2010. aasta parimad lood.

Ja siin on mu eelmises postituses lubatud list 2010. aasta parimatest lugudest. Enda elu lihtsustamise nimel rõõmsas alfabeetilises järjestuses. Kahjuks ei ole mul võimalik kõiki lugusid kuulamisvõimalusega illustreerida, sest vastasel juhul jookseb kogu mu blogi lihtsalt errorisse, aga mõningad rariteetsemad mp3-ed saavad välja toodud küll.

...music video?- I'm Afraid Of Everything
Abe Vigoda- Crush
Active Child- Wilderness
Admiral Radley- I Heart California
Ariel Pink's Haunted Graffiti- Round Round; Butt-House Blondies; Beverly Kills
Autolux- Audience No.2
Automelodi- Schéma Corporel
Beach House-Zebra

Beck & Bat For Lashes- Let's Get Lost
Benjamin Bear- Traveling Disciples
Best Coast- Boyfriend; When I'm With You
Blackbird Blackbird- Left To Hurt; Sunspray
Broken Bells- October
Caribou- Odessa; Sun
Ceo- Come With Me
Coolrunnings- WHEN I GOT HIGH WITH YOU; I AM YOU
Cut Copy- Take Me Over; Where I'm Going
Deerhunter- Desire Lines; Earthquake
Die Antwoord- Enter The Ninja; Wat Kyk Jy
Drivan- Kämpa
Efterklang- Modern Drift
Eternal Summers- Bully In Disguise
Frank (Just Frank)- Coeur Hanté
Galvanic Elephants- Rum Rumble
Girls- Carolina
GOBBLE GOBBLE- Eat Sun, Son
Gold Panda- You
Gorillaz- Rhinestone Eyes
HEALTH- USA Boys

High Places- On Giving Up
Hot Chip- Keep Quiet
How To Destroy Angels- The Space In Between; Parasite
Hurts- Silver Lining; Illuminated

Imandra Lake- Liugle Liugle
Jai Paul- BTSTU
James Blake- Limit To Your Love
Jamie Lidell- Compass
Janelle Monáe- Cold War
Japandroids- Heavenward Grand Prix
Kanye West- Runaway (ft. Pusha T); So Appalled (ft. RZA, Jay-Z, Pusha T, Swizz Beatz & CyHi Da Prynce)
Kapitan Korsakov- Sylvie
Kendal Johansson- Blue Moon
Kindness- Swinging Party
Kings of Leon- Pyro
Kites Sail High/Blithe Field- Part 1
Klaxons- Twin Flames
Korallreven- The Truest Faith
Liars- Scissor; The Overachievers
Low Sea- Berlin
Marina & The Diamonds- Hollywood (Fenech-Soler Remix)
Mark Ronson And The Business Intl- Somebody To Love Me (Featuring Rose Elinor Dougall, Andrew Wyatt & Boy George)
Marnie Stern- Transparency Is The New Mystery
Massive Attack- Girl I Love You (ft. Horace Andy); Paradise Circus (ft. Hope Sandoval); Pray For Rain (ft. Tunde Adebimpe)
Matthew Dear- Slowdance; You Put A Smell On Me
MGMT- Brian Eno

New Young Pony Club- Lost A Girl
Opium Flirt- Strange Commitment
Pantha Du Prince- Lay In A Shimmer
Parenthetical Girls- Evelyn McHale
Perfume Genius- Learning
Phèdre- Aphrodite
PJ Harvey- Written On The Forehead

PVT- Window
Rusko ft. Amber Coffman- Hold On
SALEM- King Night; Frost

Several Symptoms- Far From Home
Simian Mobile Disco- Nerve Salad
Soft Powers- Mary Never Sings Our Songs
Zola Jesus- Night; Sea Talk
The Chemical Brothers- Escape Velocity
The Naked and Famous- Young Blood
The National- Bloodbuzz Ohio
The Radio Dept- Never Follow Suit
The Roots ft. Joanna Newsom- Right On
The Soft Moon- Tiny Spiders

Toro Y Moi- Low Shoulder
Washed Out ft. Caroline Polachek- You And I
Wet Wings- Running Like A Man

White Ring- Suffocation; lxC999
Wolf Parade- Cloud Shadow On The Mountain
Vondelpark- California Analog Dream
Young Empires- Diamond Rings
Yuck- Automatic; Rubber; Weakend

2010. aasta parimad albumid.

Enamus ajalehtede kultuurilisasid ja muusikasaite on oma kohustuslikud parimate albumite ning lugude edetabelid praeguseks juba avalikkuse ette toonud ning on aeg, et minagi oma lemmikalbumid üles loetleks. Kuigi enamustes edetabelites võidutses sel aastal Ariel Pink's Haunted Graffiti Before Today, siis pean ma tunnistama, et võtsin antud albumi põhjalikumalt ette alles nüüd, kui see niivõrd võimsalt üksteise järel kõiki aastalõpu edetabeleid kinni hakkas panema ja mulle kohale jõudis, et ma ilmselt millestki väga heast ilma olen jäänud. Ariel Pink vajab minu jaoks veel aga kasvamise aega ning kui vaja, eks ma saan siis hiljem järele halada, kui ma lõpuks üdini selle albumi fenomenile pihta peaks saama. Kindlasti ei ole aga Before Today ainus suuresti esile tõstetud plaat, mis mul sellel aastal kõrvust mööda on libisenud, nii et ilmselgelt ootab mind ees üks suur kriitikute ning teiste blogijate poolt koostatud tabelite inventuur. Seniks aga need 2010. aastal välja antud albumid, mis minu arvates kõige rohkem äramärkimist väärivad.
Tahaks lisada, et kasutan seekord sama süsteemi, mis eelmisel aastal ning albumeid paremusjärjestusse toppima ei hakka. Lisaks toon järgmises postituses välja need 2010. aastal välja tulnud lood, mis mul südame soojaks tegid ning minu poolt hunniku mängimiskordi pälvisid. Minu selle aasta lemmikalbumitelt pärinevaid heliteosed ma parimate lugude edetabelis eraldi välja tooma ei hakka.

Local Natives Gorilla Manor


Foals Total Life Forever


O. Children O. Children


How To Dress Well Love Remains


Tame Impala Innerspeaker


Yeasayer Odd Blood


Crystal Castles Crystal Castles II


Broken Social Scene Forgiveness Rock Record


Wild Nothing Gemini


Arcade Fire The Suburbs


Twin Shadow Forget

Trashi kaks aastaaega pluss üks Lumi.

Muusikat, õlut ning eelkõige filme armastav blogihunt Trash venitas oma ampluaa seekord nii kaugele, et võttis kätte ning pani kokku kolm kogumikplaati, mis said endale nimeks Sügis, Talv ning Lumi. Mina kui paadunud indie/elektro/misiganes-naine otsustasin aga antud plaatidele, mis kätkevad endas enamasti black, thrash, death, doom jne. metalit ning muud keevitamiselaadset muusikat, käpa peale panna ja antud plaatide kohta paar ebapädevat sõna sekka öelda. Plaadid on avalikkuse ees pesitsenud tegelikult juba üle kuu aja, nii et siinkohal tervitaks taaskord oma flegmaatilisust.

Sügise avab Orelipoisi ja Contra "Oma lima", mis suudab oma 28 sekundiga põlema panna toredad lapsepõlvemälestused seoses Maarja-Liis Ilusa kunagise superhitiga "Õnneseen", sest viimase nii-öelda remake'iga antud loo puhul tegu ongi. Lilledest ning emadest on asjad seekord siiski kaugel. Ida-Virumaa taust, mis minusse juba üsna tatikast peale pungitolerantsi on süstinud, lööb välja ka Punkentsefaliidi "Muldonni vanamehe", SS Roboti "12 tähe" ning Monstercöuqi loo "Laks laks laks" puhul, mille nakkav agressiivsus ja energia mind ilmselt edasipidigi minu jaoks unustuste hõlma vajunud pungimaastikul silma peal sunnivad hoidma. Suure hulga müra ja keevitamise vahele, mis erilisi emotsioone ei tekita, mahub ka Talboti 7-minutiline oopus "Pick-Up Lane", mis meenutab kohati Deftonesi draamatilis-unelevat saundi ning laskub nendelt radadelt järsku ma ei tea mitme meetri sügavuselt tuleva vokaali juurde. Leslie Da Bassi "Trans" on üks selle albumi pehmemaid lugusid, mis hakkab küll vaikselt ülejäänud Sügisega ühte äärmusesse kiskuma, kuid lõpuni end ikka raskema muusika piiridest päris läbi ei murra ning omastab siinkohal pigem üsna tumeda poploo staatuse. Plaadi tipphetkeks on minu kui melanhooliagroupie jaoks Sinise "The End", mis nõretab erinevatest nüanssidest ja emotsioonidest ning kisub kahjuks kohati ka liiga USA nutumetaliks kätte, aga see väike detail ei huvita peale "The Endi" sümfoonilisuse ning kitarrikäikude kuulmist enam ilmselt kedagi. Lemmikuna võib veel välja tuua Pedigree perfektselt mõnesse narkofilmi sobiva laulu "Necroscopic". Zahirile annaks ma aga "Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mind Condition)" eest aasta parima laulupealkirja tiitli.
Talv astub puhtalt eestikeelse muusika pärusmaale, võtab veelgi süngema apokalüptilisema ja müstilisema suuna ning laob letti valiku eesti doom, hevi ja pagan metalit, hardrocki, instrumentaali jms. Eredamateks momentideks kujunesid In Spe "Rändrotid", Heraldi "Tuline teras", Shelton Shani "Arhitekt" ning Sõjaruuni eepilisuselt God Is An Astronauti meenutav "Talv". Muidugi ei saa mööda vaadata ka plaadi kahest viimasest loost. Nimelt kulmineerub Talv tuisu asemel kristalse lumesajuga, sest viimased minutid kuuluvad plaadil Imandra Lake'ile, kes on plaadil esindatud René Eespere "Ärkamise aja" shoegaze versiooniga, ning Opium Flirdi eeterlikule instrumentaalpalale "Õunakuu".
Lumi jääb minu ampluaast natuke liiga kaugele ning kahjuks ei saa ma öelda, et ma veel nii karm mutt oleks, et päris nii müriseva muusika peale silda viskaks, kuid Sügis ja Talv pälvivad raskema muusika rohkusest hoolimata minu heakskiidu, sest häid ja geniaalseid asju võib süvenemise korral leida isegi minusugune, natuke kergema kraamiga harjunud indiviid, ning seda mitte vähe.

Several Symptoms-Far From Home

Telekavaatajaga minu puhul just väga tegu ei ole ning Eesti TOP 7-l ma ka väga silma peal ei hoia. Nii saingi ma alles täna teada, et endisest I'll Hit Herist on saanud Several Symptoms ja et nende loomingu hulka on tekkinud selline lugu nagu "Far From Home", mis Evert Palmetsa poolt valmis kedratud videoga ärateenitult Eesti TOP 7-e esikohal figureerib. SIIT saab tasuta ja ausalt, see nakkab.

PJ Harvey-Written On the Forehead

PJ Harvey naaseb 14. veebruaril oma kaheksanda stuudioalbumiga Let England Shake. Siin on üks esimesi stiilinäiteid sellest, mida antud plaadilt oodata võiks ehk siis "Written On the Forehead", mis sulatab hetkeks lumehanged ning toob tagasi soojad suveõhtud, mil oma varvaste normaalses funktsioneerimises veel kahtlema ei pidanud.

Galvaanilised elevandid pluss pudel rummi.

On tore, kui uus muusika ise su Facebooki postkasti potsatab. Eriti veel siis, kui see uus muusika on hea, innovaatiline ja kujutab endast põhimõtteliselt oodi rummile. Ja ei, tegemist ei ole mingi järjekordse hipsterite läbutümakaga.
Galvanic Elephantsi "Rum Rumble"'it esimest korda kuulates ning antud bändi guugeldama asudes, ei suutnud ma leida isegi nende Myspace'i ning alles siis jõudis mulle kohale, et tegemist ei olegi ju välismaa värgiga. Ja tõesti. Bändi moodustavad Kaido Paapstel (kitarrid ja midisünt), Gert Look (bass ja monosünt), Taavi-Peeter Liiv (vokaalid) ning Mihkel Ronk (trummid), kes tulid esmakordselt kokku selle aasta augustis.
Laulus ilmnevat kergelt kakofoonilist ja venivat vokaali, mis alguses pisut kõrva võib kriipida, saadab end loo lõpuni lahti keriv spiraalne helidevõrgustik, mille koosmõjul moodustub väga vinge paranoilise ning uudse saundiga tervik, mis tahaks nagu meelde tuletada sarnasusi mõne muu bändiga, kuid kui üritada mõelda millisega, siis jääb pea selle koha pealt tühjaks. Tämber kutsub küll esimesena esile assotsatsiooni Interpoli Paul Banksiga, kuid see võib ka mu isiklik probleem olla, sest Interpoli kipun ma viimasel ajal kuulma igas kollektiivis. Pealegi viljeleb Galvanic Elephants hoopis tumedama elektroonilise tantsuindie territooriumile kalduvat muusikat. Kindel on igatahes see, et massiivsesse muusikavoolu "Rum Rumble" ära ei kao. Siinkohal kerkib lootus, et kui härrad edasise materjali puhul sama värskeks suudavad jääda, siis võib uue ja huvitava muusika kategoorias lisaks Tallinn Daggersile, Mimicryle ning Badass Yukile pead tõsta ka Galvanic Elephants.