The Antlers "Hospice"

Samal ajal, kui mina tulutult oma kurgust falsetti välja üritan pigistada, ilmub välja järjekordne MEES, kes oma falsetiga mu kuulmetorud lummab. Varem Thom Yorke ja Bon Iver, kes kõige melanhoolsematel hetkedel ikka mu parimad sõbrad on olnud. Nüüd siis The Antlers, kelle Hospice räägib põhimõtteliselt üle terve ketta mehest, kes oma naise vähile kaotab.
The Antlers oli alguses tegelikult ainult Peter Silberman, kuid hiljem lisandusid veel Michael Lerner ja Darby Cicci ning kollektiiv oligi sündinud. Hospice anti tegelikult välja juba selle aasta märtsis, kuid 18. augustil ilmus see uuesti French Kiss Recordsi alt. Tegemist ei ole mitte bändi esimese plaadiga, vaid varem on ilmunud Silbermani nime alt ka In the Attic of the Universe pluss kollektiivina veel kaks EP-d, kuid Hospice on just see album, mis rohkem kõlapinda koguda on suutnud ning seda on paigutatud juba ka aasta parimate albumite listi.
Ja väärt see seda ausalt öeldes on. Silbermani pehme falsett, mis meloodia ja sõnad perfektselt kokku seob ning taotletava melanhoolia selgelt esile toob. Mitmes loos keerab bänd piano võimsaks helide mölluks, nii et kui keegi vahepeal unistama on jäänud, toob loo kulminatsioon ta raudselt reaalsusesse tagasi. Üks selliseid on näiteks "Kettering", mis on minu arust üks ilusamaid laule paljude ilusate laulude keskel.
Hospice on niisiis tõeline meistriteos kurbusest, kuid kõiges oma kurbuses ja ilus paneb see südame heldima.

Fuck Buttons "Surf Solar"

Eelmisel aastal oma albumiga Street Horrrsing nii mõnegi kõrva vallutanud Fuck Buttons on tagasi ning väljastanud video septembris ilmuvale uuele singlile "Surf Solar", mis on pärit nende uuelt albumilt Tarot Sport , mis ilmub oktoobris.
Mitu kuud tagasi nägin ma intervjuud, kus üks ajakirjanik kirjeldas UK-st pärit tüüpide muusikat kui midagi sellist, mis võiks kõlada viimasel peol enne maailma lõppu ning ka mujalt on käinud läbi arvamus, et kunagi pole kaks meest kõlanud sarnasemalt kui maailmalõpp. Ja kui kuulata debüütalbumi pealt sellist lugu nagu "Sweet Love For Planet Earth" ja kujutada ette, et viimasel päeval, mil planeet Maa eksisteerib, pannakse mängima üks lugu, mille saatel kõik hävib, siis poleks ilmselt palju vastuväited, et meeleolud läheks antud looga parajalt kokku küll.
Uus album on seekord produtseeritud sellise tüübi poolt nagu Andrew Weatherall (Primal Scream) ning Pitchfork avaldas näiteks lootust, et äkki saab seekord loota natuke tantsulisemat plaati, mitte soundtracki surmale.

Ja natuke vanemat kraami ka.

Pitchfork paneb dekaadi ritta.

Varsti saab end tänu Pitchforkile muusikast ogaraks kuulata, sest et antud muusikasaidi tüübid on otsustanud 2000ndad aastad kergelt öeldes kokku võtta. Sellel nädalal järjestavad nad 500 2000ndate aastate nende arust parimat hitti ja ma ausalt öeldes ei taha isegi teada ka, kui paljud mul neist lauludest kuulmata on, nii et kui ma end nii järgmine nädal mõne arvuti juurde, mis natuke edasi ka liigub, maha istutan ja hinge tõmban, üritan ma neile lugudele pilgu peale visata.
Peale 500 parima loo saab kokku veel list parimatest videotest, mis 2000ndatel aastatel filmitud, muidugi parimad albumid ning eraldi kokkuvõtted indie, popi ning muu hea ja parema vallas.
Esimesed järjestatud lood ja edasine ajakava aga siin.

Delphic ehk valestimõistetud kollektiiv.

Delphicut kuulsin ma esimest korda juulis. Eneselegi teadmata, mis bändiga tegu on. Nagu ma oma Meldi postituses kirjutasin, jättis mu lemmikbänd Foals oma esinemise ära ja selle asemel toodi lavale bänd, kellest mul õrna aimugi polnud. Ilmselgelt olin Foalsi seagrippi haigestumisest tingitud puudumisest nii häiritud, et ei suutnud antud bändi eriti süvenedagi ja nii jäigi mulle kõrva ainult kõige viimane lugu, mis ainsa loona sellelt bändilt tol korral väga meeldis.
Eile internetiavarustes ringi stalkides avastasin Delphicu "Counterpointi" ja mind hakkas ilgelt piinama, kus ma seda lugu varem kuulnud olen. Ja no pärast mitmetunnist ajuderagistamist suutsin ma lõpuks välja mõelda, et kamooon, ma olen seda bändi ju juba laivis näinud ja et "Counterpoint" oligi see lugu, mis mulle Meldil nii väga meeldis. Ja noo nüüd ma siis kuulangi kogu aeg ainult "Counterpointi" ja mõtlen, et iga halb asi on mingis mõttes hea. Siinkohal siis fakt, et Foals seagrippi haigestus. Häbi mulle.

Ja siin nende 31. augustil ilmuv uus singel "This Momentary", mille video on mu meelest ülivinge. Autoriks sama tüüp, kes seisab ka enamuse Foalsi videote taga.

verevalamine puukuuris.

Eile tegin üle pika aja Nestori & Morna järelkuulamist. Ja kõrva jäi selline bänd nagu Modernaire, mis kujutab endast Manchesteri popduot. Infot nende kohta eriti kuskilt veel leida pole, aga ma usun, et varsti saab neist rohkem kuulda küll. Minu totaalne lemmik on hetkel "Bloodshed in the Woodshed". Nii et veits researchi ja leiab neid lugusid küll. EP on bändil juba igatahes väljas.
Aga siin siis bändi myspace.

Wild Beasts

No selle asjaga olen ma nüüd küll juba kaks kuud hiljaks jäänud, aga kahjuks kuulasin ma Wild Beastsi uut plaati esimest korda alles eile, kuigi olin juba sada korda igalt poolt lugenud, kui hea plaadiga ikkagi tegemist on. Ilmselgelt oli probleem mu laiskuses ja muusika ülekülluses. Aga okei. Two Dancers siis, mis ilmus tegelikult juba juunis ja, mille esimene singel "Hooting & Howling" kõlab igatahes selllisena.