2009. aasta parimad lood.

Nagu varem lubatud, siis lisan nüüd ka listi sellel aastal ilmunud lugudest, mis ikka ja jälle minu poolt konstantselt mängimist leidsid. Youtube'i linke ma lisama ei hakka, sest muidu oleks siin reas lihtsalt hunnik ebaproportsionaalsust ja nagu ma juba ennem ütlesin ka, et heliilu ma siinkohal nii täpselt võrdlema ei hakka ning lugusid paremusjärjestusse ei topi.

A Mountain of One - Lie Awake
Air - So Light Is Her Footfall; Sing Sang Sung
Ans. Andur - (Sa olid mu viimase leveli) lõpuboss
Atlas Sound - Sheila
Badass Yuki - Asthesungoesdown
Beach House - Norway

Bear In Heaven - Lovesick Teenagers; Ultimate Satisfaction
Bell - Magic Tape
BLK JKS - Lakeside
Bombay Bicycle Club - Always Like This
Bon Iver - Blood Bank
Broken Bells - The High Road
Burial - Fostercare
Charlotte Gainsbourg ft. Beck - Heaven Can Wait
Clock Opera - Once and For All
Crystal Antlers - Andrew
Deerhunter - Circulation
Delphic - Counterpoint; Doubt; This Momentary
Devendra Banhart - Baby; Brindo
Discovery - So Insane
Dub Fx - Society Gates
Editors - Eat Raw Meat = Blood Drool
Everything Everything - My Keys, Your Boyfriend

Exicision and Datsik - Calypso
Fenech-Soler - Lies; LA Love

Fever Ray - When I Grow Up
Florence and the Machine - Drumming; Hurricane Drunk; You've Got the Love (The xx remix)
Franz Ferdinand - Ulysses
Friendly Fires - Kiss of Life
Fuck Buttons - Surf Solar
Giana Factory - Bloody Game
Girls - Laura; Ghost Mouth
Gold Panda - Quitters Raga
HEALTH - Die Slow
Hot Chip - One Life Stand; Take It In
HURTS- Wonderful Life
Jack Peñate - Pull My Heart Away
Japandroids - Crazy/Forever; Young Hearts Spark Fire


Julian Casablancas - Out of the Blue
Kasabian- Fire; Secret Alphabets; Thick As Thieves; Underdog; Where Did All the Love Go?
Lily Allen - Not Fair
Loney, Dear - Airport Surroundings
Los Campesinos! - The Sea Is a Good Place To Think of the Future
Lusine - Two Dots
Metric - Help, I'm Alive
Micachu - Golden Phone
Mirrors - Fear of Drowning; Organ Song
Modernaire - Bloodshed in the Woodshed
Mumford & Sons - Little Lion Man
Muse - Undisclosed Desires
O Children - Dead Disco Dancer; Dead Eye Lover

Passion Pit - The Reeling
Peaches - Mud; Talk To Me; Lose You

Placebo - Kings of Medicine; Come Undone
Popidiot - Hanging On Friday; Logic; Dream Song
Röyksopp - The Girl and the Robot
SALEM - Frost
Shearwater - Castaways
Simian Mobile Disco - Audacity of Huge; 10 000 Horses Can't Be Wrong
Tallinn Daggers - Highs and Lows
The Cribs - Cheat On Me

The Dead Weather - Treat Me Like Your Mother

The Drums - I Felt Stupid


The Heavy - How You Like Me Now?(Joker remix)
The Horrors - New Ice Age; Primary Colours; Sea Within A Sea; Who Can Say
The Maccabees - Bag of Bones; Boom Boom Pow(The Black Eyes Peas cover); Dinosaurs; No Kind Words;
The xx - Teardrops(Womack & Womack cover)
Tiga - Shoes
Tune-Yards- Sunlight
Vaiko Eplik- Sinu Jälg
Untold - Stop What You're Doing(James Blake remix)
Wavves - To the Dregs
Violens - Fields of Rape
YACHT- I'm In Love With a Ripper; Psychic City
Yeah Yeah Yeahs - Hysteric; Zero; Heads Will Roll
Yeasayer - Ambling Alp

Muusika, mis kujundas minu jaoks aasta 2009.

Ei saa ka mina üle sellest kohustusliku listi koostamisest, mis 2009. aasta muusikalise poole minu jaoks kokku võtab. Neid 2009. aastal ilmunud helikettaid, mis minu playlistis domineerima on asunud ja mille ma ka siin kohe ritta laon, võib leida ilmselt enamuste suuremate muusikasaitide edetabelitest, mis viimasel ajal kokku on pandud, kuid siiski arvan ma, et need albumid on seda ka väärt. Põhjus, miks need tabelid niivõrd palju ühtida võivad, võib lasuda kindlasti selles, et kui mingi albumi ümber mastaapne poleemika pihta hakkab, siis on minu reaktsiooniks olnud konkreetse LP mitmekordne kuulamine, et ikka heast asjast ilma ei jääks. Mõne albumi puhul on see end õigustanud, kuid mõni ketas, mida kriitikud taevani kiitnud on, ei kasva kohe mitte mingis suunas. Nii on näiteks the Flaming Lipsi Embryonicu ja Dirty Projectorsi Bitte Orcaga, mille fenomenile ma siiamaani veel pihta saanud pole. 2009. aastast jääb meelde ka meeletus koguses imelisi laule, mis mingi eluhetkega ikka ja jälle seostuma kipuvad. Kuigi üksikute lugude nimistu kasvab ilmselt väga pikaks, laon ma oma lemmikud siiski ritta, aga teen seda alles järgmises postituses. Siiski ei hakka ma eraldi välja tooma lugusid nende plaatide pealt, mis niigi mu topalbumite listis koha on leidnud, sest nende albumite puhul on südantsoojendavad enamus laule. Samuti ei hakka ma lugusid ega plaate kohtade järgi nummerdama, sest heal muusikal ja heal muusikal vahet teha pole just maailma lihtsaim ülesanne.

Parimad albumid 2009
Phoenix Wolfgang Amadeus Phoenix
Plaat, mis domineerib jällegi paljude selle aasta parimate albumite edetabelite kui mitte esikohal, siis esikümnes ikka. Selle albumiga, mis on kollektiivi neljas, suutis Phoenix end muusikamaailmas lõplikult maksma panna ning luua suurepärase popalbumi, mis ilmselt ka mitme aasta pärast kõigil meeles on. Totaalseks lemmikuks on lugu "Armistice".

Patrick Wolf The Bachelor
Algselt pidi 2009. aastal Wolfi poolt välja tulema album nimega Battle, kuid Pat suutis kokku saada niivõrd palju materjali ning arvas, et pole mõtet kuulajat üledoosini viia. Nii ilmubki 2010. aastal The Bachelori teine pool ehk The Conqueror, mis vastandina esimesele keskendub Wolfi väljatulekule depressioonist ning ähvardab võtta hoopis tantsulisema suuna. Kui siiski The Bachelori juurde tagasi tulla, siis võib öelda, et minu arvates on tegu täiesti kahetsusväärselt vähe tähelepanu saanud albumiga, mis on minu jaoks üks Wolfi parimaid ning on otsast lõpuni täis täiesti imelisi ning geniaalseid lugusid, kus Wolf mängib nii süntpopi kui traditsiooniliste instrumentidega, mis talle juba kergelt firmamärgiks on hakanud saama.

The Big Pink A Brief History of Love
Selle aasta kõige lahedam bänd, mis on teinud ühe kõige lahedama melanhoolse albumi. Mõjub emotsioone lakke tõstvalt nii selliste hoogsamate lugude puhul nagu "Velvet", "Dominos" ja "Stop the World", kuid ei lase latti alla ka mõnusalt flegmaatiliste "Crushed Water"i ning "A Brief History of Love"'i puhul.

Danger Mouse & Sparklehorse Dark Night of the Soul
Kaks suurepärast muusikut, kes on suutnud laulma panna isegi David Lynchi. Plaadil teevad solistidena kaasa veel mitmed nimekad muusikud nagu The Strokes'i Julian Casablancas, The Shinsi James Mercer, Cardigansi Nina Persson, Iggy Pop, Vic Chesnutt jnejne. Tegu on ikka suhteliselt tumeda albumiga ning märkimist väärib kindlasti solistide valik, kes albumi temaatika täpselt välja suudavad tuua. Kõige vingem on loo "Everytime I'm With You" lüürika, kus vokaali eest vastutab Jason Lytle praeguseks hingusele läinud kollektiivist Grandaddy.

The xx xx
Need, minu eakaaslased tegid oma debüütalbumiga puhta töö ning ilmselt leidub vähe neid, keda see album külmaks jättis. Sügavad, unistavad ja küllaltki tumedapoolsed meloodiad ning vokalistide Romy Madley Crofti ja Oliver Simi ideaalselt klappiv interaktsioon loovad unikaalse kõla, milles minu jaoks The xx-i fenomen peitubki.

Miike Snow Miike Snow
See Rootsist pärit trio võlus mind koheselt, kui ma täiesti juhuslikult Meldi festivalil nende laivi peale sattusin. Hiljem terve albumiga tutvust tehes ei pidanud ma samuti pettuma. Albumi perfektseim hetk on minu jaoks loo "Cult Logic" intro. Samuti peaks mainima fakti, et bändi kaks liiget on võitnud Grammy parima tantsuhiti kirjutamise eest. Uskuge või mitte, aga selleks looks oli Britney Spearsi "Toxic".

The Antlers Hospice
Minu jaoks jällegi üks aasta ilusamaid albumeid. Plaat on kantud üdini tumedatest teemadest, kuid kõik lood nüüd päris nutma ka ei aja. Kõige ilusam lugu on vaieldamatult "Kettering".

Röövel Ööbik Ringrada
Selle plaadi teemadel olen ma juba varem pikemalt juttu teinud, nii et rohkem ma siia lisada ei viitsi. Siiski, parimate hulgast üks parimaid.

White Lies To Lose My Life
Tundub, et see plaat lasti välja liiga vara, et paljudel enam aasta lõpuks meeles püsida, kuid siiski ei kustu minu mälust veel endiselt White Lies'i lüürika [Let's grow old together and die at the same time.] ning vokalisti Harry McVeighi sügav tämber.

Animal Collective Merriweather Post Pavilion
Nojah, kuidas saaksingi ma välja jätta AC albumit, mis juba aasta algul 2009. aasta parimaks helikettaks kuulutati. Kasvas läbi raskuste, kuid kui meeldima hakkas, siis meeldis ikka täiega. Tundub, et nende meeste võimetel pole piire.

Wild Beasts Two Dancers
Hayden Thorpe'i falsett (tegelt suudab see meeski madalamat häält teha) teeb oma töö ning muudab mõned lood plaadil lausa kentsakaks ["The Fun Powder Plot"]. Vastandina laseb oma häälepaelad kohati valla ka bassist/vokalist Tom Fleming, kes oma sügava tämbriga jälle teise äärmusesse laskub. Lisaks veel geniaalne lüürika ja Wild Beastsile omane hüplev trumm ning plaaditäis suurepärast indiemuusikat ongi sündinud.

Grizzly Bear Veckatimest
Veckatimest on kantud mingist kõhedusttekitavast ja pingelisest emotsioonist, mis ideaalselt kuskile Hitchcocki linateosesse sobiks. Kuulake vaid valgusaastatekiiruseid kitarrikäike loos "Southern Point", "Ready, Able"'i kriipivat introt, mis natukese aja pärast õrnaks meloodialaineks kasvab ning "All We Ask"'i salmi ja refrääni kokkupuutepunkti, mis on lihtsalt meeliülendav.

The Temper Trap Conditions
Tundub, et falsett on moes. Need Austraaliast pärit vennad kõlavad kohati nii Wild Beastsi moodi, et ma neid korduvalt viimasteks olen pidanud. Siiski teevad tüübid head muusikat ning ei saa öelda, et Wild Beastsile oluliselt alla jäädaks. Kui siis ainult mingi suurema kiiksu puudumise poolest.

Empire of the Sun Walking On a Dream
Bänd, mille lood sellel aastal pea igal peol mängisid ning mille põhivokalisti Luke Steele'i ninavokaal ilmselt paljudele lõpuks vägagi südamelähedaseks muutus. Palju diskot ja head biiti. Selle aasta kõige kirevam bänd kindlasti.

The Shinsi ninamehe ja Danger Mouse'i superkollaboratsioon.

Kui septembris teatasid The Shinsi vokalist James Mercer ja pool Gnarls Barkleyt ehk Danger Mouse, et ühendavad oma loomelised võimed grupi Broken Bells jaoks (jah, järjekordne kellabänd), siis võis arvata, et midagi halba sealt igatahes tulemas olla ei saa. Mehed tegid koostööd juba Danger Mouse'i ja Sparklehorse'i sellel aastal ilmunud plaadil Dark Night of the Soul, kus Mercer laulus "Insane Lullaby" suurepärase etteaste tegi. Nüüd on mehed koostöö tulemusena välja andnud esimese singli, mis kannab nime "The High Road" ning mis on kuulamiseks ja tasuta alla laadimiseks üleval siin. Lisaks mõnusale meloodiale lihvib laulu Merceri yelpiv vokaal, mille armastusest ma vist mitte kunagi üle ei saa. Kui nüüd ühe loo põhjal ennetavaid järeldusi teha, siis saab 9. märtsil ilmuv LP ilmselt midagi päris toredat olema.

Manchester ei väsi.

Lisaks sellele, et Manchesteri muusikaskeene juba nii neli aastakümmet aina suurepäraseid bände toodab, ei tundu selle linna kreatiivne õhk veel otsa saavat. Kui viimasel ajal on üks mu playlisti mängitavamaid bände olnud Delphic, mis samuti Manchesterist pärit, siis eile jäi mulle täiesti kogemata ette HURTS ning nende lugu "Wonderful Life", mis oma imelise depressiivse meloodiaga kohe esimese korraga sümpaatseks osutus. Lisaks on HURTSi puhul tegemist kuramuse stiilse bändiga, kes minimalistliku ja kohati Joy Divisionilt šnitti võtva oleku ning nurksete soengutega oma muusikaga kokkusobiva atmosfääri suudab luua. Kuigi praegu on bändi kohta infot pea võimatu leida ning isegi nende Myspace pakub kuulamiseks vaid eelpool nimetatud laulu, siis ei oska ma ülejäänud loomingu koha pealt sõna võtta. Arvestades aga "Wonderful Life"'i kaasahaaravust ning seda, et BBC valis duo 15 bändi hulka, mis 2010. aastal ilmselt ilma hakkavad tegema, siis mina loodan igatahes, et HURTSist saab tuleval aastal veel kuulda küll.
"Wonderful Life"'i video ka, kust ma selle tantsiva tädi küll välja jätaksin.

Jaapan, London ja punk.

Ilmselt on kõik näinud selle aasta põhilise indiehümni ehk The Big Pinki "Dominos"'i videot ning märganud, et lisaks kahele põhitüübile istub trummide taga ka üks jaapani tsikk. Ta nimi on Akiko Matsuura, kes on esmapilgul välimuselt ja stiililt justkui CSS-i samuti jaapani juurtega vokalisti Lovefoxxxi koopia. Kuid ei. Lisaks sellele, et Matsuura vahel The Big Pinki vendadele trummi lööb, on tal ka oma ametlik bänd, millel nimeks Comanechi ning milles ta koos bändikaaslase Simon Petrovichiga punki/alternatiivi harrastab, ise samal ajal nii vokalisti kui ka trummari rollis olles. On päris huvitav jõuda hetkeni, kui jaapanlanna oma suu avab ning sealt sõnu välja hakkab tulistama, sest Lovefoxxx-i suust me midagi sellist veel küll kuulnud pole.
Plaat on neil väljas alates 7. detsembrist. Nimeks Crime of Love
Koduleht, mis paneb pea ringi käima ning kus näeb kümne peaga kassi.
MySpace

Hot Chip saadab üheöösuhted kuu peale.

Hot Chip suutis paar aastat tagasi oma "Over and Over"'iga ühel hetkel mu playlisti kuulatavaimaks lauluks trügida ning seda lasti mõned head korrad isegi Zavoodis, mis enamuse ajast ikka Nirvana ja Placebo ülistamisega tegeleb.
2010. aasta 8. veebruaril annab kollektiiv välja aga oma neljanda kauamängiva, mille nimeks One Life Stand ning mille pealt on nüüdseks ametlikult välja antud juba kaks lugu, "Take It In" ja "One Life Stand", millest viimase video nüüd mõned päevad ka internetiavarustes üleval on rippunud.
Ausalt öeldes meeldib "Take It In" mulle esimeste muljete põhjal rohkem kui "One Life Stand". Põhjus peitub minu jaoks vist suuremas sarnasuses omaaegse lemmiku "Over and Over"'iga, mille nostalgial endiselt omad mõjud on ning mille kiiremate rütmikäikudega "Take It In" sammu suudab pidada. Muidugi ei saa mainimata jätta ka lugu läbivaid hüpnootilistantsulisi käike. Refräänis laskutakse tagasi ka "Boy From School"'ist tuttava melanhoolse meloodia juurde, millele bändi põhivokalist Alexis Taylor oma häälega täpi peale paneb.
"One Life Stand"'i video jätkab kuskilt sealt, kust "Over and Over" pooleli jäi ning näitab, kui kentsakate tüüpidega ikkagi tegemist olla võib. Loo kidrakäigud on jällegi meeldejäävad ning selline pealtnäha väike detail nagu Joe Goddardi läbi kosmose või udu kõlav "keep on" annab laulu atmosfääri loomisele päris mõnusa ning meeliülendava matsu.
Hot Chip oskab endiselt meeldivalt üllatada.

Hitchcock + Interpol = Dial M For Murder!

Peaksin vist tänud edastama Marile, kes mu pühapäevaõhtusele õppimisele kriipsu peale tõmbas ning mulle bändi Dial M for Murder! Myspace'i edastas. Sama nime alt, ainult, et ilma hüüumärgita, võib kogemata sattuda ka Malaisia emo/screamo bändi otsa, kuid seda ma siinkohal parem rohkem ei mainiks. Jutt käib hoopis kahest rootsi indiepoisist David Ortenlöfist ja Andy Lanttost, kes tegutsevad tegelt juba 2007. aastast peale, kuid kes sellel aastal oma esimese kauamängiva üllitasid, millel nimeks Fiction of Her Dreams.
Bänd on nime panekul teinud ilmselge kummarduse vanameister Alfred Hitchcockile ja tema samanimelisele filmile. Mitte et ma seda linateost näinud oleks, kuid Hitchcocki tumedat teematikat arvestades ning Dial M for Murderi! lugusid kuulates võib öelda, et sümbioos tekib küll.
Muidugi ei saa üle võrdlusest Interpoliga, mille toovad välja ilmselt kõik postitused, mis Dial M for Murderi! koha pealt sõna võtavad ning kui väikest Googli researchi teha, siis võib tõesti tõdeda, et selliseid kirjutisi on ikka massiivselt. Nüüd siis lisaks ka minu oma, kuid mis sa teha saad, kui piir kahe bändi vahel nii õhkõrn on. Kui ei teaks, et tegu on hoopis rootslastega, mitte USA indiepostpunk vendadega, arvaks tõesti, et Interpol on uue loo välja andnud.
Ortenlöfi vokaal küündib täpselt samamoodi 100 meetri sügavusele kui Interpoli vokalisti Paul Banksi oma ning muudab meloodiad, mis niigi taskulambiga valgustamist vajavad, veel tumedamaks. Kui enamike uute bändide puhul selline liigne sarnasus mingi kõvema ja kergelt veterani staatuses oleva bändiga pigem eemale peletab, siis Dial M for Murderi! puhul seda tunnet ei teki. Muidugi ei saa ma võtta sõna albumi koha pealt üldiselt, kuid arvestades lugusid, mis on üleval bändi Myspace'is, siis ei ole küll ühtegi lindistust, mis mind selle bändi puhul külmaks jätaks.

"Imeline albumart" pluss mõned muud asjad, mis vahepeal tegemata on jäänud.

Ajal, mil see sait tänu kooliteemadele, peale mida mõte millegi kirjutamisest ainult südame pahaks ajab, kerges stagnatsioonis on olnud, on tegelt paar päris toredat asja aset leidnud, mille ma nüüd kirja tahaks panna.
Niisiis, Delphic andis lõpuks välja "Doubt"'i video, mida ma tegelt juba nii paar viimast nädalat igalt poolt taga otsisin ja mitte kuskilt ei leidnud ning kui ma nüüd vaatan, millal see youtube'i üles on laetud, siis näen ma selgelt kuupäeva 16 november, nii et mingis asjas peaksin ma nüüd kergelt kahtlema. A eniveis. Video on päris tore oma mullikeste, lendavate ogade ja mingi metallijuraga, kuigi "This Momentary"'i videoga siiski päris samale tasemele välja ei vea.

Teiseks, tooksin välja Bear In Heaveni suht randomliku nimega albumi Beast Rest Forth Mouth, mille pealt on hetkel mu absoluutseks lemmikuks "Lovesick Teenagers", mida tegelt Pitchforkist tasuta alla kah saab laadida.
Siis veel taani tüdrukutepunt Giana Factory, mida Brit mulle paar nädalat tagasi soovitas. Noja tuli välja, et päris kuulatav muusika on, eriti nende lugu "Bloody Game". Ma ei tea kas asi on nüüd ainult minu kuulmismeeles, aga kuskilt suudan ma välja lugeda Trentemölleri "Moanile" omast kõla, tänu mille videole suudab "Bloody Game" tekitada kergelt kosmoses hõljuva tunde.
Ja Pitchforki hoor nagu ma olen ning kuna igal pool pannakse juba mitmeid kuid kokku igasuguseid dekaadi kokkuvõtvaid edetabeleid, siis tooksin välja ka kaks viimati mainitud saidil ilmunud tabelit.
Üks siis list 2009. aasta parimatest muusikavideotest., kus leidub tõesti päris palju lahedaid ideid ja ilusat visuaalset pilti sisaldavaid klippe. Samas pean tunnistama, et enamusi neist polnud ma siiamaani tegelt üldse näinudki. Nojaa siinkohal tooksin siis välja ka paar enda selle aasta lemmikvideot. Kuigi ma olen juba eelnevates postitustes mõnda neist maininud, tooksin ma nad siin ikkagi uuesti välja.
The Horrors "Whole New Way" [dir. Dave Ma]

Delphic "This Momentary" [dir. Dave Ma]

Röövel Ööbik "Kids Stuff Rokk" [dir. Veiko Õunpuu; Jan-Erik Nõgisto]

Fever Ray "When I Grow Up" [dir. Martin de Thurrah]

UNKLE "Heaven" [dir. Spike Jonze]

Franz Ferdinand "Ulysses" [dir. thirtytwo]

Teine list, mille Pitchfork koostanud on, koosneb 2009. aasta kõige halvematest plaadikujundustest ja kui sa mõtled, et tänapäeval pole enam keegi nii andekas, et midagi sellist teha, siis sorry. On küll.
(Ja eriti huvitab mind see, mida küll mõtles Neil Young, kui ta sellise pildiga albumi välja andis?)