Melt! 2010

Hallo. Melt! on selleks aastaks jällegi nagu vupsti läbi ning miljon bussi-, metroo-, rongi- ja lennusõitu, hunnik kontserte ning ohtralt päikest ei teinudki must päris surnud diskotantsijat. Enne kui ma selle aasta muljeid jagama hakkan, tahaks öelda, et 22 laivi, mida ma eelmises postituses suure suuga attendida lubasin, jäi muidugi ära, sest kangema keemia sõber ma ei ole, alkohol, mis ehk natukenegi energiat juurde oleks andnud, kadus kerest juba ühe laivi jooksul ning 4-eurose õllega laadimise mõtte peale ma just ilutulestikku ei lasknud. Niisiis jäidki ära kõik need toredad saksa elektrojumalad, kelle setid just sellesse hommikupoolsesse aega olid sätitud ja mille ajal mina juba õndsat und magasin. Kõige rohkem toob pisara silma fakt, et Moderati mul näha ei õnnestunudki. Ausalt öeldes ei oska ma öelda, kas tegemist oli mu enda apsakaga, aga sellel ajal kui antud kollektiiv juba laval pidi olema, tantsutas DJ Shadow endiselt hüperaktiivset rahvamassi ning peale tolle härra laivi võeti visuaaliekraan üldse maha. Kuna mina olin selleks ajaks juba suhteliselt mentaalses erroris otsustasin alla anda ja magama kobida.
Festarile saamisest ma seekord rääkima ei hakka, sest seda olen ma juba varem teinud, aga korralduses võis mõningaid muudatusi märgata küll. Kui eelmisel aastal sai telklasse jalutada ükskõik kes, siis sellel aastal ilma käepaela või välja prinditud piletita sinna ei saanud. Ka kontserdipaigas oli kontroll kõvasti rangem- kontrolliti kotte, sikutati käepaelu ning nuusutati ega tetrapakkidest (umbkaudne kogus vedelikku, mida kontserdipaigale kaasa võib võtta) promillilist lõhna esile ei kerki. Telklas oli vähem pellareid ka ning kuna me positsioneerusime suhteliselt telkla alguses, võttis wc-s käimine umbes toredad 20 minutit. Aga hala halaks, sest nähtud kontserdid, inimesed ja festivali asukoht kaalusid need väikesed miinused kordi üle.
Nagu eelmiselgi aastal, hakkas Meldi möll ka sel korral peale juba 15. juulil. Preparty, mis kandis nime Audiolith Pferdemarkt toimus sel aastal aga mitte telkla külje all, vaid hoopiski festarialal ning maksis eelmüügist ostes 5 euri. Seda seetõttu, et ümberkaudne rahvas müraterrori all kannatama ei peaks ning selleks, et toetada 2000. aastal Dessaus neonatside poolt surnuks pekstud afrosakslase Alberto Adriano mälestuskontserti. Kuigi telklas väitsid kõik, et piletid prepartyle on välja müüdud, koperdasin ma siiski kohale ning sain lisaks kõigele veel tasuta sisse ka. Siinkohal näide Audiolith Pferdemarktil üles astunud dj-de loomingust. Originaalis kuulub Egotronicule, remiksitult Frittenbudele. Mõlemad olid igatahes kohapeal olemas.

Egotronic-Raven gegen Deutschland (Frittenbude Indiefresse Remix)


16. juulil hakkas kogu värk ametlikult peale ning meie esimene plaan oli näha Pantha Du Prince'i. Enne seda käis Big Wheeli laval veel Oliver Koletzki dj-set. Antud härrast polnud ma ausalt öeldes midagi kuulnud, aga head asja lasi ta igatahes. Üks lugu, mis ilmselt küll tema loomingusse ei kuulunud, oli aga nii vinge tantsukas, et ma murran siiamaani pead, millega tegu võis olla. Kõlas natuke nagu Modeselektori "Happy Birthday", aga see ta ei olnud. Oliver Koletzki nimi oli mul aga teada ning koju jõudes tegin ma end tüübi loominguga igatahes natuke rohkem tuttavaks.

Pantha Du Prince oli üks neist artistidest, keda ma esialgselt oma ametlikku "peab nägema" listi ei lisanud, sest PDP muusika pole mulle siiamaani just väga südame lähedale roninud. Etteaste oli aga sellegipoolest mõnus tantsukas ning ma ei saa siiamaani aru, kuidas need minimali vennad laivis rahval katuse ikka niimoodi sõitma oskavad panna.

Pantha Du Prince-Lay In A Shimmer


Kell 22 kohaliku aja järgi läks aga peale HEALTH, kelle jaoks ma muidugi kohe esiritta trügisin. Bändiliikmed olid oma asjas ikka nii kuramuse sees, et vahepeal tekkis tunne, et kui tüübid oma päid natuke veel jõudsamalt edasi-tagasi pilluks, läheks nad varsti ilmselt lendu. Probleemiks kujunes HEALTHi puhul aga see, et bändi instrumentaalivalang oli nii võimas, et Jake Duzsiki vokaal kadus sellesse helidelaviini lihtsalt ära. Põhilood tulid aga kõik esitamisele ning "USA Boys" ajas rahva eriti pöördesse nagu arvata oligi.
Järgmisena sättisin ma end aga Yeasayerile. Kahjuks olid festarikorraldajad millegipärast The XX-i ja Yeasayeri suhteliselt ühele ajale toppinud, niisiis olingi ma suht dilemma ees kumma bändi ma ohverdama peaksin. Kuigi The XX-i olen ma oma lastfm-i kohaselt umbes tuhat korda rohkem kuulanud, otsustasin ma ikkagi karglemise kasuks ning kobisin Yeasayerile, sest "Mondegreen" laivis tundus ikkagi liiga ahvatlev variant. Pettuma ma igatahes ei pidanud. Yeasayeri puhul tahaks eriti kiita fakti, et kõik kolm bändiliiget oma hääled käiku on lasknud, nii et vokaalse varieeruvuse puudujääkidest selle kollektiivi puhul küll rääkida ei saa. Tüübid mängisid lugusid ka debüütalbumilt All Hour Cymbals, kust pärit "Wait for the Summer"-nimeline lugu, mis mulle enne laivi kõrva jäänud poldki. "Wait for the summer. We'll sleep when we wanna."
Yeasayer läbi, tegin kerge spurdi pealava suunas, kus esitas oma viimaseid lugusid The XX. Rahvamass, mis pingid ja lavaesise platsi hõivanud oli, rääkis enda eest. Mul õnnestus kuulda vaid "Basic Space"'i ja "Infinityt", aga Romy Madley Crofti originaalist pikemaks venitatud "I can't give it up" oli nii ilus, et kogu kontserdi üleüldine atmosfäär jõudis hetkega minuni. Oli tunda kerget intiimhüpnootilist olekut, mille sarnast oskavad välja võluda vaid vähesed bändid. The XX on selles vallas aga ilmselgelt esimene.
Õhtu viimaseks kontserdiks jäi aga Foals, kelle laivi olen ma juba umbes kaks aastat oodanud ning seekord nad mind õnneks üle ei lasknud. Nende härrade tegemisi austan ma abosluutselt iga külje pealt ning nende laivi kohta objektiivset arvamust te siit ei leia. Igatahes. Oli ilus ja emotsionaalne. Palju kraami oli pärit Antidotes'i pealt ning Foalsi kompanii lavalist energiat vaadates tekkis tahtmine teada saada, mis tunne oleks tol hetkel nende nahas olla. Trummar Jack Bevan viskas lõpuks ka oma trummipulgad rahva sekka, aga ma võin ilmselt pensionieani loota, et need kunagi minu lähedusse lendavad.
Ja nüüd, ülim häbi mulle, aga 17. juuli esimene bänd, kes mulle tõsiselt korda läks ehk siis Hurts, jäi mul teatud debiilsetel põhjustel nägemata. Küll aga jõudsin ma sellele järgnenud Friendly Firesi kontserdi kolmandasse ritta, kus toimus ikka väga võimas kaasaelamine. Kes veel FF-i solisti Ed Macfarlane'i tantsuoskustega kursis ei ole, siis SEE VIDEO ütleb ilmselgelt kõik ning ega tüüp laivis end nõrgemast küljest ei näidanud. Kuigi kontsert kestis ainult pool tundi, suutis Friendly Fires rahva nii pöördesse ajada, et crowdsurferid maandusid turvameeste turvaliste käte vahele umbes iga kahe minuti tagant ning mina suutsin jätkata oma traditsiooni ning korra äärepealt kintsu maha panna, kui keegi mind juba automaatselt püsti tõstis.
Peale Friendly Firesit suundusin ma aga The Big Pinkile, mis oli üks neist bändidest, mille kontserdit ma ülima ärevusega ootasin. Ja ütleme nii, et hetkest, mil Robbie Furze oma tuntud needistatud jakk seljas lavale astus, lisandus ta koheselt mu lemmikmeeste nimekirja, sest kui suvaline ja kui lahe korraga saab üks mees üldse olla. Igatahes. Ilget jauramist ja üksteise lömastamist ma The Big Pinki ajal eriti täheldanud, välja arvatud muidugi siis, kui bänd "Dominos"i mängis. Kõige vingem oli antud laivi puhul aga see, et tüübid kandsid ette Beyonce'i "Sweet Dreamsi" kaveri, mida ma ausalt öeldes varem isegi kuulnud polnud, nii et esimene reaktsioon oli, et wtf, see on ju Placebo lugu. Mõni võtaks mul sellise mõtte eest ilmselt pea maha, aga Robbie Furze vokaal ja The Big Pinkile omane üliveniv ning kummituslik stiil tekitas täpselt sellise tunde ja ausalt öeldes, kui ma terve The Big Pinki loomingu ja Beyonce superhittidega tuttav ei oleks, siis võinuks "Sweet Dreams" minu jaoks vabalt ka TBP originaal olla.



The Big Pinki kontserdile järgnesid aga Jamie Lidell, keda otsustasime energia kogumiseks seekord istudes vaadata ning ilmselgelt kogu Meldi kõige ekstravagantsema välimusega bänd Hercules and Love Affair, mida ma alguses absoluutselt näha ei plaaninudki. HLA loomingust olin ma tuttav ainult ühe looga, mille nimeks "Blind", kuid see, kuidas antud bänd rahvast pilti tegi, tantsima ergutas ja ise tantsu vihtus tekitas tunde nagu keksiks mõne kohaliku kollektiivi viiside järgi ja kõigil on täiesti poogen, mis pidi sa seda suud liigutad, peaasi, et lõbus on.
Minu õhtu lõpetas tol korral aga DJ Shadow, kelle abil ma Moderati nägemiseks elus üritasin püsida. Minu jaoks on DJ Shadow alati mingi "Tokyo Drifti" meha olnud, aga see, mis ma tol ööl pealava ees kuulsin osutus ikka väga trippivaks muusikaks. Ilmselt tegi oma töö ka volüümi tase.
18. juuli algas aga The Shinsi James Merceri ja Brian Burtoni aka Danger Mouse'i ühisprojektiga Broken Bells, mis kõlas ilusti nagu ikka, aga jäi laivina minu jaoks natuke igavaks ja energiavaeseks. Vahepeal hakkasid tüübid päris kõvasti mürgeldama küll ja bass peksis niimoodi, et valus hakkas, aga selliste, üldiselt rahulike ja mitte suurematesse massidesse jõudnud indiebändide puhul oleks minu arust ikka natuke intiimsemat esinemispaika vaja kui festivali pealava.



Järgmisena astus lavale Goldfrapp, kellest ma kunagi väga sisse võetud pole olnud ja peale natukest kõrvade teritamist istekoha pealt hakkas jõle külm ja nii suundusimegi Fake Bloodi laivile, et natuke sooja saada. Võib öelda, et sooja sai rohkem kui loodetud, sest see, mis Fake Bloodi laivil toimus oli jällegi suhteliselt eepiline. Lendasid kummist krokodillid ja rahvas vihtus niimoodi tantsu, et jaihoo. Ühel hetkel, kui ma just oma sigaretti üritasin süüdata ja tähelepanu mujale koondanud olin, kükitas peaaegu kogu kontserdil olnud rahvamass maha ning kargas loo kulminatsiooni ajal ühe korraga püsti, nii et mul ei jäänud muud üle, kui kogu seda koreograafiat lihtsalt suu lahti kõrvalt vahtida.
Kogu festari viimaseks kontserdiks jäi aga almighty Massive Attack, mis tekitas kergeid assotsatsioone eelmisel aastal esinenud Oasisega, sest pealava esine oli paksult rahvast täis ning ka pingid kippusid lõpuks kitsaks jääma. Ainus vahe on aga selles, et Massive Attacki esinemine oli ikka kõvasti võimsam ja emotsionaalsem kui see, mida tegi eelmisel aastal Oasis. Nagu Oasis oma "Wonderwalliga", mängis ka Massive Attack oma klassika staatusesse tõusnud "Teardropi", kuid enamuses ikka viimaselt, sellel aastal ilmunud Heligolandilt pärit loomingut . Massive Attacki muusika ja vj-de kokkumäng oli kohati nii hüpnotiseeriv, et minu jaoks oligi tol hetkel ainult muusika ja mitte midagi muud ning mõte Ellen Allieni mittenägemisest ei tundunudki enam nii hull, nii et seal kohas minu Melt! 2010 lõppes.
Kui mu ema kuu aega tagasi teatas, et ma järgmiseks aastaks endale mingeid Meldi-unelmaid tootma ei hakkaks, siis oli siuke tunne, et küll ma ka ilma hakkama saan. Nüüd aga, kui ma paar päeva seda kontsertide värki natukene seedinud olen, siis tundub, et peab vist hakkama vaikselt tööd otsima ja raha korjama, sest tahaks ikka järgmisel aastal uuesti minna. Muusika pärast, asukoha pärast ja inimeste pärast.

NB!Eelmisel aastal lubasin ka mõningaid pilte, kuid üles ma neid lõpuks ei laadinudki. Sellel aastal lisan natukese aja pärast kindlasti mingit random materjali. Esinejatest eriti mitte, sest Mari fotokas pidi ju kuidagi ellu jääma, aga melust üldiselt küll.