevatel põhjustel tumblr-i kasutaja. Tumblr saab olema natuke laiema haardega kui see koht siin ning sinna kavatsen ma postitama hakata niisama ilusaid ja häid asju. Erilist teksti sealt siiski otsida ei tasu. Aitäh.
Hallo. Melt! on selleks aastaks jällegi nagu vupsti läbi ning miljon bussi-, metroo-, rongi- ja lennusõitu, hunnik kontserte ning ohtralt päikest ei teinudki must päris surnud diskotantsijat. Enne kui ma selle aasta muljeid jagama hakkan, tahaks öelda, et 22 laivi, mida ma eelmises postituses suure suuga attendida lubasin, jäi muidugi ära, sest kangema keemia sõber ma ei ole, alkohol, mis ehk natukenegi energiat juurde oleks andnud, kadus kerest juba ühe laivi jooksul ning 4-eurose õllega laadimise mõtte peale ma just ilutulestikku ei lasknud. Niisiis jäidki ära kõik need toredad saksa elektrojumalad, kelle setid just sellesse hommikupoolsesse aega olid sätitud ja mille ajal mina juba õndsat und magasin. Kõige rohkem toob pisara silma fakt, et Moderati mul näha ei õnnestunudki. Ausalt öeldes ei oska ma öelda, kas tegemist oli mu enda apsakaga, aga sellel ajal kui antud kollektiiv juba laval pidi olema, tantsutas DJ Shadow endiselt hüperaktiivset rahvamassi ning peale tolle härra laivi võeti visuaaliekraan üldse maha. Kuna mina olin selleks ajaks juba suhteliselt mentaalses erroris otsustasin alla anda ja magama kobida. Festarile saamisest ma seekord rääkima ei hakka, sest seda olen ma juba varem teinud, aga korralduses võis mõningaid muudatusi märgata küll. Kui eelmisel aastal sai telklasse jalutada ükskõik kes, siis sellel aastal ilma käepaela või välja prinditud piletita sinna ei saanud. Ka kontserdipaigas oli kontroll kõvasti rangem- kontrolliti kotte, sikutati käepaelu ning nuusutati ega tetrapakkidest (umbkaudne kogus vedelikku, mida kontserdipaigale kaasa võib võtta) promillilist lõhna esile ei kerki. Telklas oli vähem pellareid ka ning kuna me positsioneerusime suhteliselt telkla alguses, võttis wc-s käimine umbes toredad 20 minutit. Aga hala halaks, sest nähtud kontserdid, inimesed ja festivali asukoht kaalusid need väikesed miinused kordi üle. Nagu eelmiselgi aastal, hakkas Meldi möll ka sel korral peale juba 15. juulil. Preparty, mis kandis nime Audiolith Pferdemarkt toimus sel aastal aga mitte telkla külje all, vaid hoopiski festarialal ning maksis eelmüügist ostes 5 euri. Seda seetõttu, et ümberkaudne rahvas müraterrori all kannatama ei peaks ning selleks, et toetada 2000. aastal Dessaus neonatside poolt surnuks pekstud afrosakslase Alberto Adriano mälestuskontserti. Kuigi telklas väitsid kõik, et piletid prepartyle on välja müüdud, koperdasin ma siiski kohale ning sain lisaks kõigele veel tasuta sisse ka. Siinkohal näide Audiolith Pferdemarktil üles astunud dj-de loomingust. Originaalis kuulub Egotronicule, remiksitult Frittenbudele. Mõlemad olid igatahes kohapeal olemas.
Egotronic-Raven gegen Deutschland (Frittenbude Indiefresse Remix)
16. juulil hakkas kogu värk ametlikult peale ning meie esimene plaan oli näha Pantha Du Prince'i. Enne seda käis Big Wheeli laval veel Oliver Koletzki dj-set. Antud härrast polnud ma ausalt öeldes midagi kuulnud, aga head asja lasi ta igatahes. Üks lugu, mis ilmselt küll tema loomingusse ei kuulunud, oli aga nii vinge tantsukas, et ma murran siiamaani pead, millega tegu võis olla. Kõlas natuke nagu Modeselektori "Happy Birthday", aga see ta ei olnud. Oliver Koletzki nimi oli mul aga teada ning koju jõudes tegin ma end tüübi loominguga igatahes natuke rohkem tuttavaks.
Pantha Du Prince oli üks neist artistidest, keda ma esialgselt oma ametlikku "peab nägema" listi ei lisanud, sest PDP muusika pole mulle siiamaani just väga südame lähedale roninud. Etteaste oli aga sellegipoolest mõnus tantsukas ning ma ei saa siiamaani aru, kuidas need minimali vennad laivis rahval katuse ikka niimoodi sõitma oskavad panna.
Pantha Du Prince-Lay In A Shimmer
Kell 22 kohaliku aja järgi läks aga peale HEALTH, kelle jaoks ma muidugi kohe esiritta trügisin. Bändiliikmed olid oma asjas ikka nii kuramuse sees, et vahepeal tekkis tunne, et kui tüübid oma päid natuke veel jõudsamalt edasi-tagasi pilluks, läheks nad varsti ilmselt lendu. Probleemiks kujunes HEALTHi puhul aga see, et bändi instrumentaalivalang oli nii võimas, et Jake Duzsiki vokaal kadus sellesse helidelaviini lihtsalt ära. Põhilood tulid aga kõik esitamisele ning "USA Boys" ajas rahva eriti pöördesse nagu arvata oligi. Järgmisena sättisin ma end aga Yeasayerile. Kahjuks olid festarikorraldajad millegipärast The XX-i ja Yeasayeri suhteliselt ühele ajale toppinud, niisiis olingi ma suht dilemma ees kumma bändi ma ohverdama peaksin. Kuigi The XX-i olen ma oma lastfm-i kohaselt umbes tuhat korda rohkem kuulanud, otsustasin ma ikkagi karglemise kasuks ning kobisin Yeasayerile, sest "Mondegreen" laivis tundus ikkagi liiga ahvatlev variant. Pettuma ma igatahes ei pidanud. Yeasayeri puhul tahaks eriti kiita fakti, et kõik kolm bändiliiget oma hääled käiku on lasknud, nii et vokaalse varieeruvuse puudujääkidest selle kollektiivi puhul küll rääkida ei saa. Tüübid mängisid lugusid ka debüütalbumilt All Hour Cymbals, kust pärit "Wait for the Summer"-nimeline lugu, mis mulle enne laivi kõrva jäänud poldki. "Wait for the summer. We'll sleep when we wanna." Yeasayer läbi, tegin kerge spurdi pealava suunas, kus esitas oma viimaseid lugusid The XX. Rahvamass, mis pingid ja lavaesise platsi hõivanud oli, rääkis enda eest. Mul õnnestus kuulda vaid "Basic Space"'i ja "Infinityt", aga Romy Madley Crofti originaalist pikemaks venitatud "I can't give it up" oli nii ilus, et kogu kontserdi üleüldine atmosfäär jõudis hetkega minuni. Oli tunda kerget intiimhüpnootilist olekut, mille sarnast oskavad välja võluda vaid vähesed bändid. The XX on selles vallas aga ilmselgelt esimene. Õhtu viimaseks kontserdiks jäi aga Foals, kelle laivi olen ma juba umbes kaks aastat oodanud ning seekord nad mind õnneks üle ei lasknud. Nende härrade tegemisi austan ma abosluutselt iga külje pealt ning nende laivi kohta objektiivset arvamust te siit ei leia. Igatahes. Oli ilus ja emotsionaalne. Palju kraami oli pärit Antidotes'i pealt ning Foalsi kompanii lavalist energiat vaadates tekkis tahtmine teada saada, mis tunne oleks tol hetkel nende nahas olla. Trummar Jack Bevan viskas lõpuks ka oma trummipulgad rahva sekka, aga ma võin ilmselt pensionieani loota, et need kunagi minu lähedusse lendavad. Ja nüüd, ülim häbi mulle, aga 17. juuli esimene bänd, kes mulle tõsiselt korda läks ehk siis Hurts, jäi mul teatud debiilsetel põhjustel nägemata. Küll aga jõudsin ma sellele järgnenud Friendly Firesi kontserdi kolmandasse ritta, kus toimus ikka väga võimas kaasaelamine. Kes veel FF-i solisti Ed Macfarlane'i tantsuoskustega kursis ei ole, siis SEE VIDEO ütleb ilmselgelt kõik ning ega tüüp laivis end nõrgemast küljest ei näidanud. Kuigi kontsert kestis ainult pool tundi, suutis Friendly Fires rahva nii pöördesse ajada, et crowdsurferid maandusid turvameeste turvaliste käte vahele umbes iga kahe minuti tagant ning mina suutsin jätkata oma traditsiooni ning korra äärepealt kintsu maha panna, kui keegi mind juba automaatselt püsti tõstis. Peale Friendly Firesit suundusin ma aga The Big Pinkile, mis oli üks neist bändidest, mille kontserdit ma ülima ärevusega ootasin. Ja ütleme nii, et hetkest, mil Robbie Furze oma tuntud needistatud jakk seljas lavale astus, lisandus ta koheselt mu lemmikmeeste nimekirja, sest kui suvaline ja kui lahe korraga saab üks mees üldse olla. Igatahes. Ilget jauramist ja üksteise lömastamist ma The Big Pinki ajal eriti täheldanud, välja arvatud muidugi siis, kui bänd "Dominos"i mängis. Kõige vingem oli antud laivi puhul aga see, et tüübid kandsid ette Beyonce'i "Sweet Dreamsi" kaveri, mida ma ausalt öeldes varem isegi kuulnud polnud, nii et esimene reaktsioon oli, et wtf, see on ju Placebo lugu. Mõni võtaks mul sellise mõtte eest ilmselt pea maha, aga Robbie Furze vokaal ja The Big Pinkile omane üliveniv ning kummituslik stiil tekitas täpselt sellise tunde ja ausalt öeldes, kui ma terve The Big Pinki loomingu ja Beyonce superhittidega tuttav ei oleks, siis võinuks "Sweet Dreams" minu jaoks vabalt ka TBP originaal olla.
The Big Pinki kontserdile järgnesid aga Jamie Lidell, keda otsustasime energia kogumiseks seekord istudes vaadata ning ilmselgelt kogu Meldi kõige ekstravagantsema välimusega bänd Hercules and Love Affair, mida ma alguses absoluutselt näha ei plaaninudki. HLA loomingust olin ma tuttav ainult ühe looga, mille nimeks "Blind", kuid see, kuidas antud bänd rahvast pilti tegi, tantsima ergutas ja ise tantsu vihtus tekitas tunde nagu keksiks mõne kohaliku kollektiivi viiside järgi ja kõigil on täiesti poogen, mis pidi sa seda suud liigutad, peaasi, et lõbus on. Minu õhtu lõpetas tol korral aga DJ Shadow, kelle abil ma Moderati nägemiseks elus üritasin püsida. Minu jaoks on DJ Shadow alati mingi "Tokyo Drifti" meha olnud, aga see, mis ma tol ööl pealava ees kuulsin osutus ikka väga trippivaks muusikaks. Ilmselt tegi oma töö ka volüümi tase. 18. juuli algas aga The Shinsi James Merceri ja Brian Burtoni aka Danger Mouse'i ühisprojektiga Broken Bells, mis kõlas ilusti nagu ikka, aga jäi laivina minu jaoks natuke igavaks ja energiavaeseks. Vahepeal hakkasid tüübid päris kõvasti mürgeldama küll ja bass peksis niimoodi, et valus hakkas, aga selliste, üldiselt rahulike ja mitte suurematesse massidesse jõudnud indiebändide puhul oleks minu arust ikka natuke intiimsemat esinemispaika vaja kui festivali pealava.
Järgmisena astus lavale Goldfrapp, kellest ma kunagi väga sisse võetud pole olnud ja peale natukest kõrvade teritamist istekoha pealt hakkas jõle külm ja nii suundusimegi Fake Bloodi laivile, et natuke sooja saada. Võib öelda, et sooja sai rohkem kui loodetud, sest see, mis Fake Bloodi laivil toimus oli jällegi suhteliselt eepiline. Lendasid kummist krokodillid ja rahvas vihtus niimoodi tantsu, et jaihoo. Ühel hetkel, kui ma just oma sigaretti üritasin süüdata ja tähelepanu mujale koondanud olin, kükitas peaaegu kogu kontserdil olnud rahvamass maha ning kargas loo kulminatsiooni ajal ühe korraga püsti, nii et mul ei jäänud muud üle, kui kogu seda koreograafiat lihtsalt suu lahti kõrvalt vahtida. Kogu festari viimaseks kontserdiks jäi aga almighty Massive Attack, mis tekitas kergeid assotsatsioone eelmisel aastal esinenud Oasisega, sest pealava esine oli paksult rahvast täis ning ka pingid kippusid lõpuks kitsaks jääma. Ainus vahe on aga selles, et Massive Attacki esinemine oli ikka kõvasti võimsam ja emotsionaalsem kui see, mida tegi eelmisel aastal Oasis. Nagu Oasis oma "Wonderwalliga", mängis ka Massive Attack oma klassika staatusesse tõusnud "Teardropi", kuid enamuses ikka viimaselt, sellel aastal ilmunud Heligolandilt pärit loomingut . Massive Attacki muusika ja vj-de kokkumäng oli kohati nii hüpnotiseeriv, et minu jaoks oligi tol hetkel ainult muusika ja mitte midagi muud ning mõte Ellen Allieni mittenägemisest ei tundunudki enam nii hull, nii et seal kohas minu Melt! 2010 lõppes. Kui mu ema kuu aega tagasi teatas, et ma järgmiseks aastaks endale mingeid Meldi-unelmaid tootma ei hakkaks, siis oli siuke tunne, et küll ma ka ilma hakkama saan. Nüüd aga, kui ma paar päeva seda kontsertide värki natukene seedinud olen, siis tundub, et peab vist hakkama vaikselt tööd otsima ja raha korjama, sest tahaks ikka järgmisel aastal uuesti minna. Muusika pärast, asukoha pärast ja inimeste pärast.
NB!Eelmisel aastal lubasin ka mõningaid pilte, kuid üles ma neid lõpuks ei laadinudki. Sellel aastal lisan natukese aja pärast kindlasti mingit random materjali. Esinejatest eriti mitte, sest Mari fotokas pidi ju kuidagi ellu jääma, aga melust üldiselt küll.
Eesoleval kolmapäeval asun ma jällegi Berliini poole teele, et teist aastat Melt festivalile jõuda (seekord thank god mitte läbi Skavsta lennujaama). Eelmist aastat meenutades kerkivad esile ainult positiivsed mälestused (va muidugi see, et Foals oma esinemise ära jättis, aga sel korral lunastavad nad oma patu tunniajase kontserdiga) ning seetõttu loodan, et see aasta saab sama vinge olema. Samuti oleks päris tore kui 22 minu poolt graafikusse pandud laivi ning 34 kuumakraadi, mida selleks ajaks Saksamaa aladele lubatakse mind päris ära ei tapaks. Siinkohal teeksin kummarduse neile artistidele, kelle laivid/dj-setid une, liigse purjusoleku või mõne muu probleemi tõttu kindlasti nägemata ei tohiks jääda.
Yeasayer
Foals Modeselektor Ricardo Villalobos
Hurts
The Big Pink Jamie Lidell
Broken Bells Massive Attack Ellen Allien Sascha Funke
Ma nagu väga hästi ei uskunud, et see postitus mul siia üldse sattuda võiks, aga no näed. Täitsa lampi juhtus nii, et mulle hakkas lõpuks siiski see Klaxonsi uus kraam meeldima, mis nende augustis ilmuval, juba miljon aastat edasi lükatud plaadil Surfing The Void esindatud on. Kuigi nende eelmist plaati Myths Of The Near Future on ilmselt suht raske nende endi poolt ületada, siis ei saagi öelda, et seni avalikuks tehtud "Flashover" ja "Echoes" eelmisest albumist väga erinevalt kõlaks ja nii tundusidki antud lood mulle alguses überrandomid, kuid mingil hetkel jõudis minuni lugudes peituv agressiivsus, mida eelmise albumiga võrreldes ikka mõnekümne grammi võrra rohkem leidub ja see mulle meeldib.
Perfume Geniuse nime all muusikat loova Mike Hadrease elu käis mõned aastat tagasi justkui Trainspottingu stsenaariumi järgi. Noormees tegi narkot, peast käisid läbi suitsiidimõtted ning tihtipeale kippus ta seotud olema tegevustega, mida tänapäeval kuritegevuse kategooria alla lahterdada võib. Ühel hetkel otsustas aga Hadreas sellele kõigele lõpu teha ning pages tagasi Seattle'isse ema kaitsva tiiva alla, kus ta kogu läbielatut vaikselt muusikasse ümber hakkas kirjutama. Kuigi Hadreas arvab siiamaani, et ta hääl kõlab nii nagu oleks tema puhul tegemist transseksuaalse haldjaga, on ta siiski suutnud oma suurematest kompleksidest lahti öelda ning anda välja debüütalbumi Learning, mis kannab endas suurt osa noormehe mineviku taagast. Ja jumal tänatud, et ta seda teinud on, sest see heli, mille too ebakindel hääl ning krabisevad, hõljuvad ja kohati isegi leinavad ("Gay Angels"; "No Problem") meloodiad lõpuks kokku toodavad on nii kuramuse ilus, et päris jama, kui see ainult nelja Washingtoni osariigis asuva seina vahele oleks jäänud.
Ma ei tea mis värk on, aga viimasel ajal suudan ma kõikidest blogidest välja kaevata ainult mingit väga lo-fi'd Ameerikast pärit indikraami, mis omab suhteliselt kindlalt veterankaameraga tehtud pastelsetes toonides videot või samasuguseid promofotosid, kust ei puudu rand, mõni abstraktne ollus või hoopiski noored ja ilusad inimesed, kes lainetes hullavad, muru peal lebades taevasse vahivad või mõne muu vabadust sümboliseeriva tegevusega aega viidavad. Kahesõnaga- ilus elu. Sellise laine kategooriasse võib ilmselgelt liigitada ka Coolrunningsi nimelise 7- pealise bändi Knoxville'ist, Tennesseest. Ausalt öeldes pole antud bänd sellesamuse pastelse videoga veel hakkama saanud, kuid muusika kõlab neil küll nii mõnusalt suveuimane, et tulemata see ilmselt ei jää. Põhjus, miks ma kõikidest nendest suhteliselt sarnaselt kõlavatest USA bändidest just Coolrunningsi ette võtsin, peitub nende loos "When I Got High With You", mis oma kergelt müstilise ja uduse meloodiaga mulle miskipärast väga külge kleepus. Kollektiiv on sellel aastal üldse vägagi konveiermeetodil tegutsenud ning lasknud välja lausa kaks tasuta EP-d: Buffalo ning kergelt kompromiteeriva kaanekujundusega Babes Foreveri, millesse ma tegelikult veel päris korralikult süveneda pole jõudnud. Mõned päevad tagasi andis Coolrunnings välja ka kaks uut lugu- vägagi Girlsiliku vokaaliga "I Can Be Dreamy" ja "I Am You". Tasuta EP-sid saab SIIT.
Kahjuks domineerib mu elus veel endiselt sessispliin ja nii polegi ma suutnud end veel vabaduse meeleolu peale häälestada, et siia mingit targemat asja postitada. Enne aga, kui ma tsivilisatsioonist mõneks ajaks Vääna mändide vahele kaon, topiks siia Interpoli uue, suhteliselt flegmaatilise, aga stiilse video loole "Lights". Režissööriks Charlie White, kes on ka varem Interpoliga koostööd teinud. Tookord oli selleks visuaal loole "Evil".
Seekordse postitusega teen ma kummarduse bändile, kelle sulest pärineb minu selle nädala absoluutne lemmiklugu. Kollektiivi nimeks on seekord Phèdre, mis sõber Wikipedia kohaselt peaks viitama ühele Kreeka mütoloogiast tuntud armudraama kangelannale, kelle nimeks Phaedra. Bändi enese kohta oskan ma öelda vaid nii palju, et selle moodustavad kaks Kanada pinnalt pärit nõbu, kes üheskoos sinna lo-fi ja veiderpopi kanti muusikat meisterdavad. Kreeka mütoloogia temaatikat jagub ka sellesse samasse, minu lemmikhelitöösse "Aphrodite", mis solistihärra madala estraadivokaali ning maheda rütmiga jumala suurepärase rannalebo ja peomuusika kombo moodustab. Bändi MySpace asub SIIN.
Foalsi uuest kauamängivast Total Life Forever olen ma siin juba ilmselt kõriauguni jahunud, aga siiski ei väsi need härrad mind üllatamast. Nimelt jõudis täna Facebook almighty kaudu minuni uudis, et "Miami", mida ma siin juba enne kogu plaadi repertuaarist esile olen tõstnud, on nüüd video võrra rikkamaks saanud. Seekord ei ole siiski tegemist klipiga, kus bändiliikmed kõrte vahel ringi keksiks ega üksteistele autorehvidega piki päid üritaks virutada, vaid hoopis millegi sellisega, mida Foalsi seniste videote vaimus kohe mitte üldse oodata poleks osanud. Muidugi on ka seekord mängus bändiliikmete hea sõbra Dave Ma andekas režissöörikäsi, mis siiamaani pea kõik Foalsi videod valmis meisterdanud on. Seekord asendatakse indielapsed ja Inglismaa niiske kliima aga üleküpsenud kulturistide, ilmselgelt liiga palju Botoxiga kokku puutunud transseksuaalide ning Miami lõõmava päikesega ning pannakse nad omavahel kättpidi kokku. Tulemust saab näha SIIT.
Algava sessi puhul, mis seekord tänu fonoloogiale, keskaegsete sonettide analüüsimisele ja oskamatusele õigesti aega planeerida eriti vaevarikas tõotab tulla, postitaks siia ühe 2001. aastast pärit loo, mida Eevu mulle eelmisel nädalal soovitas. Tegemist on Quanticu nime all esineva produtsendi, dj ja muusikuga, kelle kodanikunimeks Will Holland. Loo nimeks "Time is the Enemy". Rohkem ei seleta. Kuulake ise.
...music video? nimeline kollektiiv oleks mu kõrvust ilmselt igaveseks mööda libisenud, kui see poleks mu playlistis täpselt peale Broken Social Scene'i"World Sicki" asetsenud, mida ma viimastel päevadel ikka suhteliselt jõudsalt kuulanud olen. Muidugi pean ma siinkohal jällegi kiruma osade kollektiivide oskamatust endale normaalseid nimesid valida, sest mida leiad sa Google'ist, kui panna otsingusse ...music video? Jah, miskipärast viiteid OK GO videotele ning lisaks kõigele ilutsevad seotud otsingu reas Justin Bieberi, Katy Perry ja Celine Dioni nimed, kuid mitte midagi bändist, mida tegelikult vaja oleks. Õnneks on siiski olemas Lastfm.com, kust viimases hädas ikka abi leiab. Kui aga nimetemaatika kõrvale jätta ning lõpuks ...music video? MySpace'i jõuda, siis võib bändi kohta isegi natuke informatsiooni välja lugeda. Nimelt on kollektiivi puhul tegu USAst, täpsemalt Arizonast pärit meeste Paul Jenkinsi ja Wes McCanse'i vaimusünnitisega (2009. aastal liitus ka Justin Miller), mis eksisteerib tegelikult juba 2003. aastast peale. ...music video? sulest on siiamaani ilmunud kaks albumit, mis miskipärast panevad arutlema küsimuse üle, mis värk meestel selle telekaga on, sest esimene album kannab nime Fireproof Your TV ning teine on tituleeritud kui Now That My TV Has Wings I'll Never Be Lonely. Kolmas album ilmub selle aasta juulis, kuid selle nime osas ma veel täit selgust saanud ei ole. Nüüd ongi ...music video? välja lasknud uue loo "I'm Afraid of Everything", mis tulevase kauamängiva üldist helikeelt natukenegi edasi andma peaks. Kuigi ...music videot? on võrreldud nii M83, Radioheadi, Airi ja ma ei tea millega veel, siis mulle meenus "I'm Afraid of Everythingi" maheda tonaalsusega seoses hoopiski glo/no-fi artisti Washed Out sillerdavat saundi täispikitud lugu "Feel It All Around". "The Day I Explodedi" puhul hakkab tõesti kõrva midagi M83-laadset, kuid tänu ...music video? Paul Jenkinsi vokaalile kergelt popilikumas võtmes siiski. Ilusaid emotsioone täis muusika igatahes.
Härrad kahemehebändist Ratatat, kes kolm aastat tagasi ka EKA seinad värisema panid, on peale pikemaajalist pausi teada andnud, et juunis ilmub nende neljas kauamängiv, mis kannab vägagi kreatiivset nime ehk siis LP4. Juba on väljas ka esimene lugu "Party with Children", mille videot detailirohkuses küll süüdistada ei saa. Aga nagu öeldakse, lihtsuses peitub võlu. Ilmselt papagoides ka.
Ma ei saa ikka mitte kuidagi nii, et ma viirust nimega Foals ei levitaks ning seekord tahaks ma meelde tuletada, et täna ilmus ametlikult selle viieliikmelise briti kollektiivi teine album Total Life Forever. Muidugi ei suutnud ma lõppetulemust nii kaua ära oodata, et ma plaadi lekkimisest tekkinud kiusatusele vastu oleksin suutnud panna ning nii ketrabki "TLF" mul peaaegu konstantselt juba kolmandat nädalat jutti. Kui ma kaks aastat tagasi Foalsi Brixton Academys toimunud kontserdile piletid ära bronnisin valdas mind laastav ahastus, sest tänu oma kõrgtasemelisele jokutamisele saime me seisukohtade asemel istekohad ning ausalt öeldes ei kujutanud ma tol hetkel üldsegi ette, et Foalsi istudes kuulama peaks, sest Antidotes'il kõlavate lugude puhul oli valdavalt tegemist hüsteeriliseks kulmineeruvate, tantsuliste ja energiliste heliteostega. Kui aga üks purjus tütarlaps meie kõrvalistmel pidevalt turvanaiste käske eiras ning ikka ja jälle püsti tõusis, ei jäänud ka ülejäänud rõdurahval muud üle kui asjaga kaasa minna. Nii ei olnudki rõdukoha omamine lõppude lõpuks niivõrd kurvastav kogemus, sest emotsioonist puudu ei tulnud ning samuti pääsesime me võimalikust lömastamisest, mis Foalsi kontserditele suhteliselt omane on. Siiski võib öelda, et übertantsuliste mathrocki lugude vahele, mille järgi Foals end kõigi briti hipsterite uueks lemmikbändiks mängis, mahtus juba Antidotes'il skisofreenilist kraami, mis mulle siiamaani ikka väga hinge läheb, näiteks "Big Big Love", "Olympic Airways" või "Tron". Ja paar kuud tagasi, kui bänd "Spanish Sahara" video välja andis ning ma solist Yannis Philippakist üksinda lumistel väljadel sumamas nägin ja varasemast tuhat korda aeglasemaid kitarrikäike kuulsin, siis oli üllatus ikka päris suur, sest nii (vabandust järgneva väljenduse eest, aga...) romantikasse kalduvat värki poleks Foalsilt küll elus oodanud. Kuigi "Spanish Sahara" kerib end lõpuks ikka välja kiire mathrocki poole peale, siis, nagu ma juba varem ka maininud olen, jääb melanhoolia ikka võimsalt domineerima. Ja nii läbi terve "Total Life Forever"i. Ka herr Philippakise haukuvast ja agressiivsest vokaalist pole uue plaadi peal enam midagi järel. Nüüd asendab seda hoopis albumi üldisi emotsioone edasi andev pehme hääletämber. Ja kui nüüd aus olla pole mul sellise muutuse vastu absoluutselt midagi, sest tõsisem Foals on mulle alati rohkem meeldinud ning tüübid teevad oma asja ikka endiselt väga professionaalselt. Kuigi sellised lood nagu "This Orient"(loo lõpuosas kuuleb muideks täiesti imelisi klaverikäike), "Black Gold" ja mu absoluutne lemmik "Miami" kisuvad meloodialt isegi mažoorsema atmosfääri poole, astub siiski vahele lüürika ning hävitab oma "Would you be there for me" kordamisega sellegi lootuse. Melanhoolia melanhooliaks(enam ma seda sõna niipea ei kasuta), aga Foalsi härrad on jällegi saanud hakkama albumiga, mille kohta võib öelda, et tüüpidel on oma, juba debüütalbumil kõrva jäänud stiili jõudsalt kinnistada õnnestunud. Seekord siiski enamuses selliste lugudega, mille kõigi järgi just Skinsi Secret Partyt ei korralda.
Oma suhteliselt ebaoriginaalsest esinejanimest hoolimata on Gold Panda nime all helisid meisterdava tüübi muusika täiesti teine ooper. End Derwin Pandaks nimetava UK-st pärit härra loominguga tutvusin ma esmakordselt eelmisel aastal, kui mees oma "Quitter's Raga" nimelise loo internetti üles riputas ning mind oma võimsalt väänutatud helikeelega jalust niitis. Nüüd on mees hakkama saanud järjekordse EP-ga, mille nimilugu "You" ka singlina välja on lastud ning mis minu meelest vabalt "Quitter's Raga" kandadele astub. Niisiis. Ülekülluses eksperimentaali ja häid ideid ning kuulmismeeled rõõmustavad. via nomodestbear
The Dead Weatheril on vist vedanud, sest meedia on suutnud neid õnnistada sellise totaka modernse terminiga nagu supergrupp. Jah. Võib eeldada, et kui erinevatest edukatest bändidest pärit geeniused mõneks ajaks oma emalaeva hülgavad, omavahel kokku saavad ning loomingulisi ajurünnakuid tegema hakkavad tuleb sealt välja midagi plahvatusohtlikku. Seda siis kas heas või halvas mõttes. The Dead Weather (mille liikmeteks on üks kahendik The Killsi ehk mu absoluutne lemmiknaine Alison Mosshart, White Stripes'i ja The Raconteurs'i ohje hoidev almighty Jack White, Jack Lawrence, kes on samuti The Raconteursi täieõiguslik liige ning The Greenhornes'i bassimees pluss Queens of the Stoneage'i Dean Fertita) pole minus esile kutsunud erilist eufooriat (kui mitte arvestada "Treat Me Like Your Mother"it oma KUI LAHEDA videoga) ega ka mingeid negatiivseid emotsioone. Ilmselt peitub minus siiski mingi lollakas skeptitsismialge, mis niinimetatud supergruppe päris tõsiselt ei lase võtta. Siiski tahaksin ma selle postituse pühendada The Dead Weatheri uuele loole "Die by the Drop", mis on esimeseks singliks nende mais ilmuvalt teiselt albumilt Sea of Cowards ning mille video režissööriks on üks lahedamate ideedega kreatiivnaisi üldse ehk Floria Sigismondi, kelle nimele võib kirjutada ka näiteks Amon Tobini "4 Ton Mantise", Interpoli "Obstacle 1", Muse'i "Supermassive Black Hole"i ja paljude teiste unenäolise ja tumeda alatooniga videod. Ei ütleks, et "Die by the Drop" just Sigismondi huvitavamaid asju oleks, aga vaadata ja kuulata tasub igatahes.
Nonii. Aitab mu liiga pikale veninud vegeteerimisperioodist, sest mul on kogu selle mitte midagi tegemise pärast juba nutma ajavad süümekad. Kuigi viimased kaks nädalat pole minu jaoks muusikaliselt just kõige viljakamad olnud, siis ühe huvitava asja suutsin ma siiski leida küll. Nimelt ühemeheprojekti Active Child, kodanikunimega Pat Grossi, kelle muusikat võiks kirjeldada kui M83 meloodiad koorimuusikale omase pühaliku ja flegmaatilise vokaaliga(seda seetõttu, et Grossi laulis õndsas lapsepõlves poistekooris). Ise sattusin ma Active Childist vaimustusse tänu sellisele stratosfäärides hõljuvale loole nagu "Wilderness". Tuleb tunnistada, et ülejäänud heliloominguga ma veel päris sina peal ei ole, kuid viimati nimetatud helimeisterdust tasub sada protsenti kuulata küll. Mõned MP3ed on täiesti legaalselt alla laetavad SIIN. MYSPACE
Jätkan oma informatsioonivaesete postituste rida, tehes järjekordse kummarduse eesti muusikale, seekord kerge Luxemburgi nüansiga siiski. Nimelt on Badass Yuki nimeline duo välja lasknud oma esimese video ülilahedale loole "Changeling", mille režissööritöö eest vastutab Heleri Saarik. Video on praegu üleval ainult Coca-Cola Soundwave'i kodulehel väga minimaalses formaadis, aga ma ei suutnud oodata, et ta kuskile mujale ka üles laetaks. Nii et, SIIN see on.
2007. aastal halvas MGMT meeldivalt kõigi muusikafanaatikute kuulmismeeled ning lajatas meile üksteise järel selliseid, nüüdseks ilmselt igaveseks muusikaajalukku kirjutatud lugusid nagu "Electric Feel", "Kids", "Youth" jne. Nüüd on tüübid tagasi, et varsti ilmselt jälle muusikamaailma oma veiderilusate meloodiatega kõigutada, sest 13. aprillil annavad nad välja uue albumi, millel nimeks Congratulations. Selleks, et kuulajaid uue plaadi helikeelega natukenegi kurssi viia, toppisid mehed oma kodulehele üles loo "Flash Delirium", mida saab sealt endale täitsa tasuta alla laadida. Ilmselt ootavad kõik salamisi uut "Electric Feel"'i mõõtu heliteost, kuid antud lugu vist päris selliseks tituleerida ei saa, et see muidu ka teist sorti muusikat eelistavate persoonide hinge soojaks teeks. Siiski on tegemist ülivinge asjaga, mis tõestab, et tüüpidel ideed otsas ei ole. Lugu kulgeb täiesti ühest äärmusest teise, alates õndsa rahuga, kulmineerudes hüsteerilisse punki ning luues vahepeal saundi, mida mina nimetaks kinkypopiks. Lugu saab SIIT
Mida rohkem ma Yeasayerit kuulan ja nende muusikavideosid vaatan, seda enam hakkab mulle tunduma, et teatud tripi tarbeks polegi narkot vaja, sest kogu see kompositsioon, mis antud bänd oma loomingu ja visuaalse toega kokku meisterdab, on üks paras reaalsuse ja sürreaalsuse piiri peal kobamine niigi. Suure kõrvalekaldega selle viimase poole muidugi. Mõned kuud tagasi kiitsin ma siinsamas nende "Ambling Alp"'i, mille video autoriks loovkollektiiv Radical Friend ehk Kirby McClure ja Julia Grigorian, kes on loonud interaktiivse pildi ka ",Black Moth Super Rainbow loole "Dark Bubbles",kus saab oma soovi järgi hommikust õhtu teha ning vastupidi. Yeasayeri juurde tagasi tulles on osapooled taas jõud ühendanud ning valmis saanud uue video loole "ONE". Viimane ei sisalda küll nii mõistusevastaseid detaile kui "Ambling Alp", kuid kahtlast rahvast ja deformeeruvaid päid võib siitki leida. Radical Friendi koduleht ka, kus saab kiviga vastu vahtimist.
Et natukenegi oma transkriptsioonidest, tõlkeseminaridest ja Pulleritsu kodutöödest pehmeks mõeldud aju mingile normaalsuse levelile tagasi tuua, otsustasin natukeseks taas muusikasse süveneda, milleks viimasel ajal nagu väga aega pole olnudki. Nii vedasingi välja oma tolmukihi alla mattunud raadio, sest ega minu varsti ilmselt hingusele minev läpakas internetis live-kuulamist teha ei lase, ning sättisin end Nestori ja Morna lainele. Noja esimene lugu, mis mu kõrvadesse jõudis, oli Late of The Pier'i veebruaris välja tulnud lugu "Best in Class", millest ma tegelikult juba siis teadlik olin, kuid mis peale esmakordset kuulamist ausalt öeldes kerge pettumuse valmistas, sest ei suutnud ma sealt leida ei vanale heale Late of the Pier'ile omast süngemat alatooni, niivõrd huvitavaid meloodiakäike ega piisavalt rokki. Vastu kõlas hoopis värviline telekamängumuss, mis alguses ilmselt eemale ehmataski, sest ega ma seda Tetrise teemat muusikas väga ei armasta. Ja no siit võibki edasi minna jutuga, et nii need head lood internetiavarustesse ära kaovadki, sest mingi klõps mul seda lugu raadiost kuuldes igatahes käis ja siin ma nüüd olengi, sellest samast telekamängumussist postitust kirjutamas. Pole küll just vana Late of the Pier, aga mida ma konservatiiv siin ikka kobisen. Huvitavaid nüansse leidub ja peo puhub vabalt püsti küll. Videos astub muideks üles ka ühe bändiliikme vanaema. Kütte eest vastutab Smirnoff.
Üleeile võttis endalt elu Sparklehorse'i nime all tegutsenud Mark Linkous, kes suutis end minu mällu söövitada eelkõige eelmisel aastal Danger Mouse'iga koostöös ilmunud albumiga Dark Night of the Soul. Ei saa öelda, et oleksin just Sparklehorse'i kollaboratsioonivabade lugude kõige andunum fänn, kuid ühes asjas olen ma alati kindel olnud. Need kõlavad täpselt esinejanimele vastavalt.
Mu lemmikbändidest kõige lemmikum ehk Foalsi nime alla koonduv viieliikmeline seltskond on lõpuks mu piinadele lõpu teinud. Nende 2008. aastal ilmunud Antidotes'i olen ma vist juba sadu kordi edasi-tagasi läbi kedranud, peaaegu kõik netis eksisteerivad Foalsi puudutavad intervjuud/artiklid läbi lugenud, korra isegi nende kontserdil ära käinud ning nüüd vahepeal muu muusika toel püsti püsinud ja oodanud, et tüübid midagi uut välja laseks. Okei. Vahepeal tulid küll mingid uued kontsertsalvestused, kuid mulle pole kunagi meeldinud uusi lugusid kõigepealt laivis kuulda, sest need ei jõua minu jaoks oma kvaliteeditasandit arvestades lihtsalt kohale ja nii ma neid mitmekümnekordse kuulamisega ei kummardanudki. Nüüd on Foals aga lõpuks teatanud, et uus plaat Total Life Forever ilmub 10. mail ja esimene singel sellelt, milleks saab olema "This Orient", antakse välja 3.mail. Seniks, et fännid päris igatsusse ära ei sureks, on tüübid aga üles laadinud video loole "Spanish Sahara", kus figureerib lumistel väljadel mingeid surnud elukaid (ilmselt siiski sigu) vedav bändi vokalist ja minu lemmikmees Yannis Philippakis, kes on suutnud isegi oma vahepeal mäekõrguseks kasvanud juuksepahmakat natuke hõredamaks ajada(Bänd vedas omavahel kihla, et enne uue plaadi valmimist nad oma juukseid ei lõika ega habemeid ei aja. Habe vohab Yannise puhul siiski veel praegugi jõudsamalt kui kunagi varem.). Et siiski mitte habemete ja surnud loomade jutuga päris ära ehmatada, siis tegelikult on video paras eye candy ning tõenäoliselt on seegi kord tegu Dave Ma kätetööga. Lugu ise astub kõrvale Foalsile omaselt agressiivse energiaga math rocki rajalt ning katsetab seekord natuke pehmemal ja veelgi melanhoolsemal tasandil kui varem. Siiski arvan ma, et vaevalt terve plaat nii vaikses võtmes kulgema hakkab ning tulevased kontserdid mingiks küünlaga vehkimiseks kujunevad.
Antud postitust ajendas mind kirjutama mitte muusika, vaid hoopiski üks foto, mis inspireeris Parenthetical Girlsi nimelist bändi kirjutama lugu "Evelyn McHale". Evelynist ei teaks muidu ilmselt keegi, kui ta 1947. aasta 1. mail Empire State Buildingu vaateplatvormilt alla poleks hüpanud. Juhuslikult juhtus õnnetuskoha läheduses viibima fotograafiatudeng Robert Wiles, kes tänaval seisnud takso katusele maandunud McHale'i surnukeha filmile jäädvustas. Mõni aeg hiljem ilmus foto ajakirjas Life nädala pildina. Igatahes on uskumatu, et peale 86. korruselt alla hüppamist suudab keegi veel nii elegantne välja näha. Ja siin ka antud loo video:
Liars on bänd, mis on suutnud oma kummitusliku atmosfääriga lugudega minus alati kerget ängi tekitada. 9. märtsil ilmub tüüpidelt uus album Sisterworld, millelt pärit loole "Scissor" on nüüd valminud ka video, mille puhul on visuaali pandud täpselt midagi sellist, mida inimmõistus endale ette võib kujutada, kui näiteks Liarsit kuulata. Laulu algus võib esmakordsel kuulamisel suvalise jorinana tunduda, kuid agressiivse kulminatsioonini jõudes jõuab kohale, et tegu on siiski Liarsile omase peene pingekerimisprotsessiga. Video ise näeb aga välja selline:
Kui ma eelmise aasta lõpul enda jaoks HURTSi avastasin ja nende loost "Wonderful Life" absoluutselt vaimustusse sattusin, jäi mind ikkagi kripeldama küsimus, kas bändist, mis esimese loona niivõrd suurepärase asja välja laseb enam hiljem asja saab. Kuid nüüd, olles kuulnud nende uuemat loomingut, hakkavad murepilved selle bändi edasise saatuse kohta hajuma ning nende lugu "Blood, Tears & Gold", mis praeguseks tegelikult nii umbes kuu aega Youtube'is üleval on rippunud, ketrab mu Winampis juba mitmendat ringi. Tahaksin veel mainida, et viimati nimetatud looga kippusid mu mõtetes mitmel korral esile kerkima võrdlused tänapäeva imalate poistebändide ja HURTSi vahel, sest kui nüüd aus olla, siis ega "Blood, Tears & Gold" nüüd mingi eriline indiemuusika etalon küll pole, vaid kaldub mu meelest täitsa võimsalt sinna popmuusika suunavööndisse. Siinkohal tulebki sisse vahe bändi ja bändi vahel. Erinevalt neist konveierilindilt tulevatest niisama ilusatest poistest, kes mikrofoni käes oskavad hoida ning Timbalandi taktikepi all endale paar aastahitti välja võluvad, et siis ajaloohämarustesse kaduda, hoiab HURTS madalat profiili, ajades kohati lausa närvi, sest nende anonüümsuse vaimustuses leiab tüüpide kohta informatsiooni umbes sama palju, kui mind ennast googeldades (natuke rohkem siiski). Lisaks veel stilistika ülikondade ja perfektsete nurgeliseks silutud soengute näol ning alternatiivifännide südamed ongi võidetud. Siin siis "Blood, Tears & Gold"i mõnus minimalistlik video. Sobiks hästi ka Venuse reklaamiks.
Mu praeguse hetke lemmikrootslased ehk Miike Snow on fännide rõõmuks ning kuulmismeelte värskendamiseks paisanud internetiavarustesse oma debüütalbumilt Miike Snow pärit boonusträki, mida kõikide kontinentide isikud varem nautida ei saanud ja jagab seda nüüd ka täiesti tasuta. Lugu kannab nime "Billie Holiday" ning asetub minu meelest võrdsele pulgale kõigi teiste albumil esinevate lugudega, kui isegi mitte sentimeetri võrra kõrgemale. Loo alguses kõlavas lauses "Hey, I can't hear what you say" peitub ilu, mille peale juba iga päev ei satu. Loo saab täiesti legaalselt alla tirida SIIT.
Mis võib juhtuda, kui endine pühapäevakooli õpetaja otsustab hakata performance'i kunstnikuks, kes oma etteaste ajal Volkswagen Golfiga publikusse sõidab, ise samal ajal Gary Numani "Cars"i esitades? On täitsa võimalik, et ta lõpetab 22-pealise naiskoori formeerimisega, mis ei kogune iga nädal kohalikus kultuurimajas ega laula erinevaid missa osasid, vaid on oma prooviruumiks valinud ühe Londoni kõrtsi, tehes sooja alkoholi ning hunniku sigarettidega. Ja noh. Nimetab end kõigele lisaks veel hanekarja järgi Gaggle'iks. Deborah Coughliniga, keda võib Gaggle'i puhul nimetada nii-öelda ohjade hoidjaks, niiviisi juhtus ning mis on tagajärjed? Lisaks eelpool nimetatud pahelistele harjumustele, mis assotsieeruvad pigem mõne rockbändi prooviga, kus kõik end enne mälli joovad, kui keegi isegi pilli kätte jõuab võtta, leidub Gaggle'i kohta ka muid huvitavaid fakte. Nagu 22st liikmest koosnev, trummibiiti ja dubstepile omast bathroom gurgleit ära kasutav naiskoor oleks veel vähe öeldud, panevad need naised endale selga värvilised keebid, mille pealt võib leida endise Kongo diktaatori mahavõetud pea, plätserdavad oma näod glitteriga kokku ning hakkavad laulma apokalüptilise alatooniga lugusid, mis on meloodia poolest kohati niinii sarnased Telepathe või M.I.A loominguga. Siinkohal tahaks mainida veel fakti, et nagu tavaliselt naiskoorile omane, siis pole ka selle, mitte just kõige traditsioonilisema kollektiivi liikmed täiskohaga muusikud, vaid ka nende naiste hulgas leidub nii arste, õpetajaid, fotograafe kui teadlasi, kes on endale kuskilt ilmselt mingi laheda kiiksu külge pookinud, et sellise projektiga üldse tegelema hakata. Gaggle'i puhul ei saa üle ega ümber kergest müstilisest atmosfäärist, mille naised enda ümber oma väljanägemise ja lugude pealkirjade ("I Hear Flies"; "Crows"; "Hidden Army") osava sümbioosiga loonud on, nii et alateadvusest esilekerkivad pildid Salemi nõiaprotsessidest on täiesti loomulikud. Kel vaklade vastu allergia, siis järgnev video sisaldab neid nii mõnegi kaadri jagu.
Phoenix võitis ja jäi miskipärast kohe ette ühele toredale, järjekordsest MTV poolt toodetud tõsielusarjast Jersey Shore välja karanud neiule. Intervjuu on paras meelelahutus ning ma eeldan, et Laurent Brancowitzi päev oli peale Twilighti puudutavat kommentaari tehtud ka.
See, et tänapäeva hiiglama produktiivses muusikarägastikus raske orienteeruda on, pole enam ammu mingi uudis ning kui nende bändide hulgast, mida niigi kogu aeg massiliselt peale tuleb, midagi huvitavat leida, siis tundub see tõepoolest kui taeva kingitus. Yuck'i, mille moodustavad kaks endist praeguseks hingusele läinud bändi Cajun Dance Party liiget pluss kolm isikut veel, ei saa küll nimetada millekski überinnovaatiliseks ja geniaalseks (samas on tegu alles nii värske bändiga, et võibolla ei tohikski veel mingit seisukohta võtta), kuid nende demo "Automatic" väärib tähelepanu küll, sest nii lihtsat ja ilusat lugu kuulen ma peale Bon Iveri, The xx-i ja Yeah Yeah Yeahsi "Hystericu" vaimustust küll esimest korda. "Automaticus" kõlavad mees- ja naisvokaal suudavad koostööna luua niivõrd õrna atmosfääri ning formeerida üksteisest justkui meelega erinevatel aegadel kõlavate sõnade abil tõeliselt kauni ja eriliselt reaalsusesse tungiva heliteose. Tõsi ta on, et kuskilt alateadvusest tungivad "Automaticu" puhul nii või teisiti esile Bon Iverile omased meloodiad ning hääletämber, kuid Yuck ei jää viimasele antud loos mitte millegi poolest alla. On tore tõdeda, et kõigi nende eksperimentaalsete bändide vaimustuses, mis tihti enne tuumani jõudmist 50 kuulmiskorda nõuavad, ei unune ära ka muusika, mis esimese korraga kohale jõuab. Yuck jagab tasuta ka oma teist demo, mille nimeks "Georgia", kus erinevalt "Automaticust" The Cure'i kitarrikäikude peal liugu lastakse ning noise-popi radadel tallatakse. Bändi blogi Ja seekord tänud Mannule, kes mu melanhooliaseisunditega ikka aeg-ajalt kursis on ning kes mind Yuckiga tuttavaks tegi.
Kes veel ei tea, siis 8. veebruar on see päev, mil Massive Attack peale seitset aastat taas kauamängiva välja annab. Nimeks Heligoland, mis on kummarduseks Saksamaale kuuluvale samanimelisele arhipelaagile, mille asukoht kuskil Põhjameres ning kus Massive Attacki tüübid tulevikus muusikafestivali korraldama tahavad hakata. Festival festivaliks, kuid selge on see, et plaanid, mille duo oma uue albumi kollaboratsioonideks seadsid, on igatahes täide läinud. Nii ongi Heligolandil kaasa tegevad sellised tüübid nagu Tunde Adebimpe TV on the Radiost, Guy Garvey Elbowst ning hunnik teisi muusikuid veel. Põhjus, miks ma seda postitust aga tegelikult kirjutama hakkasin, oli see, et plaadil astub üles ka Bluri ninamees Damon Albarn, kes laenab oma vokaali loole "Saturday Come Slow". Albarn lausus enne Massive Attackiga koostöö alustamist oma karmid (või siis mitte nii karmid) sõnad, et tema kavatseb teha ainult mažoorseid lugusid ning töötab ainult kümnest hommikul kuni neljani pärastlõunal. Albarni soovid loomulikult tõeks ei saanud, sest kes seda mažoorset Massive Attacki ikka eriti kuulnud on, ning nii ongi taas valmis saanud melanhooliast umbes "Saturday Come Slow", kus Damon Albarn minu jaoks täiesti ühe teise legendaarse inglise bändi vokalistina kõlab ning seega ilmselt ka terve loo hoopiski Radioheadi repertuaari paigutama sunnib. Siiski ei too ma seda assotsatsiooni välja selleks, et antud lugu maha teha, vaid öelda, et Massive Attack on jällegi hakkama saanud üsna suurepärase looga, mis ilmselt depreka külla toob, kuid oma headuses kindlasti nii mõnegi hea korduvmängimise kogub.
Arvestades fakti, et ma The Drumsi loo "I Felt Stupid" ainsana selle bändi omadest enda aasta lemmiklugude nimistusse lisasin, võib jällegi visata kivi kuskile sinna minu süvenemise kapsaaeda, sest hetkel on nende juba sügise alguses ilmunud EP mu kuulmismeeled täielikult vallutanud ning jällegi peaksin ma siinkohal ütlema, et olen vist leidnud endale järjekordse uue lemmikbändi, mille ma lihtsalt pean esile tooma. The Drumsi panid 2008. aastal kokku kunagisel ammusel ajal suvelaagris tuttavaks saanud noormehed Jonathan Pierce(vokaal) ja Jacob Graham(kitarr), kellega liitusid hiljem Adam Kessler(kitarr) ning Connor Hanwick(trummid). Nüüd on aasta 2010 ning The Drumsile ennustatakse sellel aastal edu nii BBC kui ka NME poolt, rääkimata lugematutest blogidest, mis tüüpe ülistama on asunud. Nii ka mina. Kui esimest korda "I Felt Stupid"'it kuulates tundus tegemist olevat liiga lihtsa ja nüansivaese kraamiga, siis mõned kuulamiskorrad edasi jõudis mulle kohale, et tegelt peitubki The Drumsi võlu nende pealtnäha(kuulda) lihtsates lugudes, milles tegelikult omad vinged nurgelisused täiesti olemas on. The Drums ei ole bänd, kes asju väga keeruliseks ajaks, vaid vaimustabki oma lihtsusega nii oma tantsulisemates kui ka meloodilistemates lugudes. Nii võib näiteks tuua loo "Best Friend", mille kergelt eufooriline algus tuletab meelde filmist "Control" pärit stseeni, kus Joy Divisoni mehed "She's Lost Control"i alguses deodorandi appi võtavad. Lugudes "Instruct Me" ja "Down by the Water" on The Drums aga oma tantsulise poole hoopiski hüljanud, kandes samas ka need lood otsast lõpuni oma lüürika ja mõnusa uimase meloodia abil välja. Ise on The Drums oma muusika kohta öelnud, et nad kirjutavad vaid kahest tundes(ehtsuse huvides ma tõlkima ei hakka): "We only write about two feelings - one is the first day of summer when you and all of your friends are standing on the edge of a cliff watching the sun set and being overcome with all of your hopes and dreams at once. "The other is when you're walking alone in the rain and realise you will be alone forever." Lisaks tahaks mainida veel fakti, et ka Hedi Slimane on enda jaoks The Drumsi avastanud, nendega lausa headeks sõpradeks saanud ning lisaks veel kollektiivi oma objektiivi ette vedanud, mille tulemust saab näha siit. BBC intervjuu
