Monday 15 March 2010

Badass Yuki - Changeling


Jätkan oma informatsioonivaesete postituste rida, tehes järjekordse kummarduse eesti muusikale, seekord kerge Luxemburgi nüansiga siiski. Nimelt on Badass Yuki nimeline duo välja lasknud oma esimese video ülilahedale loole "Changeling", mille režissööritöö eest vastutab Heleri Saarik. Video on praegu üleval ainult Coca-Cola Soundwave'i kodulehel väga minimaalses formaadis, aga ma ei suutnud oodata, et ta kuskile mujale ka üles laetaks. Nii et, SIIN see on.

Saturday 13 March 2010

O Childreni riismed.


Vinge video vingetelt meestelt.

MGMT kohtub deliiriumiga.


2007. aastal halvas MGMT meeldivalt kõigi muusikafanaatikute kuulmismeeled ning lajatas meile üksteise järel selliseid, nüüdseks ilmselt igaveseks muusikaajalukku kirjutatud lugusid nagu "Electric Feel", "Kids", "Youth" jne. Nüüd on tüübid tagasi, et varsti ilmselt jälle muusikamaailma oma veiderilusate meloodiatega kõigutada, sest 13. aprillil annavad nad välja uue albumi, millel nimeks Congratulations. Selleks, et kuulajaid uue plaadi helikeelega natukenegi kurssi viia, toppisid mehed oma kodulehele üles loo "Flash Delirium", mida saab sealt endale täitsa tasuta alla laadida.
Ilmselt ootavad kõik salamisi uut "Electric Feel"'i mõõtu heliteost, kuid antud lugu vist päris selliseks tituleerida ei saa, et see muidu ka teist sorti muusikat eelistavate persoonide hinge soojaks teeks. Siiski on tegemist ülivinge asjaga, mis tõestab, et tüüpidel ideed otsas ei ole. Lugu kulgeb täiesti ühest äärmusest teise, alates õndsa rahuga, kulmineerudes hüsteerilisse punki ning luues vahepeal saundi, mida mina nimetaks kinkypopiks.
Lugu saab SIIT

Alarm.


Aitäh, eesti rahvas ja mu vanemad, kes mu telefoniarvet maksavad.

Wednesday 10 March 2010

Psühhedeelia võidukäik.

Mida rohkem ma Yeasayerit kuulan ja nende muusikavideosid vaatan, seda enam hakkab mulle tunduma, et teatud tripi tarbeks polegi narkot vaja, sest kogu see kompositsioon, mis antud bänd oma loomingu ja visuaalse toega kokku meisterdab, on üks paras reaalsuse ja sürreaalsuse piiri peal kobamine niigi. Suure kõrvalekaldega selle viimase poole muidugi.
Mõned kuud tagasi kiitsin ma siinsamas nende "Ambling Alp"'i, mille video autoriks loovkollektiiv Radical Friend ehk Kirby McClure ja Julia Grigorian, kes on loonud interaktiivse pildi ka ",Black Moth Super Rainbow loole "Dark Bubbles",kus saab oma soovi järgi hommikust õhtu teha ning vastupidi.
Yeasayeri juurde tagasi tulles on osapooled taas jõud ühendanud ning valmis saanud uue video loole "ONE". Viimane ei sisalda küll nii mõistusevastaseid detaile kui "Ambling Alp", kuid kahtlast rahvast ja deformeeruvaid päid võib siitki leida.
Radical Friendi koduleht ka, kus saab kiviga vastu vahtimist.

Tuesday 9 March 2010

Late of the Pier - Best In Class


Et natukenegi oma transkriptsioonidest, tõlkeseminaridest ja Pulleritsu kodutöödest pehmeks mõeldud aju mingile normaalsuse levelile tagasi tuua, otsustasin natukeseks taas muusikasse süveneda, milleks viimasel ajal nagu väga aega pole olnudki. Nii vedasingi välja oma tolmukihi alla mattunud raadio, sest ega minu varsti ilmselt hingusele minev läpakas internetis live-kuulamist teha ei lase, ning sättisin end Nestori ja Morna lainele. Noja esimene lugu, mis mu kõrvadesse jõudis, oli Late of The Pier'i veebruaris välja tulnud lugu "Best in Class", millest ma tegelikult juba siis teadlik olin, kuid mis peale esmakordset kuulamist ausalt öeldes kerge pettumuse valmistas, sest ei suutnud ma sealt leida ei vanale heale Late of the Pier'ile omast süngemat alatooni, niivõrd huvitavaid meloodiakäike ega piisavalt rokki. Vastu kõlas hoopis värviline telekamängumuss, mis alguses ilmselt eemale ehmataski, sest ega ma seda Tetrise teemat muusikas väga ei armasta. Ja no siit võibki edasi minna jutuga, et nii need head lood internetiavarustesse ära kaovadki, sest mingi klõps mul seda lugu raadiost kuuldes igatahes käis ja siin ma nüüd olengi, sellest samast telekamängumussist postitust kirjutamas. Pole küll just vana Late of the Pier, aga mida ma konservatiiv siin ikka kobisen. Huvitavaid nüansse leidub ja peo puhub vabalt püsti küll.
Videos astub muideks üles ka ühe bändiliikme vanaema. Kütte eest vastutab Smirnoff.

Monday 8 March 2010

Kõige sädelevama hobuse lahkumine.


Üleeile võttis endalt elu Sparklehorse'i nime all tegutsenud Mark Linkous, kes suutis end minu mällu söövitada eelkõige eelmisel aastal Danger Mouse'iga koostöös ilmunud albumiga Dark Night of the Soul.
Ei saa öelda, et oleksin just Sparklehorse'i kollaboratsioonivabade lugude kõige andunum fänn, kuid ühes asjas olen ma alati kindel olnud. Need kõlavad täpselt esinejanimele vastavalt.

Monday 1 March 2010

Foalsi melanhoolne taastulemine.

Mu lemmikbändidest kõige lemmikum ehk Foalsi nime alla koonduv viieliikmeline seltskond on lõpuks mu piinadele lõpu teinud. Nende 2008. aastal ilmunud Antidotes'i olen ma vist juba sadu kordi edasi-tagasi läbi kedranud, peaaegu kõik netis eksisteerivad Foalsi puudutavad intervjuud/artiklid läbi lugenud, korra isegi nende kontserdil ära käinud ning nüüd vahepeal muu muusika toel püsti püsinud ja oodanud, et tüübid midagi uut välja laseks. Okei. Vahepeal tulid küll mingid uued kontsertsalvestused, kuid mulle pole kunagi meeldinud uusi lugusid kõigepealt laivis kuulda, sest need ei jõua minu jaoks oma kvaliteeditasandit arvestades lihtsalt kohale ja nii ma neid mitmekümnekordse kuulamisega ei kummardanudki.
Nüüd on Foals aga lõpuks teatanud, et uus plaat Total Life Forever ilmub 10. mail ja esimene singel sellelt, milleks saab olema "This Orient", antakse välja 3.mail. Seniks, et fännid päris igatsusse ära ei sureks, on tüübid aga üles laadinud video loole "Spanish Sahara", kus figureerib lumistel väljadel mingeid surnud elukaid (ilmselt siiski sigu) vedav bändi vokalist ja minu lemmikmees Yannis Philippakis, kes on suutnud isegi oma vahepeal mäekõrguseks kasvanud juuksepahmakat natuke hõredamaks ajada(Bänd vedas omavahel kihla, et enne uue plaadi valmimist nad oma juukseid ei lõika ega habemeid ei aja. Habe vohab Yannise puhul siiski veel praegugi jõudsamalt kui kunagi varem.). Et siiski mitte habemete ja surnud loomade jutuga päris ära ehmatada, siis tegelikult on video paras eye candy ning tõenäoliselt on seegi kord tegu Dave Ma kätetööga.
Lugu ise astub kõrvale Foalsile omaselt agressiivse energiaga math rocki rajalt ning katsetab seekord natuke pehmemal ja veelgi melanhoolsemal tasandil kui varem. Siiski arvan ma, et vaevalt terve plaat nii vaikses võtmes kulgema hakkab ning tulevased kontserdid mingiks küünlaga vehkimiseks kujunevad.