Peaksin vist tänud edastama Marile, kes mu pühapäevaõhtusele õppimisele kriipsu peale tõmbas ning mulle bändi Dial M for Murder! Myspace'i edastas. Sama nime alt, ainult, et ilma hüüumärgita, võib kogemata sattuda ka Malaisia emo/screamo bändi otsa, kuid seda ma siinkohal parem rohkem ei mainiks. Jutt käib hoopis kahest rootsi indiepoisist David Ortenlöfist ja Andy Lanttost, kes tegutsevad tegelt juba 2007. aastast peale, kuid kes sellel aastal oma esimese kauamängiva üllitasid, millel nimeks Fiction of Her Dreams.
Bänd on nime panekul teinud ilmselge kummarduse vanameister Alfred Hitchcockile ja tema samanimelisele filmile. Mitte et ma seda linateost näinud oleks, kuid Hitchcocki tumedat teematikat arvestades ning Dial M for Murderi! lugusid kuulates võib öelda, et sümbioos tekib küll.
Muidugi ei saa üle võrdlusest Interpoliga, mille toovad välja ilmselt kõik postitused, mis Dial M for Murderi! koha pealt sõna võtavad ning kui väikest Googli researchi teha, siis võib tõesti tõdeda, et selliseid kirjutisi on ikka massiivselt. Nüüd siis lisaks ka minu oma, kuid mis sa teha saad, kui piir kahe bändi vahel nii õhkõrn on. Kui ei teaks, et tegu on hoopis rootslastega, mitte USA indiepostpunk vendadega, arvaks tõesti, et Interpol on uue loo välja andnud.
Ortenlöfi vokaal küündib täpselt samamoodi 100 meetri sügavusele kui Interpoli vokalisti Paul Banksi oma ning muudab meloodiad, mis niigi taskulambiga valgustamist vajavad, veel tumedamaks. Kui enamike uute bändide puhul selline liigne sarnasus mingi kõvema ja kergelt veterani staatuses oleva bändiga pigem eemale peletab, siis Dial M for Murderi! puhul seda tunnet ei teki. Muidugi ei saa ma võtta sõna albumi koha pealt üldiselt, kuid arvestades lugusid, mis on üleval bändi Myspace'is, siis ei ole küll ühtegi lindistust, mis mind selle bändi puhul külmaks jätaks.
No comments:
Post a Comment