Foalsi uuest kauamängivast Total Life Forever olen ma siin juba ilmselt kõriauguni jahunud, aga siiski ei väsi need härrad mind üllatamast. Nimelt jõudis täna Facebook almighty kaudu minuni uudis, et "Miami", mida ma siin juba enne kogu plaadi repertuaarist esile olen tõstnud, on nüüd video võrra rikkamaks saanud. Seekord ei ole siiski tegemist klipiga, kus bändiliikmed kõrte vahel ringi keksiks ega üksteistele autorehvidega piki päid üritaks virutada, vaid hoopis millegi sellisega, mida Foalsi seniste videote vaimus kohe mitte üldse oodata poleks osanud. Muidugi on ka seekord mängus bändiliikmete hea sõbra Dave Ma andekas režissöörikäsi, mis siiamaani pea kõik Foalsi videod valmis meisterdanud on. Seekord asendatakse indielapsed ja Inglismaa niiske kliima aga üleküpsenud kulturistide, ilmselgelt liiga palju Botoxiga kokku puutunud transseksuaalide ning Miami lõõmava päikesega ning pannakse nad omavahel kättpidi kokku. Tulemust saab näha SIIT.
Algava sessi puhul, mis seekord tänu fonoloogiale, keskaegsete sonettide analüüsimisele ja oskamatusele õigesti aega planeerida eriti vaevarikas tõotab tulla, postitaks siia ühe 2001. aastast pärit loo, mida Eevu mulle eelmisel nädalal soovitas. Tegemist on Quanticu nime all esineva produtsendi, dj ja muusikuga, kelle kodanikunimeks Will Holland. Loo nimeks "Time is the Enemy". Rohkem ei seleta. Kuulake ise.
...music video? nimeline kollektiiv oleks mu kõrvust ilmselt igaveseks mööda libisenud, kui see poleks mu playlistis täpselt peale Broken Social Scene'i"World Sicki" asetsenud, mida ma viimastel päevadel ikka suhteliselt jõudsalt kuulanud olen. Muidugi pean ma siinkohal jällegi kiruma osade kollektiivide oskamatust endale normaalseid nimesid valida, sest mida leiad sa Google'ist, kui panna otsingusse ...music video? Jah, miskipärast viiteid OK GO videotele ning lisaks kõigele ilutsevad seotud otsingu reas Justin Bieberi, Katy Perry ja Celine Dioni nimed, kuid mitte midagi bändist, mida tegelikult vaja oleks. Õnneks on siiski olemas Lastfm.com, kust viimases hädas ikka abi leiab. Kui aga nimetemaatika kõrvale jätta ning lõpuks ...music video? MySpace'i jõuda, siis võib bändi kohta isegi natuke informatsiooni välja lugeda. Nimelt on kollektiivi puhul tegu USAst, täpsemalt Arizonast pärit meeste Paul Jenkinsi ja Wes McCanse'i vaimusünnitisega (2009. aastal liitus ka Justin Miller), mis eksisteerib tegelikult juba 2003. aastast peale. ...music video? sulest on siiamaani ilmunud kaks albumit, mis miskipärast panevad arutlema küsimuse üle, mis värk meestel selle telekaga on, sest esimene album kannab nime Fireproof Your TV ning teine on tituleeritud kui Now That My TV Has Wings I'll Never Be Lonely. Kolmas album ilmub selle aasta juulis, kuid selle nime osas ma veel täit selgust saanud ei ole. Nüüd ongi ...music video? välja lasknud uue loo "I'm Afraid of Everything", mis tulevase kauamängiva üldist helikeelt natukenegi edasi andma peaks. Kuigi ...music videot? on võrreldud nii M83, Radioheadi, Airi ja ma ei tea millega veel, siis mulle meenus "I'm Afraid of Everythingi" maheda tonaalsusega seoses hoopiski glo/no-fi artisti Washed Out sillerdavat saundi täispikitud lugu "Feel It All Around". "The Day I Explodedi" puhul hakkab tõesti kõrva midagi M83-laadset, kuid tänu ...music video? Paul Jenkinsi vokaalile kergelt popilikumas võtmes siiski. Ilusaid emotsioone täis muusika igatahes.
Härrad kahemehebändist Ratatat, kes kolm aastat tagasi ka EKA seinad värisema panid, on peale pikemaajalist pausi teada andnud, et juunis ilmub nende neljas kauamängiv, mis kannab vägagi kreatiivset nime ehk siis LP4. Juba on väljas ka esimene lugu "Party with Children", mille videot detailirohkuses küll süüdistada ei saa. Aga nagu öeldakse, lihtsuses peitub võlu. Ilmselt papagoides ka.
Ma ei saa ikka mitte kuidagi nii, et ma viirust nimega Foals ei levitaks ning seekord tahaks ma meelde tuletada, et täna ilmus ametlikult selle viieliikmelise briti kollektiivi teine album Total Life Forever. Muidugi ei suutnud ma lõppetulemust nii kaua ära oodata, et ma plaadi lekkimisest tekkinud kiusatusele vastu oleksin suutnud panna ning nii ketrabki "TLF" mul peaaegu konstantselt juba kolmandat nädalat jutti. Kui ma kaks aastat tagasi Foalsi Brixton Academys toimunud kontserdile piletid ära bronnisin valdas mind laastav ahastus, sest tänu oma kõrgtasemelisele jokutamisele saime me seisukohtade asemel istekohad ning ausalt öeldes ei kujutanud ma tol hetkel üldsegi ette, et Foalsi istudes kuulama peaks, sest Antidotes'il kõlavate lugude puhul oli valdavalt tegemist hüsteeriliseks kulmineeruvate, tantsuliste ja energiliste heliteostega. Kui aga üks purjus tütarlaps meie kõrvalistmel pidevalt turvanaiste käske eiras ning ikka ja jälle püsti tõusis, ei jäänud ka ülejäänud rõdurahval muud üle kui asjaga kaasa minna. Nii ei olnudki rõdukoha omamine lõppude lõpuks niivõrd kurvastav kogemus, sest emotsioonist puudu ei tulnud ning samuti pääsesime me võimalikust lömastamisest, mis Foalsi kontserditele suhteliselt omane on. Siiski võib öelda, et übertantsuliste mathrocki lugude vahele, mille järgi Foals end kõigi briti hipsterite uueks lemmikbändiks mängis, mahtus juba Antidotes'il skisofreenilist kraami, mis mulle siiamaani ikka väga hinge läheb, näiteks "Big Big Love", "Olympic Airways" või "Tron". Ja paar kuud tagasi, kui bänd "Spanish Sahara" video välja andis ning ma solist Yannis Philippakist üksinda lumistel väljadel sumamas nägin ja varasemast tuhat korda aeglasemaid kitarrikäike kuulsin, siis oli üllatus ikka päris suur, sest nii (vabandust järgneva väljenduse eest, aga...) romantikasse kalduvat värki poleks Foalsilt küll elus oodanud. Kuigi "Spanish Sahara" kerib end lõpuks ikka välja kiire mathrocki poole peale, siis, nagu ma juba varem ka maininud olen, jääb melanhoolia ikka võimsalt domineerima. Ja nii läbi terve "Total Life Forever"i. Ka herr Philippakise haukuvast ja agressiivsest vokaalist pole uue plaadi peal enam midagi järel. Nüüd asendab seda hoopis albumi üldisi emotsioone edasi andev pehme hääletämber. Ja kui nüüd aus olla pole mul sellise muutuse vastu absoluutselt midagi, sest tõsisem Foals on mulle alati rohkem meeldinud ning tüübid teevad oma asja ikka endiselt väga professionaalselt. Kuigi sellised lood nagu "This Orient"(loo lõpuosas kuuleb muideks täiesti imelisi klaverikäike), "Black Gold" ja mu absoluutne lemmik "Miami" kisuvad meloodialt isegi mažoorsema atmosfääri poole, astub siiski vahele lüürika ning hävitab oma "Would you be there for me" kordamisega sellegi lootuse. Melanhoolia melanhooliaks(enam ma seda sõna niipea ei kasuta), aga Foalsi härrad on jällegi saanud hakkama albumiga, mille kohta võib öelda, et tüüpidel on oma, juba debüütalbumil kõrva jäänud stiili jõudsalt kinnistada õnnestunud. Seekord siiski enamuses selliste lugudega, mille kõigi järgi just Skinsi Secret Partyt ei korralda.
