Okei. Nüüd on see suur asi siis tehtud ja Meldil ära käidud. Ütleme nii, et süda on PEAAEGU rahul, sest et Foals, mis oli antud festivalil mu prioriteet, ei esinenud. Põhjuseks kahe bändiliikme haigestumine, võimalik, et seagrippi. Aga annan neile andeks ja loodan, et kõik saab korda.
Aga alustan nüüd meie kannatusi kui ka rõõmuhetkeid sisaldava reisi kirjeldust algusest. Pildid tulevad ilmselt hiljem.
15. juuli startisime Riiast ja lendasime kõige pealt maailma ilmselt ühte mõttetuimast lennujaamadest ehk siis Stockholmist mingi 100 kilomeetri kaugusel asuvasse Skavsta lennujaama. Ütleme nii, et ma olen ikka lennujaamades öid veetnud ja päris palju hänginud, aga see lennujaam on küll kõige reisijavaenulikum koht üldse. Esiteks ei tohi seal tegelikult magada ja teiseks pole seal Skavsta kandis absoluutselt mitte kui midagi teha. Me lahutasime oma meelt nii, et läksime kuskile võssa suure kivi peale istuma ja hakkasime jooma. Kaua vastu ei pidanud ning nii pidimegi minilennujaama tagasi kobima. Keerasime end keelust hoolimata siiski kuskile kohvikupõrandale kerra. Hommikul peksti meid muidugi kell 5 üles ja nii me siis oma Berliini lendu ootama jäimegi. Lennuk läks kell 6.30 ja kohaliku aja järgi kell pool üheksa me juba Schönefeldi lennujaamas maandusimegi. Ausalt öeldes polnud keegi meist eriti eeltööd viitsinud teha ning nii poldnudki meil suuremat aimu, kuidas me lõpuks Ferropolisse peaksime saama. Õnneks suutsime peale natukest ajuderagistamist välja võluda idee, et peaks Dessausse sõitma, mis on siis suhteliselt pisike linn Ida-Saksamaal, mis asub Ferropolisest umbes 40(?) kilomeetri kaugusel. Ostsime sinna siis rongipileti, mis oli meie üllatuseks nii odav, et me seda uskuda ei suutnud. 5 inimese peale läks kokku ainult 29 eurot. Rong oli eriti normal ja sellist logisemist nagu Eestis kohtab, seal küll ei olnud. Dessausse jõudsime umbes 2 tunniga ja tundus, et oleme õigel teel, sest et terve rongijaam oli indilapsi täis ja kohe nägimegi bussi, mis meid otse Ferropolisse pidi viima. Enne bussi käisime muidugi poes, sest arvasime, et Ferropolise lähedal poodi pole ja peame terve poole nädala kraami valmis ostma. Nii haaraski meid kerge megalomaania ning vehkisime endale kokku nii palju sööki ja jooki, et poest oli raske tulema saada ja kilekotid olid rebenemise äärel. Ausalt öeldes tegelikult nad rebenesid ka. Kuidagi õnnestus meil igatahes bussi peale jõuda ja nii me Ferropolisse, täpselt oma telkla juurde jõudsimegi.
Kuigi olime kohal juba 16. juulil ja festar ise pidi hakkama alles 17. juulil, oli telkla juba päris tihedalt telkidega kaetud, aga koha saime me ikkagi päris hea. Telgid püsti ja kõik ok läksime randa. Jah. Seal samas telkla kõrval oli rand. Lihtsalt imeline. Igatahes oli sinna samasse üles seatud lava, millelt juba mingeid tundmatuid mürakollektiive kuulda sai, kes vahepeal Kings of Leoni ja Airi tinistada üritasid. Seda just mitte eriti edukalt, aga hilisem kontsert, mis lava peal toimus oli küll lahe. Kerged pungisugemed siis. Hiljem lasti ka natuke diskot ja pidu oli juba suhteliselt püsti puhutud, aga kahjuks tehti tollele peole too õhtu lõpp juba südaööl.
17. hakkas festar täie hooga pihta. Kontserdiala asus telklast umbes 2 kilomeetri kaugusel, aga sinna viisid pidevalt ka bussid. Kahjuks saime seda busside asja teada alles viimasel päeval tänu sellele, et Karmen oma jala välja väänas ning Punasesse Risti pidi minema, kust teda siis transpordi osas informeeriti. Okei tore siis. Esimene päev osutus mu enda ning mitte aint mu enda pärast kergelt nigelaks. Listi olin pannud endale 8 bändi, millest nägin ainult kolme. Häbi mulle. Cold War Kidsi lasin ma üle, sest pole nende loominguga väga kursis ja nii ma ka väga sinna laivile ei kiirustanud, vaid otsustasin end hoopis Foalsi ajaks koguda, mis pidi hakkama kohe peale CWK-d. Aga üllatus oli väga valus, kui alles lava ees, esimeses reas olles teada sain, et Foals ei esinegi. Oi kui valus see oli ja pani kohe mõtlema, et Murphy kehtib ikka täiega. Raskest Foalsi poolt tekitatud kaotusvalust häirituna läksin aga Klaxonsile, mida ma tegelt juba korra Tallinnas näinud olin, aga pean mainima, et festaril seda bändi kuulata on ikka hoopis teine asi. Ja ütleme nii, et julmem ka. Alustasin teisest reast ja lõpetasin kusagil kümnendas, sest trügimine ja karglemine ja hüppamine, mis seal toimus oli ikka utoopia ja ega ma ausalt öeldes ise ka eriti kaasa ei aidanud, et see maha vaibuks. Käisin isegi korra pikali, jäin ilma kõrvarõngast ja kossitallast ja sain oma päikesest põlenud õlgadele ikka korralikku vatti, aga kontsert ise oli seda kõike absoluutselt väärt. Järgmisena käisime enne Travist veel korra Sleepless Flooril Bengat vaatamas, mis oli samuti ülihea. Tantsumuusika peale välja minna on ikka alati kindel värk ja nii ka seekord. Edasi suutsin teised ära kaotada ning pidin Travist üksinda vaatama. "Why does it always rain on me?" jäi seekord ära, aga muud ilusat sai Travise poolt kuulda küll. Edasi suutsin kenasti ära eksida ning selle asemel, et Matthew Herbertile minna, leidsin end Gemini lavalt The Gossipit kuulamas. Ausalt öeldes pole ma The Gossipist kunagi midagi erilist arvanud. Siiamaani olen vaid mõningate lugudega tutvust teinud ja seetõttu ei pakkunud ka laiv erilist pinget. Ja eriti veel see, kui Beth Ditto The Queeni "We are the Championsit" laulma hakkas. Milleks küll?
Edasi tuli Simian Mobile Disco, mis oli aga oma üldises headuses ja peale kõige mängisid nad ka oma uut singlit augustis ilmuvalt plaadilt ehk siis "Audacity of Huge"'i, mis on mu absoluutne uus lemmik ja ei jää minu arust üldse alla nende vanemale kraamile.
Video ja laul siis sellised:
Igatahes hakkas SMD ajal nii hullusti sadama, et peale seda kontserti otsustasin telklasse tagasi minna. Kuna ma telklasse viivast bussist tol hetkel absoluutselt mitte midagi ei teadnud ja targa peaga ka vihmakeepi kaasa ei olnud võtnud, siis nii ma läksingi kampsuni väel läbi tornaadovihma, mille tulemuseks oli läbimärg Mariliis. Kõige rohkem on kahju muidugi sellest, et Trentemöller ilge väsimuse tõttu nägemata jäi, aga selle teen ma tasa. Luban.
18. juulil ehk siis festari teisel päeval oli esimene kontsert Animal Collective'i oma, milles pettuma ei pidanud. Kuigi oma uusima plaadi, Merriweather Post Pavilioni pealt nad paljusid lugusid ei mänginud, oli tegemist vägagi mõnusa elamusega. Minu puhul toimus täielik ümberlülitumine muusikasse ning kõik ümberseisev ununes täielikult.
Animal Collective unemaailmast tõi aga reaalsusesse tagasi Phoenix, mille laivi ma tõelise kibelusega ootasin. Phoenixi olin ma tegelt alles umbes kolm nädalat enne Melti! avastanud, nii et sõnade päheõppimiseks eriti aega ei jäänud, küll olen ma selle lühikese ajaga nende ilgemaks fänniks saanud ning ka kontsert ei valmistanud pettumust. Kõik lood, mida ma kuulda tahtsin tulid ära.
Phoenixile järgnes Bloc Party pooleteisetunnine laiv, milles ma ausalt öeldes natuke pettusin. Väga palju lasid tüübid oma aeglasemaid lugusid ning selline karglemine nagu Klaxonsi kontserdil oli ja millest hullemat rüselust ma Bloc Partylt ootasin ei toimunud.
Tolle õhtu viimane kontsert oli mu jaoks Digitalismi live, mis oli eriti vinge. Lasti pabervihma, saksa hipsterid olid näod sädelusega kokku mäkerdanud ja ilmselt paar tabletti sisse võtnud ning karglesid niimoodi, et ma oleksin väga vabalt lõuga võinud saada. Tüdruku käest. Aga eks ma ise hüplesin ka nagu hullumeelne, sest laiv oli tõesti hea ja ausalt tekkis tahtmine, et see kunagi ei lõppeks. Kuigi kella viie ajal hommikul pidime veel Ellen Allieni dj-setile jõudma vajusime kõik ära. Häbi meile jälle.
Viimane päev ehk 19. juuli suutsime end poodi vedada, sest hoolimata esimese päeva ilgest shopingust olid kõik söögid ja joogid otsa saanud. Õnneks saime teada, et Ferropolise lähedal asuvasse linna nimega Gräfenheinichen viib Meldilt buss. Nii me siis oma varusid kohalikku Lidl'sse täiendama läksimegi. Muidugi oli selleks ajaks mu sularahaga vsjoo ning kaardiga seal maksta ei saanud. Nii pidingi ma teiste käest Meldi lõpuni raha kerjama. Kuramuse Ida-Saksamaa ma ütlen. Poest tagasi tulime me umbes samasuguses olukorras nagu esimesel päeval Dessau poest. Vähemalt mina tundsin samamoodi.
Kell viis õhtul läks aga peale PATRICK WOLF. Ma ei liialda kui ma ütlen, et see on parim laiv, mida ma oma elus näinud olen. Tavaliselt ei sea ma ühtegi asja kõrgemale pulgale kui on mu lemmikbänd Foals, aga nüüd pean ma küll ütlema, et Patrick suutis ületada kõik mu ootused ning vinnata end Foalsiga minu jaoks samale pulgale. Esiteks Pati kostüümid. Alguses Inglismaa lipu prindiga kostüüm, mis lõpuks aluspesu moodi asjanduseks kahanes ja millele ma hetkel nime ei viitsi otsida. Pluss veel sulgedega jakk, mille sarnast näeb umbes "Hard Timesi" videos. Pati tume meik, ta eputav lavaline olek, platvormkingad, mida isegi mõni naine jalga ei paneks ja millega Wolf veel mööda kõlareid ringi kakerdas. Issand kus ma oleks tahtnud teda tol hetkel katsuda. Patrick mängis ise laivis veel sadat erinevat instrumenti ja kõik lood kõlasid täpselt sama hästi kui plaadi peal, kuid muidugi sada korda võimsamalt. Ma isegi ei taha ausalt öeldes selle kontserdi jaoks eriti sõnu leida, sest seda tunnet, mida ma tol hetkel tundsin on raske kirjeldada. Viimase loo ajal, milleks oli "Magic Position" tuli päike ka välja. Enne laulu algust oli ta just öelnud: "Lots of sun to you. Get really drunk, have sex and do lots of drugs." Imeline mees. Terve õhtu oli tehtud ja see kontsert plaasterdas minu jaoks kinni isegi Foalsi poolt tekitatud haavad.
Peale Wolfi tegime väikse pausi ja vahtisime Mariga Glasvegast. Seekord istudes siis. Erilisi tundeid ei tekitanud, aga halba ei saa ka midagi öelda.
Enne Kasabiani laivi käisime veel Coca-Coca telgis Miike Snow'd vaatamas. Nendelt tüüpidelt olen ma aint mõnda remixi kuulnud, mis mulle väga pinget pole pakkunud, aga kui ma sinna telki sisenesin ja seda muusikat kuulsin, mis mu kõrvadesse jõudis, olin ma algusest peale lummatud ja Kasabian ei tundunudki enam nii tähtis. Miike Snow trummarist lahedamat pole ma näinud. Tüüp oli oma asjas ikka nii sees, et tundus, et tema jaoks polnud tol hetkel olemas muud peale tema ja ta elektritrummi.
Kasabianile jõudsime siiski ka. Kahjuks magasime maha "Underdogi" alguse ja tegime Karmeniga ilge spurdi põhilava poole. Karmen oma invaliidi staatuses jalaga muidugi. Rebisin end lõpuks lava ette ja tsillisin kontserdi lõpuni seal. Huvitav oli see, et "Club Footist" , mida ma laivis eriti vingena ette kujutasin, mõjusid paremini paljud laulud, mida ma nii palju kuulanud polegi. Nagu näiteks "Fast Fuse" ja "Fire".
Järgmine oli Oasis, kuhu kogunes põhimõtteliselt terve Meldi! publik. Vabu kohti oli ikka väga väga raske leida ning WC järjekorda sellel ajal igatahes ei olnud. Oasis esines poolteist tundi ja mingi ime läbi mängis ära isegi "Wonderwalli". Peale seda laulu tundus, et inimesi hakkas minema voolama, aga staadion oli ikka paksult rahvaga kaetud. Väga suuri tundeid Oasis ausalt öeldes ei tekitanud.
Ja viimase asi, mida Meldil! vaatamas, kuulamas, kaasa karglemas käisime oli Tiga, mis ka absoluutset pettumust ei valmistanud ning tantsu sai kaasa vihtuda ikka täie hooga. Passioni Pit langes kahjuks jälle une ohvriks ning nii meie Melt lõppeski.
Ütleme nii, et hetkel, kui ma olen seigelnud läbi kolme riigi, maganud lennujaama põrandal ja haisvas telgis ning söönud mitu päeva järjest ainult kartulikrõpse ja saia , võin ma öelda, et Meldile läheks ma tagasi iga kell, sest rahvas, keda seal näha sai oli tõeliselt stiilne ja vinge(tõeline Hispterdom, kui nüüd ausalt öelda), bändid tegid imelise töö, festari korraldus oli samuti nii ilgelt hästi tehtud, et melomaanidest joobarid ikka korralikult telklasse ja mujale jõuaksid(kui me vaid oleks mõned lisaboonused varem avastanud oleks kindlasti veel mugavam olnud) ning muidugi festivali toimumispaik. Täielik love.
Mari juba orgunnib igale poole muudele festaritele ja no ütleme nii, et nüüd avastasin ma veel Belgias toimuva Pukkelpopi, mis leiab aset augustis, kuid rahadega pole hetkel seis just kõige toredam, nii et ilmselt saab sellega cancel olema. Kui aga järgmine aasta võimalus,teeb küll mitu head festaritrippi. Ja Meldil käiks ka 100% uuesti kohal. xx
No comments:
Post a Comment