O.Children+Becoming Real+Factory Floor

Minu siirad vabandused, et mu blogi jälle mingi miljon aastat raskes stagnatsioonis on olnud, aga siin ma nüüd siis lõpuks olen, seljataga Londoni tripp, mille jooksul õnnestus mul veeta kolm järjestikust õhtut ühes Kagu-Londoni pubis nimega Amersham Arms, sest arvestades seda, kui kaua võttis aega sõit kesklinnast meie peatumispaika, oli antud koht muusika kuulamiseks, inimeste vahtimiseks ja õllejoomiseks ilmselgelt kõige mugavam variant. Ja no tegelikult ma ei kurda, sest seal samas õnnestus mul ära kuulda These New Puritansi tüüpide dj-set ja amatöörindiebänd Everyone, mille MySpace'i ma hetkel üles leida ei suuda. Nojaa kui pubid välja jätta, siis muidugi oli mu reisi tipphetkeks see kauaoodatud O.Childreni kontsert Royal Albert Halli Elgar Roomis, millest ma siin nüüd natuke pikemalt juttu teeksingi.
Arvestades oma eelmist kogemust Brixton Academys toimunud Foalsi kontserdi ning järjekorraga, mis tol korral kohale jõudes juba nii kilomeetriseks oli jõudnud venida, otsustasime seekord natuke stabiilsemal ajal kohale minna. Mis meid aga seekord ees ootas, oli see, et peale meie istusid Royal Albert Halli ukse ees kaks ülemeigitud briti tsikki, kellelt me iga natukese aja tagant piinlikult küsima pidime, et kas nad on ikka kindlad, et see see õige uks on, kust me lõpuks sisse saame, sest antud kohas polnud küll kedagi, kes potentsiaalne O. Childreni kuulaja välja näeks. Mida me aga ei teanud, oli see, et Elgar Roomi puhul on tegemist umbes sama suure ruumiga kui on Genialistide klubi saal ja et sellist massi nagu Foals O. Children veel ilmselgelt kohale ei meelita. Nii me siis esimesena sisse pääsesimegi ning meil oli veel esimese artistini nii palju aega, et veetsime selle garderoobionu tüütades ning roppu raha maksnud mudamaitselist Guinnessi juues.
Kui nüüd aga natuke praktilisema jutu peale üle minna ning lõpuks kontserdiosani jõuda, siis astusid lisaks O. Childrenile soojendusesinejatena üles veel sellised artistid nagu Becoming Real ja Factory Floor.
Esimese puhul on tegemist Londoni noormehega, keda passikontroll Toby Ridleri nime all tunneb, kuid kes oma tõelist identiteeti Becoming Reali pseudonüümi ning suhteliselt mutanteerunud dubstepivoogude taha üritab peita. Kuigi Becoming Real astus tol õhtul üles esimesena ehk ajal, mil enamus rahvast alles Elgar Roomi sisse voolas, jättes antud artistile suhteliselt nigela taustmuusika positsiooni, suutis tüüp end minu jaoks küll täies mahus maksma panna, luues tumedavärvilisi helisid, mis tol hetkel tundusid nagu oleks keegi nad justkui vaakumisse surunud ning pannes mind jälle umbes samasugusesse olukorda nagu Animal Collective või Massive Attack, mis laivis reaalsuse täiesti ära blokeerivad. Ja ausalt, kui ma nüüd Becoming Reali kodus arvuti taga kuulan, siis pole emotsioon just väga kerge tulema (ilmselt on asi ka mu pensioniealistes kõlarites), kuid mõni bänd olekski pigem nagu laivesinemiste jaoks loodud. Nii ka Becoming Real.


Teisena astus aga lavale samuti Londonist pärit kolmeliikmeline bänd Factory Floor, mis oma 45-minutilise katkematu jämmiga mul peaaegu et pildi tasku viskas, sest päev otsa mööda Londonit ringi jooksmine ja peale seda veel püsti seistes taolise, suhteliselt ühtede nootide peal pinget keriva ja laivis veel suhteliselt müra alla mattuva vokaaliga bändi kuulamine pole just teab mis lihtne tegevus. Igatahes ei ürita ma öelda, et tegemist oleks olnud halva muusikaga, kuid ilmselgelt polnud minu jaoks füüsiliselt just selle bändi õhtu. Mis mulle aga kõigest hoolimata kõrva jäi, oli trumm, mis laivis veel eriti hästi töötas, ühtse müra poolt üles ehitatud seina hetkega maha lammutas ning oleku mõneks hetkeks tantsulisemate jahimaade poole suunas. Ning ei saa ma siinkohal ümber ka assotsatsioonidest Holy Fuckiga, sest Factory Floor kasutab just seda sama, minu jaoks just Holy Fuckiga seonduvat, nii-öelda puukloppimise heli, mis allpool asuvas loos "A Wooden Box" eriti hästi täheldatav on. Ja kui juba puuteemaatikale üle minna, siis suutis mind väsimusest hoolimata vaimustada ka suvalise puutokiga vastu kitarri keret tagudes tekitatud heli.


Kui nüüd neid eelmisi artiste O. Childreniga võrrelda, siis mõjus viimane selles eklektikarägastikus juba kohati nii lihtsakoelise ja mõistusele hingamisruumi andvana, et Frankfurdi koolkonna meediateooria sellest, kuidas mass ei suuda alternatiivi vastu võtta, sest et ei viitsita sellesse süveneda, hakkas mulle enda kogemust arvestades juba suhteliselt usutavana tunduma. Kuid see selleks. Hetkest, mil Toby O'Kandy lavale astus ja oma hauakaevajavokaali kuuldavale tõi, olid rahva jalad maast lahti ning Royal Albert Halli põrand astus ilmselgelt oma surmale ühe sammu lähemale. See, kuidas laulu "Don't Dig" tume bossanovabiit eriti perfektselt laulu sisse astub, Toby O'Kandi selja pöörab ning kergeid puusanõkse teeb (ja seda mitte ainult ühe loo vältel), kuidas "Dead Disco Dancer" rahva üheselt pöördesse ajab ning albumi peal peidetud loo tiitlit omav "Lily's Man" mulle vist igavesti ühe kontserdi esireas täiesti hullunult hüpelnud punase peaga tütarlapse pildi silme ette toob, on ilmselt see, mis minu jaoks selle viimase kontserdi kokku võtab. Tumedates toonidest hoolimata ülimalt positiivne õhtu igatahes.