Lugesin just Pitchforkist intervjuud Grizzly Beari vokalisti ja kitarristi Ed Drostega ja ega ma nüüd ausalt öeldes sellest plaadist ei tahagi väga rääkida, vaid pigem plaatidest üldiselt. Intervjuu lõpu poole tekib ajakirjaniku ja laulja vahel arutlus teemal, kuidas tänapäeval illegaalne allalaadimine ikka kõik segi on pööranud. Tunnistavad nad isegi, et iga albumit nad poest ei osta, kuid sellest tekib ka järeldus, et tasuta alla laetud albumid võivad väga kiiresti arvuti prügikasti poole teele minna. Asi lihtsalt selles, et see plaat, mis tasuta saadud, ei pane ennast tihtipeale teist või kolmandat korda kuulama, nii et plaadist ikka need õiged emotsioonid kätte saaks. Eks kõige rohkem väärt plaat avabki ennast alles mitmekordsel kuulamisel ja nii jääbki palju head muusikat tähelepanuta, sest tasuta alla laetud plaati ei hinnata ju nii palju kui seda, mille alla sa oma raha oled pannud. Kurb, aga tõsi.
Intervjuu ise siin ja pakub mõtlemisainet küllaga. Pluss ka diskussioon Grizzly Beari uue, väga kõrgelt hinnatud plaadi üle.
Ja allpool nende eriti sürr ja vinge video laulule "Two weeks", mis viimastel nädalatel mu konstantne lemmik on olnud.
