Antud postitust ajendas mind kirjutama mitte muusika, vaid hoopiski üks foto, mis inspireeris Parenthetical Girlsi nimelist bändi kirjutama lugu "Evelyn McHale". Evelynist ei teaks muidu ilmselt keegi, kui ta 1947. aasta 1. mail Empire State Buildingu vaateplatvormilt alla poleks hüpanud. Juhuslikult juhtus õnnetuskoha läheduses viibima fotograafiatudeng Robert Wiles, kes tänaval seisnud takso katusele maandunud McHale'i surnukeha filmile jäädvustas. Mõni aeg hiljem ilmus foto ajakirjas Life nädala pildina. Igatahes on uskumatu, et peale 86. korruselt alla hüppamist suudab keegi veel nii elegantne välja näha. Ja siin ka antud loo video:
Liars on bänd, mis on suutnud oma kummitusliku atmosfääriga lugudega minus alati kerget ängi tekitada. 9. märtsil ilmub tüüpidelt uus album Sisterworld, millelt pärit loole "Scissor" on nüüd valminud ka video, mille puhul on visuaali pandud täpselt midagi sellist, mida inimmõistus endale ette võib kujutada, kui näiteks Liarsit kuulata. Laulu algus võib esmakordsel kuulamisel suvalise jorinana tunduda, kuid agressiivse kulminatsioonini jõudes jõuab kohale, et tegu on siiski Liarsile omase peene pingekerimisprotsessiga. Video ise näeb aga välja selline:
Kui ma eelmise aasta lõpul enda jaoks HURTSi avastasin ja nende loost "Wonderful Life" absoluutselt vaimustusse sattusin, jäi mind ikkagi kripeldama küsimus, kas bändist, mis esimese loona niivõrd suurepärase asja välja laseb enam hiljem asja saab. Kuid nüüd, olles kuulnud nende uuemat loomingut, hakkavad murepilved selle bändi edasise saatuse kohta hajuma ning nende lugu "Blood, Tears & Gold", mis praeguseks tegelikult nii umbes kuu aega Youtube'is üleval on rippunud, ketrab mu Winampis juba mitmendat ringi. Tahaksin veel mainida, et viimati nimetatud looga kippusid mu mõtetes mitmel korral esile kerkima võrdlused tänapäeva imalate poistebändide ja HURTSi vahel, sest kui nüüd aus olla, siis ega "Blood, Tears & Gold" nüüd mingi eriline indiemuusika etalon küll pole, vaid kaldub mu meelest täitsa võimsalt sinna popmuusika suunavööndisse. Siinkohal tulebki sisse vahe bändi ja bändi vahel. Erinevalt neist konveierilindilt tulevatest niisama ilusatest poistest, kes mikrofoni käes oskavad hoida ning Timbalandi taktikepi all endale paar aastahitti välja võluvad, et siis ajaloohämarustesse kaduda, hoiab HURTS madalat profiili, ajades kohati lausa närvi, sest nende anonüümsuse vaimustuses leiab tüüpide kohta informatsiooni umbes sama palju, kui mind ennast googeldades (natuke rohkem siiski). Lisaks veel stilistika ülikondade ja perfektsete nurgeliseks silutud soengute näol ning alternatiivifännide südamed ongi võidetud. Siin siis "Blood, Tears & Gold"i mõnus minimalistlik video. Sobiks hästi ka Venuse reklaamiks.
Mu praeguse hetke lemmikrootslased ehk Miike Snow on fännide rõõmuks ning kuulmismeelte värskendamiseks paisanud internetiavarustesse oma debüütalbumilt Miike Snow pärit boonusträki, mida kõikide kontinentide isikud varem nautida ei saanud ja jagab seda nüüd ka täiesti tasuta. Lugu kannab nime "Billie Holiday" ning asetub minu meelest võrdsele pulgale kõigi teiste albumil esinevate lugudega, kui isegi mitte sentimeetri võrra kõrgemale. Loo alguses kõlavas lauses "Hey, I can't hear what you say" peitub ilu, mille peale juba iga päev ei satu. Loo saab täiesti legaalselt alla tirida SIIT.
Mis võib juhtuda, kui endine pühapäevakooli õpetaja otsustab hakata performance'i kunstnikuks, kes oma etteaste ajal Volkswagen Golfiga publikusse sõidab, ise samal ajal Gary Numani "Cars"i esitades? On täitsa võimalik, et ta lõpetab 22-pealise naiskoori formeerimisega, mis ei kogune iga nädal kohalikus kultuurimajas ega laula erinevaid missa osasid, vaid on oma prooviruumiks valinud ühe Londoni kõrtsi, tehes sooja alkoholi ning hunniku sigarettidega. Ja noh. Nimetab end kõigele lisaks veel hanekarja järgi Gaggle'iks. Deborah Coughliniga, keda võib Gaggle'i puhul nimetada nii-öelda ohjade hoidjaks, niiviisi juhtus ning mis on tagajärjed? Lisaks eelpool nimetatud pahelistele harjumustele, mis assotsieeruvad pigem mõne rockbändi prooviga, kus kõik end enne mälli joovad, kui keegi isegi pilli kätte jõuab võtta, leidub Gaggle'i kohta ka muid huvitavaid fakte. Nagu 22st liikmest koosnev, trummibiiti ja dubstepile omast bathroom gurgleit ära kasutav naiskoor oleks veel vähe öeldud, panevad need naised endale selga värvilised keebid, mille pealt võib leida endise Kongo diktaatori mahavõetud pea, plätserdavad oma näod glitteriga kokku ning hakkavad laulma apokalüptilise alatooniga lugusid, mis on meloodia poolest kohati niinii sarnased Telepathe või M.I.A loominguga. Siinkohal tahaks mainida veel fakti, et nagu tavaliselt naiskoorile omane, siis pole ka selle, mitte just kõige traditsioonilisema kollektiivi liikmed täiskohaga muusikud, vaid ka nende naiste hulgas leidub nii arste, õpetajaid, fotograafe kui teadlasi, kes on endale kuskilt ilmselt mingi laheda kiiksu külge pookinud, et sellise projektiga üldse tegelema hakata. Gaggle'i puhul ei saa üle ega ümber kergest müstilisest atmosfäärist, mille naised enda ümber oma väljanägemise ja lugude pealkirjade ("I Hear Flies"; "Crows"; "Hidden Army") osava sümbioosiga loonud on, nii et alateadvusest esilekerkivad pildid Salemi nõiaprotsessidest on täiesti loomulikud. Kel vaklade vastu allergia, siis järgnev video sisaldab neid nii mõnegi kaadri jagu.
Phoenix võitis ja jäi miskipärast kohe ette ühele toredale, järjekordsest MTV poolt toodetud tõsielusarjast Jersey Shore välja karanud neiule. Intervjuu on paras meelelahutus ning ma eeldan, et Laurent Brancowitzi päev oli peale Twilighti puudutavat kommentaari tehtud ka.
