Bänd, mis oma nime ei õigusta - Yuck.

See, et tänapäeva hiiglama produktiivses muusikarägastikus raske orienteeruda on, pole enam ammu mingi uudis ning kui nende bändide hulgast, mida niigi kogu aeg massiliselt peale tuleb, midagi huvitavat leida, siis tundub see tõepoolest kui taeva kingitus. Yuck'i, mille moodustavad kaks endist praeguseks hingusele läinud bändi Cajun Dance Party liiget pluss kolm isikut veel, ei saa küll nimetada millekski überinnovaatiliseks ja geniaalseks (samas on tegu alles nii värske bändiga, et võibolla ei tohikski veel mingit seisukohta võtta), kuid nende demo "Automatic" väärib tähelepanu küll, sest nii lihtsat ja ilusat lugu kuulen ma peale Bon Iveri, The xx-i ja Yeah Yeah Yeahsi "Hystericu" vaimustust küll esimest korda. "Automaticus" kõlavad mees- ja naisvokaal suudavad koostööna luua niivõrd õrna atmosfääri ning formeerida üksteisest justkui meelega erinevatel aegadel kõlavate sõnade abil tõeliselt kauni ja eriliselt reaalsusesse tungiva heliteose. Tõsi ta on, et kuskilt alateadvusest tungivad "Automaticu" puhul nii või teisiti esile Bon Iverile omased meloodiad ning hääletämber, kuid Yuck ei jää viimasele antud loos mitte millegi poolest alla. On tore tõdeda, et kõigi nende eksperimentaalsete bändide vaimustuses, mis tihti enne tuumani jõudmist 50 kuulmiskorda nõuavad, ei unune ära ka muusika, mis esimese korraga kohale jõuab.
Yuck jagab tasuta ka oma teist demo, mille nimeks "Georgia", kus erinevalt "Automaticust" The Cure'i kitarrikäikude peal liugu lastakse ning noise-popi radadel tallatakse.
Bändi blogi
Ja seekord tänud Mannule, kes mu melanhooliaseisunditega ikka aeg-ajalt kursis on ning kes mind Yuckiga tuttavaks tegi.

Yuck-Automatic[mp3]

Yuck-Georgia[mp3]

Massive Attack pluss Damon Albarn "Saturday Come Slow"

Kes veel ei tea, siis 8. veebruar on see päev, mil Massive Attack peale seitset aastat taas kauamängiva välja annab. Nimeks Heligoland, mis on kummarduseks Saksamaale kuuluvale samanimelisele arhipelaagile, mille asukoht kuskil Põhjameres ning kus Massive Attacki tüübid tulevikus muusikafestivali korraldama tahavad hakata. Festival festivaliks, kuid selge on see, et plaanid, mille duo oma uue albumi kollaboratsioonideks seadsid, on igatahes täide läinud. Nii ongi Heligolandil kaasa tegevad sellised tüübid nagu Tunde Adebimpe TV on the Radiost, Guy Garvey Elbowst ning hunnik teisi muusikuid veel. Põhjus, miks ma seda postitust aga tegelikult kirjutama hakkasin, oli see, et plaadil astub üles ka Bluri ninamees Damon Albarn, kes laenab oma vokaali loole "Saturday Come Slow". Albarn lausus enne Massive Attackiga koostöö alustamist oma karmid (või siis mitte nii karmid) sõnad, et tema kavatseb teha ainult mažoorseid lugusid ning töötab ainult kümnest hommikul kuni neljani pärastlõunal. Albarni soovid loomulikult tõeks ei saanud, sest kes seda mažoorset Massive Attacki ikka eriti kuulnud on, ning nii ongi taas valmis saanud melanhooliast umbes "Saturday Come Slow", kus Damon Albarn minu jaoks täiesti ühe teise legendaarse inglise bändi vokalistina kõlab ning seega ilmselt ka terve loo hoopiski Radioheadi repertuaari paigutama sunnib. Siiski ei too ma seda assotsatsiooni välja selleks, et antud lugu maha teha, vaid öelda, et Massive Attack on jällegi hakkama saanud üsna suurepärase looga, mis ilmselt depreka külla toob, kuid oma headuses kindlasti nii mõnegi hea korduvmängimise kogub.

The Drums

Arvestades fakti, et ma The Drumsi loo "I Felt Stupid" ainsana selle bändi omadest enda aasta lemmiklugude nimistusse lisasin, võib jällegi visata kivi kuskile sinna minu süvenemise kapsaaeda, sest hetkel on nende juba sügise alguses ilmunud EP mu kuulmismeeled täielikult vallutanud ning jällegi peaksin ma siinkohal ütlema, et olen vist leidnud endale järjekordse uue lemmikbändi, mille ma lihtsalt pean esile tooma.
The Drumsi panid 2008. aastal kokku kunagisel ammusel ajal suvelaagris tuttavaks saanud noormehed Jonathan Pierce(vokaal) ja Jacob Graham(kitarr), kellega liitusid hiljem Adam Kessler(kitarr) ning Connor Hanwick(trummid). Nüüd on aasta 2010 ning The Drumsile ennustatakse sellel aastal edu nii BBC kui ka NME poolt, rääkimata lugematutest blogidest, mis tüüpe ülistama on asunud. Nii ka mina.
Kui esimest korda "I Felt Stupid"'it kuulates tundus tegemist olevat liiga lihtsa ja nüansivaese kraamiga, siis mõned kuulamiskorrad edasi jõudis mulle kohale, et tegelt peitubki The Drumsi võlu nende pealtnäha(kuulda) lihtsates lugudes, milles tegelikult omad vinged nurgelisused täiesti olemas on. The Drums ei ole bänd, kes asju väga keeruliseks ajaks, vaid vaimustabki oma lihtsusega nii oma tantsulisemates kui ka meloodilistemates lugudes.
Nii võib näiteks tuua loo "Best Friend", mille kergelt eufooriline algus tuletab meelde filmist "Control" pärit stseeni, kus Joy Divisoni mehed "She's Lost Control"i alguses deodorandi appi võtavad. Lugudes "Instruct Me" ja "Down by the Water" on The Drums aga oma tantsulise poole hoopiski hüljanud, kandes samas ka need lood otsast lõpuni oma lüürika ja mõnusa uimase meloodia abil välja.
Ise on The Drums oma muusika kohta öelnud, et nad kirjutavad vaid kahest tundes(ehtsuse huvides ma tõlkima ei hakka):
"We only write about two feelings - one is the first day of summer when you and all of your friends are standing on the edge of a cliff watching the sun set and being overcome with all of your hopes and dreams at once.
"The other is when you're walking alone in the rain and realise you will be alone forever."
Lisaks tahaks mainida veel fakti, et ka Hedi Slimane on enda jaoks The Drumsi avastanud, nendega lausa headeks sõpradeks saanud ning lisaks veel kollektiivi oma objektiivi ette vedanud, mille tulemust saab näha siit.
BBC intervjuu

Indiepopp, mille juured on Zimbabwes.

Tinashé on noor härrasmees, kes sündis Zimbabwes, kuid kes Mustalt Mandrilt Euroopasse saadeti, et seal arsti või juristina karjääri teha. Läks aga natuke teisiti. Tinashé resideerub küll Londonis, kuid vihub meditsiiniga tegelemise asemel hoopiski täie hooga muusikat teha. Noormehe muusika küündib küllaltki äärmusest äärmusesse, kasutades kohati Vampire Weekendile omaseid kiireid rütmikäike (mis on ju tegelikult Lõuna-Aafrika mõjutustega)ning samas vajudes kohati jällegi unistava indie radadele. Tinashé suudab ühe loo jooksul kõlada nii Arctic Monkeys'i Alex Turneri kui ka Michael Jacksonina ning toob mingis teises loos välja hoopis kolmanda häälevarjundi. Tegemist on tõesti hea kraamiga, mis hetkel kättesaadav kahjuks vaid MySpace'is ja Youtube'is, kuid 1. märtsil peaks Tinashé ilmutama ka oma esimese EP, mille nimeks Mayday.