Muusika, mis kujundas minu jaoks aasta 2009.

Ei saa ka mina üle sellest kohustusliku listi koostamisest, mis 2009. aasta muusikalise poole minu jaoks kokku võtab. Neid 2009. aastal ilmunud helikettaid, mis minu playlistis domineerima on asunud ja mille ma ka siin kohe ritta laon, võib leida ilmselt enamuste suuremate muusikasaitide edetabelitest, mis viimasel ajal kokku on pandud, kuid siiski arvan ma, et need albumid on seda ka väärt. Põhjus, miks need tabelid niivõrd palju ühtida võivad, võib lasuda kindlasti selles, et kui mingi albumi ümber mastaapne poleemika pihta hakkab, siis on minu reaktsiooniks olnud konkreetse LP mitmekordne kuulamine, et ikka heast asjast ilma ei jääks. Mõne albumi puhul on see end õigustanud, kuid mõni ketas, mida kriitikud taevani kiitnud on, ei kasva kohe mitte mingis suunas. Nii on näiteks the Flaming Lipsi Embryonicu ja Dirty Projectorsi Bitte Orcaga, mille fenomenile ma siiamaani veel pihta saanud pole. 2009. aastast jääb meelde ka meeletus koguses imelisi laule, mis mingi eluhetkega ikka ja jälle seostuma kipuvad. Kuigi üksikute lugude nimistu kasvab ilmselt väga pikaks, laon ma oma lemmikud siiski ritta, aga teen seda alles järgmises postituses. Siiski ei hakka ma eraldi välja tooma lugusid nende plaatide pealt, mis niigi mu topalbumite listis koha on leidnud, sest nende albumite puhul on südantsoojendavad enamus laule. Samuti ei hakka ma lugusid ega plaate kohtade järgi nummerdama, sest heal muusikal ja heal muusikal vahet teha pole just maailma lihtsaim ülesanne.

Parimad albumid 2009
Phoenix Wolfgang Amadeus Phoenix
Plaat, mis domineerib jällegi paljude selle aasta parimate albumite edetabelite kui mitte esikohal, siis esikümnes ikka. Selle albumiga, mis on kollektiivi neljas, suutis Phoenix end muusikamaailmas lõplikult maksma panna ning luua suurepärase popalbumi, mis ilmselt ka mitme aasta pärast kõigil meeles on. Totaalseks lemmikuks on lugu "Armistice".

Patrick Wolf The Bachelor
Algselt pidi 2009. aastal Wolfi poolt välja tulema album nimega Battle, kuid Pat suutis kokku saada niivõrd palju materjali ning arvas, et pole mõtet kuulajat üledoosini viia. Nii ilmubki 2010. aastal The Bachelori teine pool ehk The Conqueror, mis vastandina esimesele keskendub Wolfi väljatulekule depressioonist ning ähvardab võtta hoopis tantsulisema suuna. Kui siiski The Bachelori juurde tagasi tulla, siis võib öelda, et minu arvates on tegu täiesti kahetsusväärselt vähe tähelepanu saanud albumiga, mis on minu jaoks üks Wolfi parimaid ning on otsast lõpuni täis täiesti imelisi ning geniaalseid lugusid, kus Wolf mängib nii süntpopi kui traditsiooniliste instrumentidega, mis talle juba kergelt firmamärgiks on hakanud saama.

The Big Pink A Brief History of Love
Selle aasta kõige lahedam bänd, mis on teinud ühe kõige lahedama melanhoolse albumi. Mõjub emotsioone lakke tõstvalt nii selliste hoogsamate lugude puhul nagu "Velvet", "Dominos" ja "Stop the World", kuid ei lase latti alla ka mõnusalt flegmaatiliste "Crushed Water"i ning "A Brief History of Love"'i puhul.

Danger Mouse & Sparklehorse Dark Night of the Soul
Kaks suurepärast muusikut, kes on suutnud laulma panna isegi David Lynchi. Plaadil teevad solistidena kaasa veel mitmed nimekad muusikud nagu The Strokes'i Julian Casablancas, The Shinsi James Mercer, Cardigansi Nina Persson, Iggy Pop, Vic Chesnutt jnejne. Tegu on ikka suhteliselt tumeda albumiga ning märkimist väärib kindlasti solistide valik, kes albumi temaatika täpselt välja suudavad tuua. Kõige vingem on loo "Everytime I'm With You" lüürika, kus vokaali eest vastutab Jason Lytle praeguseks hingusele läinud kollektiivist Grandaddy.

The xx xx
Need, minu eakaaslased tegid oma debüütalbumiga puhta töö ning ilmselt leidub vähe neid, keda see album külmaks jättis. Sügavad, unistavad ja küllaltki tumedapoolsed meloodiad ning vokalistide Romy Madley Crofti ja Oliver Simi ideaalselt klappiv interaktsioon loovad unikaalse kõla, milles minu jaoks The xx-i fenomen peitubki.

Miike Snow Miike Snow
See Rootsist pärit trio võlus mind koheselt, kui ma täiesti juhuslikult Meldi festivalil nende laivi peale sattusin. Hiljem terve albumiga tutvust tehes ei pidanud ma samuti pettuma. Albumi perfektseim hetk on minu jaoks loo "Cult Logic" intro. Samuti peaks mainima fakti, et bändi kaks liiget on võitnud Grammy parima tantsuhiti kirjutamise eest. Uskuge või mitte, aga selleks looks oli Britney Spearsi "Toxic".

The Antlers Hospice
Minu jaoks jällegi üks aasta ilusamaid albumeid. Plaat on kantud üdini tumedatest teemadest, kuid kõik lood nüüd päris nutma ka ei aja. Kõige ilusam lugu on vaieldamatult "Kettering".

Röövel Ööbik Ringrada
Selle plaadi teemadel olen ma juba varem pikemalt juttu teinud, nii et rohkem ma siia lisada ei viitsi. Siiski, parimate hulgast üks parimaid.

White Lies To Lose My Life
Tundub, et see plaat lasti välja liiga vara, et paljudel enam aasta lõpuks meeles püsida, kuid siiski ei kustu minu mälust veel endiselt White Lies'i lüürika [Let's grow old together and die at the same time.] ning vokalisti Harry McVeighi sügav tämber.

Animal Collective Merriweather Post Pavilion
Nojah, kuidas saaksingi ma välja jätta AC albumit, mis juba aasta algul 2009. aasta parimaks helikettaks kuulutati. Kasvas läbi raskuste, kuid kui meeldima hakkas, siis meeldis ikka täiega. Tundub, et nende meeste võimetel pole piire.

Wild Beasts Two Dancers
Hayden Thorpe'i falsett (tegelt suudab see meeski madalamat häält teha) teeb oma töö ning muudab mõned lood plaadil lausa kentsakaks ["The Fun Powder Plot"]. Vastandina laseb oma häälepaelad kohati valla ka bassist/vokalist Tom Fleming, kes oma sügava tämbriga jälle teise äärmusesse laskub. Lisaks veel geniaalne lüürika ja Wild Beastsile omane hüplev trumm ning plaaditäis suurepärast indiemuusikat ongi sündinud.

Grizzly Bear Veckatimest
Veckatimest on kantud mingist kõhedusttekitavast ja pingelisest emotsioonist, mis ideaalselt kuskile Hitchcocki linateosesse sobiks. Kuulake vaid valgusaastatekiiruseid kitarrikäike loos "Southern Point", "Ready, Able"'i kriipivat introt, mis natukese aja pärast õrnaks meloodialaineks kasvab ning "All We Ask"'i salmi ja refrääni kokkupuutepunkti, mis on lihtsalt meeliülendav.

The Temper Trap Conditions
Tundub, et falsett on moes. Need Austraaliast pärit vennad kõlavad kohati nii Wild Beastsi moodi, et ma neid korduvalt viimasteks olen pidanud. Siiski teevad tüübid head muusikat ning ei saa öelda, et Wild Beastsile oluliselt alla jäädaks. Kui siis ainult mingi suurema kiiksu puudumise poolest.

Empire of the Sun Walking On a Dream
Bänd, mille lood sellel aastal pea igal peol mängisid ning mille põhivokalisti Luke Steele'i ninavokaal ilmselt paljudele lõpuks vägagi südamelähedaseks muutus. Palju diskot ja head biiti. Selle aasta kõige kirevam bänd kindlasti.