O.Childreni ninamees Tobias O'Kandi lubas ühes juulis Dazed Digitalile antud intervjuus, et 26. juulil tuleb välja nende loole "Heels" LoveHate Productionsi poolt valmis vändatud video. 26. juuli hakkab juba vaikselt ajaloo hämarustesse vajuma, videot pole aga endiselt kuskil ja ausalt öeldes ei jõua mina seda visuaali enam ära oodata, sest see kogu laulu läbiv 80-ndate vaibiga sünt ei taha must lihtsalt mitte kuidagi lahti lasta.
MTV Rocksi-nimeline telekanal, mis terve suve järjekindlalt ainult Taylor Momseni The Pretty Recklessi agooniast nõretavat superhitti ja 30 Seconds To Marsi eriti lollaka videoga lugu "Closer To The Edge" on kedranud, suutis mind eile kohe päris positiivselt üllatada ning lasi eetrisse paar lugu HURTSi laivsessioonilt. Üks neist oli "Better Than Love" ning teiseks "Illuminated", mida ma varem isegi kuulnud polnud, aga ohsa kurat kui pöördesse see mind ajas. Ja mida ma Theo Hutchcrafti ja Adam Andersoni puhul ikka ja jälle imetlen ning mainima pean, on see, et nad ei püüa olla ülimalt eksperimentaalsed kitsaste teksade ja habemega alternatiivivennad, vaid teevad hoopis ilusa meloodiaga loo, tirivad kogu protsessi veel ooperilaulja, tõmbavad ülikonna selga, pistavad kammi tasku ja lähevad ikkagi indierahvale peale. HURTSi debüütalbum Happiness peaks muidu ilmuma 6. septembril ja kui õnneks läheb, siis õnnestub mul need härrad ka 9. oktoobril Londonis ära näha. "Illuminated" on aga siin.
Võttis umbes viis aastat aega, et see Meldi pildipostitus ära teha, aga siin see lõppude lõpuks on. Hipstereid väga palju ei pildistanud, bändidest on peale jäänud vaid Broken Bells, seda veel kerge udulisandiga ka ning masinad on ilmselgelt domineerivad. Väike ülevaade siiski. Kaameramees
Tundub, et ma hakkan vaikselt edusamme tegema, sest ma kirjutan see nädal juba teist postitust. Aga on ka põhjust, sest ma leidsin just praegu ühe überkauni heliteose, mis mu tänasesse, suhteliselt koledasse päeva paar valguskiirt tõi. Bändiks Soft Powers ja lauluks "Mary Never Sings Our Songs". Tegu on järjekordse unistava indiebändiga USA-st, täpsemalt Georgiast, mis valmistub augusti lõpus välja andma oma esimest kauamängivat Bad Pop. Lugu on igatahes jah, nii ilus, et võiks vabalt pärineda Bon Iveri sulest, kui hägune saund ja teravam falsett just vahele ei astuks. Soft Powersi muud kraami saab nagu ikka kuulata Myspace'ist.
PVT puhul on tegemist Austraalia bändiga, mis mõni aeg tagasi veel rahulikult Pivoti nime all muusikat tegi, kuni üks suvaline ja samanimeline USA garaažikollektiiv nüüdsed PVT tüübid nimevarguse eest kohtusse otsustas kaevata. Nii ei jäänudki austraallastel muud üle kui vokaalid minema visata ja PVT nime all edasi tegutseda. Nagu vana hea klišee staatusesse tõusnud eestlaste rahvatarkus ütleb, siis nimi meest ei riku ning nii istubki PVT juba kaks aastat Warp Recordsi kaitsva tiiva all ja on valmis 9. augustil välja andma uut albumit Church With No Magic, samal ajal kui need USA vennad oma õllelõhnalise nimega ilmselt endiselt oma esimesest plaadilepingust unistavad. Esimene singel ilmuvalt plaadilt Church With No Magic jõudis avalikkuse ette tegelt juba maikuus ning kannab nime "Window", mis oma trummilaviiniga natuke aktiivsemas võtmes Battlesit meenutab. Võib vist öelda, et polegi päris pikka aega ühegi loo peale niimoodi silda visanud. Siin see igatahes on.
