Ja siin on mu eelmises postituses lubatud list 2010. aasta parimatest lugudest. Enda elu lihtsustamise nimel rõõmsas alfabeetilises järjestuses. Kahjuks ei ole mul võimalik kõiki lugusid kuulamisvõimalusega illustreerida, sest vastasel juhul jookseb kogu mu blogi lihtsalt errorisse, aga mõningad rariteetsemad mp3-ed saavad välja toodud küll.
...music video?- I'm Afraid Of Everything Abe Vigoda- Crush Active Child- Wilderness Admiral Radley- I Heart California Ariel Pink's Haunted Graffiti- Round Round; Butt-House Blondies; Beverly Kills Autolux- Audience No.2 Automelodi- Schéma Corporel Beach House-Zebra Beck & Bat For Lashes- Let's Get Lost Benjamin Bear- Traveling Disciples Best Coast- Boyfriend; When I'm With You Blackbird Blackbird- Left To Hurt; Sunspray Broken Bells- October Caribou- Odessa; Sun Ceo- Come With Me Coolrunnings- WHEN I GOT HIGH WITH YOU; I AM YOU Cut Copy- Take Me Over; Where I'm Going Deerhunter- Desire Lines; Earthquake Die Antwoord- Enter The Ninja; Wat Kyk Jy Drivan- Kämpa Efterklang- Modern Drift Eternal Summers- Bully In Disguise Frank (Just Frank)- Coeur Hanté Galvanic Elephants- Rum Rumble Girls- Carolina GOBBLE GOBBLE- Eat Sun, Son Gold Panda- You Gorillaz- Rhinestone Eyes HEALTH- USA Boys High Places- On Giving Up Hot Chip- Keep Quiet How To Destroy Angels- The Space In Between; Parasite Hurts- Silver Lining; Illuminated Imandra Lake- Liugle Liugle Jai Paul- BTSTU James Blake- Limit To Your Love Jamie Lidell- Compass Janelle Monáe- Cold War Japandroids- Heavenward Grand Prix Kanye West- Runaway (ft. Pusha T); So Appalled (ft. RZA, Jay-Z, Pusha T, Swizz Beatz & CyHi Da Prynce) Kapitan Korsakov- Sylvie Kendal Johansson- Blue Moon Kindness- Swinging Party Kings of Leon- Pyro Kites Sail High/Blithe Field- Part 1 Klaxons- Twin Flames Korallreven- The Truest Faith Liars- Scissor; The Overachievers Low Sea- Berlin Marina & The Diamonds- Hollywood (Fenech-Soler Remix) Mark Ronson And The Business Intl- Somebody To Love Me (Featuring Rose Elinor Dougall, Andrew Wyatt & Boy George) Marnie Stern- Transparency Is The New Mystery Massive Attack- Girl I Love You (ft. Horace Andy); Paradise Circus (ft. Hope Sandoval); Pray For Rain (ft. Tunde Adebimpe) Matthew Dear- Slowdance; You Put A Smell On Me MGMT- Brian Eno New Young Pony Club- Lost A Girl Opium Flirt- Strange Commitment Pantha Du Prince- Lay In A Shimmer Parenthetical Girls- Evelyn McHale Perfume Genius- Learning Phèdre- Aphrodite PJ Harvey- Written On The Forehead PVT- Window Rusko ft. Amber Coffman- Hold On SALEM- King Night; Frost Several Symptoms- Far From Home Simian Mobile Disco- Nerve Salad Soft Powers- Mary Never Sings Our Songs Zola Jesus- Night; Sea Talk The Chemical Brothers- Escape Velocity The Naked and Famous- Young Blood The National- Bloodbuzz Ohio The Radio Dept- Never Follow Suit The Roots ft. Joanna Newsom- Right On The Soft Moon- Tiny Spiders Toro Y Moi- Low Shoulder Washed Out ft. Caroline Polachek- You And I Wet Wings- Running Like A Man White Ring- Suffocation; lxC999 Wolf Parade- Cloud Shadow On The Mountain Vondelpark- California Analog Dream Young Empires- Diamond Rings Yuck- Automatic; Rubber; Weakend
Enamus ajalehtede kultuurilisasid ja muusikasaite on oma kohustuslikud parimate albumite ning lugude edetabelid praeguseks juba avalikkuse ette toonud ning on aeg, et minagi oma lemmikalbumid üles loetleks. Kuigi enamustes edetabelites võidutses sel aastal Ariel Pink's Haunted Graffiti Before Today, siis pean ma tunnistama, et võtsin antud albumi põhjalikumalt ette alles nüüd, kui see niivõrd võimsalt üksteise järel kõiki aastalõpu edetabeleid kinni hakkas panema ja mulle kohale jõudis, et ma ilmselt millestki väga heast ilma olen jäänud. Ariel Pink vajab minu jaoks veel aga kasvamise aega ning kui vaja, eks ma saan siis hiljem järele halada, kui ma lõpuks üdini selle albumi fenomenile pihta peaks saama. Kindlasti ei ole aga Before Today ainus suuresti esile tõstetud plaat, mis mul sellel aastal kõrvust mööda on libisenud, nii et ilmselgelt ootab mind ees üks suur kriitikute ning teiste blogijate poolt koostatud tabelite inventuur. Seniks aga need 2010. aastal välja antud albumid, mis minu arvates kõige rohkem äramärkimist väärivad. Tahaks lisada, et kasutan seekord sama süsteemi, mis eelmisel aastal ning albumeid paremusjärjestusse toppima ei hakka. Lisaks toon järgmises postituses välja need 2010. aastal välja tulnud lood, mis mul südame soojaks tegid ning minu poolt hunniku mängimiskordi pälvisid. Minu selle aasta lemmikalbumitelt pärinevaid heliteosed ma parimate lugude edetabelis eraldi välja tooma ei hakka.
Muusikat, õlut ning eelkõige filme armastav blogihunt Trash venitas oma ampluaa seekord nii kaugele, et võttis kätte ning pani kokku kolm kogumikplaati, mis said endale nimeks Sügis, Talv ning Lumi. Mina kui paadunud indie/elektro/misiganes-naine otsustasin aga antud plaatidele, mis kätkevad endas enamasti black, thrash, death, doom jne. metalit ning muud keevitamiselaadset muusikat, käpa peale panna ja antud plaatide kohta paar ebapädevat sõna sekka öelda. Plaadid on avalikkuse ees pesitsenud tegelikult juba üle kuu aja, nii et siinkohal tervitaks taaskord oma flegmaatilisust.
Sügise avab Orelipoisi ja Contra "Oma lima", mis suudab oma 28 sekundiga põlema panna toredad lapsepõlvemälestused seoses Maarja-Liis Ilusa kunagise superhitiga "Õnneseen", sest viimase nii-öelda remake'iga antud loo puhul tegu ongi. Lilledest ning emadest on asjad seekord siiski kaugel. Ida-Virumaa taust, mis minusse juba üsna tatikast peale pungitolerantsi on süstinud, lööb välja ka Punkentsefaliidi "Muldonni vanamehe", SS Roboti "12 tähe" ning Monstercöuqi loo "Laks laks laks" puhul, mille nakkav agressiivsus ja energia mind ilmselt edasipidigi minu jaoks unustuste hõlma vajunud pungimaastikul silma peal sunnivad hoidma. Suure hulga müra ja keevitamise vahele, mis erilisi emotsioone ei tekita, mahub ka Talboti 7-minutiline oopus "Pick-Up Lane", mis meenutab kohati Deftonesi draamatilis-unelevat saundi ning laskub nendelt radadelt järsku ma ei tea mitme meetri sügavuselt tuleva vokaali juurde. Leslie Da Bassi "Trans" on üks selle albumi pehmemaid lugusid, mis hakkab küll vaikselt ülejäänud Sügisega ühte äärmusesse kiskuma, kuid lõpuni end ikka raskema muusika piiridest päris läbi ei murra ning omastab siinkohal pigem üsna tumeda poploo staatuse. Plaadi tipphetkeks on minu kui melanhooliagroupie jaoks Sinise "The End", mis nõretab erinevatest nüanssidest ja emotsioonidest ning kisub kahjuks kohati ka liiga USA nutumetaliks kätte, aga see väike detail ei huvita peale "The Endi" sümfoonilisuse ning kitarrikäikude kuulmist enam ilmselt kedagi. Lemmikuna võib veel välja tuua Pedigree perfektselt mõnesse narkofilmi sobiva laulu "Necroscopic". Zahirile annaks ma aga "Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mind Condition)" eest aasta parima laulupealkirja tiitli. Talv astub puhtalt eestikeelse muusika pärusmaale, võtab veelgi süngema apokalüptilisema ja müstilisema suuna ning laob letti valiku eesti doom, hevi ja pagan metalit, hardrocki, instrumentaali jms. Eredamateks momentideks kujunesid In Spe "Rändrotid", Heraldi "Tuline teras", Shelton Shani "Arhitekt" ning Sõjaruuni eepilisuselt God Is An Astronauti meenutav "Talv". Muidugi ei saa mööda vaadata ka plaadi kahest viimasest loost. Nimelt kulmineerub Talv tuisu asemel kristalse lumesajuga, sest viimased minutid kuuluvad plaadil Imandra Lake'ile, kes on plaadil esindatud René Eespere "Ärkamise aja" shoegaze versiooniga, ning Opium Flirdi eeterlikule instrumentaalpalale "Õunakuu". Lumi jääb minu ampluaast natuke liiga kaugele ning kahjuks ei saa ma öelda, et ma veel nii karm mutt oleks, et päris nii müriseva muusika peale silda viskaks, kuid Sügis ja Talv pälvivad raskema muusika rohkusest hoolimata minu heakskiidu, sest häid ja geniaalseid asju võib süvenemise korral leida isegi minusugune, natuke kergema kraamiga harjunud indiviid, ning seda mitte vähe.
Telekavaatajaga minu puhul just väga tegu ei ole ning Eesti TOP 7-l ma ka väga silma peal ei hoia. Nii saingi ma alles täna teada, et endisest I'll Hit Herist on saanud Several Symptoms ja et nende loomingu hulka on tekkinud selline lugu nagu "Far From Home", mis Evert Palmetsa poolt valmis kedratud videoga ärateenitult Eesti TOP 7-e esikohal figureerib. SIIT saab tasuta ja ausalt, see nakkab.
PJ Harvey naaseb 14. veebruaril oma kaheksanda stuudioalbumiga Let England Shake. Siin on üks esimesi stiilinäiteid sellest, mida antud plaadilt oodata võiks ehk siis "Written On the Forehead", mis sulatab hetkeks lumehanged ning toob tagasi soojad suveõhtud, mil oma varvaste normaalses funktsioneerimises veel kahtlema ei pidanud.
On tore, kui uus muusika ise su Facebooki postkasti potsatab. Eriti veel siis, kui see uus muusika on hea, innovaatiline ja kujutab endast põhimõtteliselt oodi rummile. Ja ei, tegemist ei ole mingi järjekordse hipsterite läbutümakaga. Galvanic Elephantsi "Rum Rumble"'it esimest korda kuulates ning antud bändi guugeldama asudes, ei suutnud ma leida isegi nende Myspace'i ning alles siis jõudis mulle kohale, et tegemist ei olegi ju välismaa värgiga. Ja tõesti. Bändi moodustavad Kaido Paapstel (kitarrid ja midisünt), Gert Look (bass ja monosünt), Taavi-Peeter Liiv (vokaalid) ning Mihkel Ronk (trummid), kes tulid esmakordselt kokku selle aasta augustis. Laulus ilmnevat kergelt kakofoonilist ja venivat vokaali, mis alguses pisut kõrva võib kriipida, saadab end loo lõpuni lahti keriv spiraalne helidevõrgustik, mille koosmõjul moodustub väga vinge paranoilise ning uudse saundiga tervik, mis tahaks nagu meelde tuletada sarnasusi mõne muu bändiga, kuid kui üritada mõelda millisega, siis jääb pea selle koha pealt tühjaks. Tämber kutsub küll esimesena esile assotsatsiooni Interpoli Paul Banksiga, kuid see võib ka mu isiklik probleem olla, sest Interpoli kipun ma viimasel ajal kuulma igas kollektiivis. Pealegi viljeleb Galvanic Elephants hoopis tumedama elektroonilise tantsuindie territooriumile kalduvat muusikat. Kindel on igatahes see, et massiivsesse muusikavoolu "Rum Rumble" ära ei kao. Siinkohal kerkib lootus, et kui härrad edasise materjali puhul sama värskeks suudavad jääda, siis võib uue ja huvitava muusika kategoorias lisaks Tallinn Daggersile, Mimicryle ning Badass Yukile pead tõsta ka Galvanic Elephants.
Täna sattusin ma tänu Eevule ühe Kohviradio mixteibi peale. Tänud Dallase lugupillidele siis. Ja noh. Mõned lood olid tuttavad. Mõned mitte. Ja need mõned, mida ma ei teadnud, olid kuramuse head ka. Nende tundmatute ning heade lugudega kipub mul ikka väga tihti probleeme tekkima, eriti siis, kui pole võimalust absoluutselt mitte kuskilt järele vaadata, mis looga tegemist on. Kohviradio on ajurakkude tööle rakendamises ilmselgelt meister, sest oma playliste see väga avaldama ei kipu. Antud mixteibi puhul oli aga tegemist ikka päris ränga juhtumiga, sest häid ning tundmatuid laule tuli nagu konveieri pealt. Nii asusingi ma agoonias laulude sõnu dešifreerima ning neid ühtpidi ja teistpidi Google'isse trükkima. Ühe otsingu tulemuseks osutus just see lugu, millesse ma hetkel sõna otseses mõttes armunud olen ning mida allpool võimalik kuulata on. Mina sellele vokaalile igatahes vastu ei saa. Mula kõrvale nii palju tarka informatsiooni ka, et Porcelain Raft kujutab endast tegelikult Mauro Remeddi nimelist härrat, kes pärit Roomast, kuid nagu tänapäeval muusikagenereerijatele kombeks resideerib praegu hoopiski Londonis.
Järgneva kahe gravitatsiooni eirava video autoriks on loovkollektiiv DANIELS, mille moodustavad Daniel Scheinert ja Dan Kwan. Ausõna, on, mida vaadata.
Minu siirad vabandused, et mu blogi jälle mingi miljon aastat raskes stagnatsioonis on olnud, aga siin ma nüüd siis lõpuks olen, seljataga Londoni tripp, mille jooksul õnnestus mul veeta kolm järjestikust õhtut ühes Kagu-Londoni pubis nimega Amersham Arms, sest arvestades seda, kui kaua võttis aega sõit kesklinnast meie peatumispaika, oli antud koht muusika kuulamiseks, inimeste vahtimiseks ja õllejoomiseks ilmselgelt kõige mugavam variant. Ja no tegelikult ma ei kurda, sest seal samas õnnestus mul ära kuulda These New Puritansi tüüpide dj-set ja amatöörindiebänd Everyone, mille MySpace'i ma hetkel üles leida ei suuda. Nojaa kui pubid välja jätta, siis muidugi oli mu reisi tipphetkeks see kauaoodatud O.Childreni kontsert Royal Albert Halli Elgar Roomis, millest ma siin nüüd natuke pikemalt juttu teeksingi. Arvestades oma eelmist kogemust Brixton Academys toimunud Foalsi kontserdi ning järjekorraga, mis tol korral kohale jõudes juba nii kilomeetriseks oli jõudnud venida, otsustasime seekord natuke stabiilsemal ajal kohale minna. Mis meid aga seekord ees ootas, oli see, et peale meie istusid Royal Albert Halli ukse ees kaks ülemeigitud briti tsikki, kellelt me iga natukese aja tagant piinlikult küsima pidime, et kas nad on ikka kindlad, et see see õige uks on, kust me lõpuks sisse saame, sest antud kohas polnud küll kedagi, kes potentsiaalne O. Childreni kuulaja välja näeks. Mida me aga ei teanud, oli see, et Elgar Roomi puhul on tegemist umbes sama suure ruumiga kui on Genialistide klubi saal ja et sellist massi nagu Foals O. Children veel ilmselgelt kohale ei meelita. Nii me siis esimesena sisse pääsesimegi ning meil oli veel esimese artistini nii palju aega, et veetsime selle garderoobionu tüütades ning roppu raha maksnud mudamaitselist Guinnessi juues. Kui nüüd aga natuke praktilisema jutu peale üle minna ning lõpuks kontserdiosani jõuda, siis astusid lisaks O. Childrenile soojendusesinejatena üles veel sellised artistid nagu Becoming Real ja Factory Floor. Esimese puhul on tegemist Londoni noormehega, keda passikontroll Toby Ridleri nime all tunneb, kuid kes oma tõelist identiteeti Becoming Reali pseudonüümi ning suhteliselt mutanteerunud dubstepivoogude taha üritab peita. Kuigi Becoming Real astus tol õhtul üles esimesena ehk ajal, mil enamus rahvast alles Elgar Roomi sisse voolas, jättes antud artistile suhteliselt nigela taustmuusika positsiooni, suutis tüüp end minu jaoks küll täies mahus maksma panna, luues tumedavärvilisi helisid, mis tol hetkel tundusid nagu oleks keegi nad justkui vaakumisse surunud ning pannes mind jälle umbes samasugusesse olukorda nagu Animal Collective või Massive Attack, mis laivis reaalsuse täiesti ära blokeerivad. Ja ausalt, kui ma nüüd Becoming Reali kodus arvuti taga kuulan, siis pole emotsioon just väga kerge tulema (ilmselt on asi ka mu pensioniealistes kõlarites), kuid mõni bänd olekski pigem nagu laivesinemiste jaoks loodud. Nii ka Becoming Real. Teisena astus aga lavale samuti Londonist pärit kolmeliikmeline bänd Factory Floor, mis oma 45-minutilise katkematu jämmiga mul peaaegu et pildi tasku viskas, sest päev otsa mööda Londonit ringi jooksmine ja peale seda veel püsti seistes taolise, suhteliselt ühtede nootide peal pinget keriva ja laivis veel suhteliselt müra alla mattuva vokaaliga bändi kuulamine pole just teab mis lihtne tegevus. Igatahes ei ürita ma öelda, et tegemist oleks olnud halva muusikaga, kuid ilmselgelt polnud minu jaoks füüsiliselt just selle bändi õhtu. Mis mulle aga kõigest hoolimata kõrva jäi, oli trumm, mis laivis veel eriti hästi töötas, ühtse müra poolt üles ehitatud seina hetkega maha lammutas ning oleku mõneks hetkeks tantsulisemate jahimaade poole suunas. Ning ei saa ma siinkohal ümber ka assotsatsioonidest Holy Fuckiga, sest Factory Floor kasutab just seda sama, minu jaoks just Holy Fuckiga seonduvat, nii-öelda puukloppimise heli, mis allpool asuvas loos "A Wooden Box" eriti hästi täheldatav on. Ja kui juba puuteemaatikale üle minna, siis suutis mind väsimusest hoolimata vaimustada ka suvalise puutokiga vastu kitarri keret tagudes tekitatud heli.
Kui nüüd neid eelmisi artiste O. Childreniga võrrelda, siis mõjus viimane selles eklektikarägastikus juba kohati nii lihtsakoelise ja mõistusele hingamisruumi andvana, et Frankfurdi koolkonna meediateooria sellest, kuidas mass ei suuda alternatiivi vastu võtta, sest et ei viitsita sellesse süveneda, hakkas mulle enda kogemust arvestades juba suhteliselt usutavana tunduma. Kuid see selleks. Hetkest, mil Toby O'Kandy lavale astus ja oma hauakaevajavokaali kuuldavale tõi, olid rahva jalad maast lahti ning Royal Albert Halli põrand astus ilmselgelt oma surmale ühe sammu lähemale. See, kuidas laulu "Don't Dig" tume bossanovabiit eriti perfektselt laulu sisse astub, Toby O'Kandi selja pöörab ning kergeid puusanõkse teeb (ja seda mitte ainult ühe loo vältel), kuidas "Dead Disco Dancer" rahva üheselt pöördesse ajab ning albumi peal peidetud loo tiitlit omav "Lily's Man" mulle vist igavesti ühe kontserdi esireas täiesti hullunult hüpelnud punase peaga tütarlapse pildi silme ette toob, on ilmselt see, mis minu jaoks selle viimase kontserdi kokku võtab. Tumedates toonidest hoolimata ülimalt positiivne õhtu igatahes.
Taas ei jää mul mitte midagi muud üle, kui kirjutada jälle natuke Foalsist. Nimelt on bänd täiesti tasuta ringlusesse lasknud loo nimega "Wear & Tear", mis salvestati siis, kui bänd oma kevadel ilmunud albumit Total Life Forever Rootsis linti käis võtmas. Antud lugu, mis TLF-i ülejäänud materjaliga võrreldes suhteliselt kergesti kohale jõuab (vähemalt mulle mõjus esimese korraga) ,aga plaadile ei pandud ning nüüd ripubki ta rõõmsalt Foalsi kodulehel üleval, et kõik sellele tormi saaks joosta. Kätte saab selle SIIT.
Tartu Ülikooli survel on minust vaikselt nohik saanud ning et mitte taas täiesti idle-režiimile üle minna, siis topin ma ilmselt järgmise paari nädala jooksul siia suhteliselt informatsioonivaeseid postitusi uue või natuke vanema muusikaga, mille ma enda jaoks avastanud olen. Seekord tooks teieni kolme toreda Skandinaaviamaa ehk Norra, Soome ja Rootsi juurtega muusikute ühisprojekti Drivan, mille eestvedajaks on norrakas Kim Hiorthøy, kelle päris lahedaid soolokatsetusi saab kuulda SIIT. Allpool aga Drivani "Kämpa", mis pärineb nende augustis ilmunud debüütalbumilt Disko. Albumi nimest end eksitada lasta ei tasu.
Edastaksin siinkohal tänud Eevule ning jagaksin teiega üht lugu, mis on valminud Washed Outi, kodanikunimega Ernest Greene'i, ja Chairlifti lauljanna Caroline Polacheki koostööl. Selleks on "You and I".
On vist aeg see depressiivne vaikus mu blogis lõpetada ning asendada see ühe depressiivse ning sumedalt kõlava bändiga, mis kannab nime Low Sea. Shoegaze'i, elektroonikat ja psühhedeeliat kummardava bändi puhul on tegemist Iirimaal resideeriva duoga, mille moodustavad vokaalide ja mõningate muude asjade taga seisev Billie ning meesterahvas, kes end Bobby D-ks nimetab. Selle aasta kevadel andis kollektiiv välja oma esimese kauamängiva, mille nimeks Las Olas ning sellel nädalal lasti Lefse Recordsi alt välja EP The Light. Viimaselt pärineb ka selline lugu nagu "Berlin", tänu mille film-noirilikule videole ja paranoilisele kõlale Low Sea minus üldse tähelepanu äratas. Ja no tõesti. "Berlin" sisaldab ikka igast lahedaid nüansse, alustades thrillerlikust introst ja lõpetades ähmase vokaaliga, mis ausalt öeldes minusugust isikut pimedatel sügisõhtutel üksi kodus olles just väga kuulama ei meelita, aga diipidel hetkedel on see perfektne kuulamismaterjal küll. Teisi lugusid soovitaks ka. MySpace
Ma ei tea kas oleks perfektsemat lugu, mis tänasele vihmaudusele päevale, mil selle semestri esimene ülelaskmine enam-vähem rahuliku südamega täide on viidud ja toas juba nii külm on, et villaste sokkideta olla ei saa, paremini taustaks sobiks kui Kendal Johanssoni "Blue Moon".
O.Childreni ninamees Tobias O'Kandi lubas ühes juulis Dazed Digitalile antud intervjuus, et 26. juulil tuleb välja nende loole "Heels" LoveHate Productionsi poolt valmis vändatud video. 26. juuli hakkab juba vaikselt ajaloo hämarustesse vajuma, videot pole aga endiselt kuskil ja ausalt öeldes ei jõua mina seda visuaali enam ära oodata, sest see kogu laulu läbiv 80-ndate vaibiga sünt ei taha must lihtsalt mitte kuidagi lahti lasta.
MTV Rocksi-nimeline telekanal, mis terve suve järjekindlalt ainult Taylor Momseni The Pretty Recklessi agooniast nõretavat superhitti ja 30 Seconds To Marsi eriti lollaka videoga lugu "Closer To The Edge" on kedranud, suutis mind eile kohe päris positiivselt üllatada ning lasi eetrisse paar lugu HURTSi laivsessioonilt. Üks neist oli "Better Than Love" ning teiseks "Illuminated", mida ma varem isegi kuulnud polnud, aga ohsa kurat kui pöördesse see mind ajas. Ja mida ma Theo Hutchcrafti ja Adam Andersoni puhul ikka ja jälle imetlen ning mainima pean, on see, et nad ei püüa olla ülimalt eksperimentaalsed kitsaste teksade ja habemega alternatiivivennad, vaid teevad hoopis ilusa meloodiaga loo, tirivad kogu protsessi veel ooperilaulja, tõmbavad ülikonna selga, pistavad kammi tasku ja lähevad ikkagi indierahvale peale. HURTSi debüütalbum Happiness peaks muidu ilmuma 6. septembril ja kui õnneks läheb, siis õnnestub mul need härrad ka 9. oktoobril Londonis ära näha. "Illuminated" on aga siin.
Võttis umbes viis aastat aega, et see Meldi pildipostitus ära teha, aga siin see lõppude lõpuks on. Hipstereid väga palju ei pildistanud, bändidest on peale jäänud vaid Broken Bells, seda veel kerge udulisandiga ka ning masinad on ilmselgelt domineerivad. Väike ülevaade siiski. Kaameramees
Tundub, et ma hakkan vaikselt edusamme tegema, sest ma kirjutan see nädal juba teist postitust. Aga on ka põhjust, sest ma leidsin just praegu ühe überkauni heliteose, mis mu tänasesse, suhteliselt koledasse päeva paar valguskiirt tõi. Bändiks Soft Powers ja lauluks "Mary Never Sings Our Songs". Tegu on järjekordse unistava indiebändiga USA-st, täpsemalt Georgiast, mis valmistub augusti lõpus välja andma oma esimest kauamängivat Bad Pop. Lugu on igatahes jah, nii ilus, et võiks vabalt pärineda Bon Iveri sulest, kui hägune saund ja teravam falsett just vahele ei astuks. Soft Powersi muud kraami saab nagu ikka kuulata Myspace'ist.
PVT puhul on tegemist Austraalia bändiga, mis mõni aeg tagasi veel rahulikult Pivoti nime all muusikat tegi, kuni üks suvaline ja samanimeline USA garaažikollektiiv nüüdsed PVT tüübid nimevarguse eest kohtusse otsustas kaevata. Nii ei jäänudki austraallastel muud üle kui vokaalid minema visata ja PVT nime all edasi tegutseda. Nagu vana hea klišee staatusesse tõusnud eestlaste rahvatarkus ütleb, siis nimi meest ei riku ning nii istubki PVT juba kaks aastat Warp Recordsi kaitsva tiiva all ja on valmis 9. augustil välja andma uut albumit Church With No Magic, samal ajal kui need USA vennad oma õllelõhnalise nimega ilmselt endiselt oma esimesest plaadilepingust unistavad. Esimene singel ilmuvalt plaadilt Church With No Magic jõudis avalikkuse ette tegelt juba maikuus ning kannab nime "Window", mis oma trummilaviiniga natuke aktiivsemas võtmes Battlesit meenutab. Võib vist öelda, et polegi päris pikka aega ühegi loo peale niimoodi silda visanud. Siin see igatahes on.
See tappev palavus on mind viinud sellisesse staadiumisse, et päeva ajal ma enam normaalselt ei funktsioneeri ning mingi sügavam arutlemine ei tule hetkel kõne allagi. Nii vahingi ma siis oma True Bloodi ja muid toredaid filme ning pean hetkel kerget muusikarehabi. Siiski tahaks ma edastada paar lugu, mille ma täna suhteliselt lampi netis sobrades leidsin. Tegu on Son Luxi nime all üles astuva Ryan Loti loominguga, kes mulle paar aastat tagasi oma "Break"i ja Beiruti "A Sunday Smile"i remixiga mälusoppidesse kinnistus. 2008. aastal andis ta välja oma esimese kauamängiva At War With Walls & Mazes, millel võis kohata ka sellist laulu nagu "Weapons". Antud lugu kukkus aga ilmselgelt niivõrd hästi välja, et Lott otsustas selle aasta veebruaris välja anda EP, kus peal kuus erinevat versiooni just sellest samast "Weaponsist". Mina elasin mõne aja pimeduses ja pean antud ideed alles viis kuud hiljem kiitma, aga hea, et üldse. Kel puudus melanhoolsest jazziga segatud dnb'st, siis siin on midagi teile. Muid asju muidugi ka.
Son Lux-Weapons VI(Alias Remix)
Son Lux-Weapons V
Lisaks tahaks öelda veel seda, et minust sai täna mingitel edevatel põhjustel tumblr-i kasutaja. Tumblr saab olema natuke laiema haardega kui see koht siin ning sinna kavatsen ma postitama hakata niisama ilusaid ja häid asju. Erilist teksti sealt siiski otsida ei tasu. Aitäh.
Hallo. Melt! on selleks aastaks jällegi nagu vupsti läbi ning miljon bussi-, metroo-, rongi- ja lennusõitu, hunnik kontserte ning ohtralt päikest ei teinudki must päris surnud diskotantsijat. Enne kui ma selle aasta muljeid jagama hakkan, tahaks öelda, et 22 laivi, mida ma eelmises postituses suure suuga attendida lubasin, jäi muidugi ära, sest kangema keemia sõber ma ei ole, alkohol, mis ehk natukenegi energiat juurde oleks andnud, kadus kerest juba ühe laivi jooksul ning 4-eurose õllega laadimise mõtte peale ma just ilutulestikku ei lasknud. Niisiis jäidki ära kõik need toredad saksa elektrojumalad, kelle setid just sellesse hommikupoolsesse aega olid sätitud ja mille ajal mina juba õndsat und magasin. Kõige rohkem toob pisara silma fakt, et Moderati mul näha ei õnnestunudki. Ausalt öeldes ei oska ma öelda, kas tegemist oli mu enda apsakaga, aga sellel ajal kui antud kollektiiv juba laval pidi olema, tantsutas DJ Shadow endiselt hüperaktiivset rahvamassi ning peale tolle härra laivi võeti visuaaliekraan üldse maha. Kuna mina olin selleks ajaks juba suhteliselt mentaalses erroris otsustasin alla anda ja magama kobida. Festarile saamisest ma seekord rääkima ei hakka, sest seda olen ma juba varem teinud, aga korralduses võis mõningaid muudatusi märgata küll. Kui eelmisel aastal sai telklasse jalutada ükskõik kes, siis sellel aastal ilma käepaela või välja prinditud piletita sinna ei saanud. Ka kontserdipaigas oli kontroll kõvasti rangem- kontrolliti kotte, sikutati käepaelu ning nuusutati ega tetrapakkidest (umbkaudne kogus vedelikku, mida kontserdipaigale kaasa võib võtta) promillilist lõhna esile ei kerki. Telklas oli vähem pellareid ka ning kuna me positsioneerusime suhteliselt telkla alguses, võttis wc-s käimine umbes toredad 20 minutit. Aga hala halaks, sest nähtud kontserdid, inimesed ja festivali asukoht kaalusid need väikesed miinused kordi üle. Nagu eelmiselgi aastal, hakkas Meldi möll ka sel korral peale juba 15. juulil. Preparty, mis kandis nime Audiolith Pferdemarkt toimus sel aastal aga mitte telkla külje all, vaid hoopiski festarialal ning maksis eelmüügist ostes 5 euri. Seda seetõttu, et ümberkaudne rahvas müraterrori all kannatama ei peaks ning selleks, et toetada 2000. aastal Dessaus neonatside poolt surnuks pekstud afrosakslase Alberto Adriano mälestuskontserti. Kuigi telklas väitsid kõik, et piletid prepartyle on välja müüdud, koperdasin ma siiski kohale ning sain lisaks kõigele veel tasuta sisse ka. Siinkohal näide Audiolith Pferdemarktil üles astunud dj-de loomingust. Originaalis kuulub Egotronicule, remiksitult Frittenbudele. Mõlemad olid igatahes kohapeal olemas.
Egotronic-Raven gegen Deutschland (Frittenbude Indiefresse Remix)
16. juulil hakkas kogu värk ametlikult peale ning meie esimene plaan oli näha Pantha Du Prince'i. Enne seda käis Big Wheeli laval veel Oliver Koletzki dj-set. Antud härrast polnud ma ausalt öeldes midagi kuulnud, aga head asja lasi ta igatahes. Üks lugu, mis ilmselt küll tema loomingusse ei kuulunud, oli aga nii vinge tantsukas, et ma murran siiamaani pead, millega tegu võis olla. Kõlas natuke nagu Modeselektori "Happy Birthday", aga see ta ei olnud. Oliver Koletzki nimi oli mul aga teada ning koju jõudes tegin ma end tüübi loominguga igatahes natuke rohkem tuttavaks.
Pantha Du Prince oli üks neist artistidest, keda ma esialgselt oma ametlikku "peab nägema" listi ei lisanud, sest PDP muusika pole mulle siiamaani just väga südame lähedale roninud. Etteaste oli aga sellegipoolest mõnus tantsukas ning ma ei saa siiamaani aru, kuidas need minimali vennad laivis rahval katuse ikka niimoodi sõitma oskavad panna.
Pantha Du Prince-Lay In A Shimmer
Kell 22 kohaliku aja järgi läks aga peale HEALTH, kelle jaoks ma muidugi kohe esiritta trügisin. Bändiliikmed olid oma asjas ikka nii kuramuse sees, et vahepeal tekkis tunne, et kui tüübid oma päid natuke veel jõudsamalt edasi-tagasi pilluks, läheks nad varsti ilmselt lendu. Probleemiks kujunes HEALTHi puhul aga see, et bändi instrumentaalivalang oli nii võimas, et Jake Duzsiki vokaal kadus sellesse helidelaviini lihtsalt ära. Põhilood tulid aga kõik esitamisele ning "USA Boys" ajas rahva eriti pöördesse nagu arvata oligi. Järgmisena sättisin ma end aga Yeasayerile. Kahjuks olid festarikorraldajad millegipärast The XX-i ja Yeasayeri suhteliselt ühele ajale toppinud, niisiis olingi ma suht dilemma ees kumma bändi ma ohverdama peaksin. Kuigi The XX-i olen ma oma lastfm-i kohaselt umbes tuhat korda rohkem kuulanud, otsustasin ma ikkagi karglemise kasuks ning kobisin Yeasayerile, sest "Mondegreen" laivis tundus ikkagi liiga ahvatlev variant. Pettuma ma igatahes ei pidanud. Yeasayeri puhul tahaks eriti kiita fakti, et kõik kolm bändiliiget oma hääled käiku on lasknud, nii et vokaalse varieeruvuse puudujääkidest selle kollektiivi puhul küll rääkida ei saa. Tüübid mängisid lugusid ka debüütalbumilt All Hour Cymbals, kust pärit "Wait for the Summer"-nimeline lugu, mis mulle enne laivi kõrva jäänud poldki. "Wait for the summer. We'll sleep when we wanna." Yeasayer läbi, tegin kerge spurdi pealava suunas, kus esitas oma viimaseid lugusid The XX. Rahvamass, mis pingid ja lavaesise platsi hõivanud oli, rääkis enda eest. Mul õnnestus kuulda vaid "Basic Space"'i ja "Infinityt", aga Romy Madley Crofti originaalist pikemaks venitatud "I can't give it up" oli nii ilus, et kogu kontserdi üleüldine atmosfäär jõudis hetkega minuni. Oli tunda kerget intiimhüpnootilist olekut, mille sarnast oskavad välja võluda vaid vähesed bändid. The XX on selles vallas aga ilmselgelt esimene. Õhtu viimaseks kontserdiks jäi aga Foals, kelle laivi olen ma juba umbes kaks aastat oodanud ning seekord nad mind õnneks üle ei lasknud. Nende härrade tegemisi austan ma abosluutselt iga külje pealt ning nende laivi kohta objektiivset arvamust te siit ei leia. Igatahes. Oli ilus ja emotsionaalne. Palju kraami oli pärit Antidotes'i pealt ning Foalsi kompanii lavalist energiat vaadates tekkis tahtmine teada saada, mis tunne oleks tol hetkel nende nahas olla. Trummar Jack Bevan viskas lõpuks ka oma trummipulgad rahva sekka, aga ma võin ilmselt pensionieani loota, et need kunagi minu lähedusse lendavad. Ja nüüd, ülim häbi mulle, aga 17. juuli esimene bänd, kes mulle tõsiselt korda läks ehk siis Hurts, jäi mul teatud debiilsetel põhjustel nägemata. Küll aga jõudsin ma sellele järgnenud Friendly Firesi kontserdi kolmandasse ritta, kus toimus ikka väga võimas kaasaelamine. Kes veel FF-i solisti Ed Macfarlane'i tantsuoskustega kursis ei ole, siis SEE VIDEO ütleb ilmselgelt kõik ning ega tüüp laivis end nõrgemast küljest ei näidanud. Kuigi kontsert kestis ainult pool tundi, suutis Friendly Fires rahva nii pöördesse ajada, et crowdsurferid maandusid turvameeste turvaliste käte vahele umbes iga kahe minuti tagant ning mina suutsin jätkata oma traditsiooni ning korra äärepealt kintsu maha panna, kui keegi mind juba automaatselt püsti tõstis. Peale Friendly Firesit suundusin ma aga The Big Pinkile, mis oli üks neist bändidest, mille kontserdit ma ülima ärevusega ootasin. Ja ütleme nii, et hetkest, mil Robbie Furze oma tuntud needistatud jakk seljas lavale astus, lisandus ta koheselt mu lemmikmeeste nimekirja, sest kui suvaline ja kui lahe korraga saab üks mees üldse olla. Igatahes. Ilget jauramist ja üksteise lömastamist ma The Big Pinki ajal eriti täheldanud, välja arvatud muidugi siis, kui bänd "Dominos"i mängis. Kõige vingem oli antud laivi puhul aga see, et tüübid kandsid ette Beyonce'i "Sweet Dreamsi" kaveri, mida ma ausalt öeldes varem isegi kuulnud polnud, nii et esimene reaktsioon oli, et wtf, see on ju Placebo lugu. Mõni võtaks mul sellise mõtte eest ilmselt pea maha, aga Robbie Furze vokaal ja The Big Pinkile omane üliveniv ning kummituslik stiil tekitas täpselt sellise tunde ja ausalt öeldes, kui ma terve The Big Pinki loomingu ja Beyonce superhittidega tuttav ei oleks, siis võinuks "Sweet Dreams" minu jaoks vabalt ka TBP originaal olla.
The Big Pinki kontserdile järgnesid aga Jamie Lidell, keda otsustasime energia kogumiseks seekord istudes vaadata ning ilmselgelt kogu Meldi kõige ekstravagantsema välimusega bänd Hercules and Love Affair, mida ma alguses absoluutselt näha ei plaaninudki. HLA loomingust olin ma tuttav ainult ühe looga, mille nimeks "Blind", kuid see, kuidas antud bänd rahvast pilti tegi, tantsima ergutas ja ise tantsu vihtus tekitas tunde nagu keksiks mõne kohaliku kollektiivi viiside järgi ja kõigil on täiesti poogen, mis pidi sa seda suud liigutad, peaasi, et lõbus on. Minu õhtu lõpetas tol korral aga DJ Shadow, kelle abil ma Moderati nägemiseks elus üritasin püsida. Minu jaoks on DJ Shadow alati mingi "Tokyo Drifti" meha olnud, aga see, mis ma tol ööl pealava ees kuulsin osutus ikka väga trippivaks muusikaks. Ilmselt tegi oma töö ka volüümi tase. 18. juuli algas aga The Shinsi James Merceri ja Brian Burtoni aka Danger Mouse'i ühisprojektiga Broken Bells, mis kõlas ilusti nagu ikka, aga jäi laivina minu jaoks natuke igavaks ja energiavaeseks. Vahepeal hakkasid tüübid päris kõvasti mürgeldama küll ja bass peksis niimoodi, et valus hakkas, aga selliste, üldiselt rahulike ja mitte suurematesse massidesse jõudnud indiebändide puhul oleks minu arust ikka natuke intiimsemat esinemispaika vaja kui festivali pealava.
Järgmisena astus lavale Goldfrapp, kellest ma kunagi väga sisse võetud pole olnud ja peale natukest kõrvade teritamist istekoha pealt hakkas jõle külm ja nii suundusimegi Fake Bloodi laivile, et natuke sooja saada. Võib öelda, et sooja sai rohkem kui loodetud, sest see, mis Fake Bloodi laivil toimus oli jällegi suhteliselt eepiline. Lendasid kummist krokodillid ja rahvas vihtus niimoodi tantsu, et jaihoo. Ühel hetkel, kui ma just oma sigaretti üritasin süüdata ja tähelepanu mujale koondanud olin, kükitas peaaegu kogu kontserdil olnud rahvamass maha ning kargas loo kulminatsiooni ajal ühe korraga püsti, nii et mul ei jäänud muud üle, kui kogu seda koreograafiat lihtsalt suu lahti kõrvalt vahtida. Kogu festari viimaseks kontserdiks jäi aga almighty Massive Attack, mis tekitas kergeid assotsatsioone eelmisel aastal esinenud Oasisega, sest pealava esine oli paksult rahvast täis ning ka pingid kippusid lõpuks kitsaks jääma. Ainus vahe on aga selles, et Massive Attacki esinemine oli ikka kõvasti võimsam ja emotsionaalsem kui see, mida tegi eelmisel aastal Oasis. Nagu Oasis oma "Wonderwalliga", mängis ka Massive Attack oma klassika staatusesse tõusnud "Teardropi", kuid enamuses ikka viimaselt, sellel aastal ilmunud Heligolandilt pärit loomingut . Massive Attacki muusika ja vj-de kokkumäng oli kohati nii hüpnotiseeriv, et minu jaoks oligi tol hetkel ainult muusika ja mitte midagi muud ning mõte Ellen Allieni mittenägemisest ei tundunudki enam nii hull, nii et seal kohas minu Melt! 2010 lõppes. Kui mu ema kuu aega tagasi teatas, et ma järgmiseks aastaks endale mingeid Meldi-unelmaid tootma ei hakkaks, siis oli siuke tunne, et küll ma ka ilma hakkama saan. Nüüd aga, kui ma paar päeva seda kontsertide värki natukene seedinud olen, siis tundub, et peab vist hakkama vaikselt tööd otsima ja raha korjama, sest tahaks ikka järgmisel aastal uuesti minna. Muusika pärast, asukoha pärast ja inimeste pärast.
NB!Eelmisel aastal lubasin ka mõningaid pilte, kuid üles ma neid lõpuks ei laadinudki. Sellel aastal lisan natukese aja pärast kindlasti mingit random materjali. Esinejatest eriti mitte, sest Mari fotokas pidi ju kuidagi ellu jääma, aga melust üldiselt küll.
Eesoleval kolmapäeval asun ma jällegi Berliini poole teele, et teist aastat Melt festivalile jõuda (seekord thank god mitte läbi Skavsta lennujaama). Eelmist aastat meenutades kerkivad esile ainult positiivsed mälestused (va muidugi see, et Foals oma esinemise ära jättis, aga sel korral lunastavad nad oma patu tunniajase kontserdiga) ning seetõttu loodan, et see aasta saab sama vinge olema. Samuti oleks päris tore kui 22 minu poolt graafikusse pandud laivi ning 34 kuumakraadi, mida selleks ajaks Saksamaa aladele lubatakse mind päris ära ei tapaks. Siinkohal teeksin kummarduse neile artistidele, kelle laivid/dj-setid une, liigse purjusoleku või mõne muu probleemi tõttu kindlasti nägemata ei tohiks jääda.
Yeasayer
Foals Modeselektor Ricardo Villalobos
Hurts
The Big Pink Jamie Lidell
Broken Bells Massive Attack Ellen Allien Sascha Funke
