Kui ma eelmise aasta lõpul enda jaoks HURTSi avastasin ja nende loost "Wonderful Life" absoluutselt vaimustusse sattusin, jäi mind ikkagi kripeldama küsimus, kas bändist, mis esimese loona niivõrd suurepärase asja välja laseb enam hiljem asja saab. Kuid nüüd, olles kuulnud nende uuemat loomingut, hakkavad murepilved selle bändi edasise saatuse kohta hajuma ning nende lugu "Blood, Tears & Gold", mis praeguseks tegelikult nii umbes kuu aega Youtube'is üleval on rippunud, ketrab mu Winampis juba mitmendat ringi. Tahaksin veel mainida, et viimati nimetatud looga kippusid mu mõtetes mitmel korral esile kerkima võrdlused tänapäeva imalate poistebändide ja HURTSi vahel, sest kui nüüd aus olla, siis ega "Blood, Tears & Gold" nüüd mingi eriline indiemuusika etalon küll pole, vaid kaldub mu meelest täitsa võimsalt sinna popmuusika suunavööndisse. Siinkohal tulebki sisse vahe bändi ja bändi vahel. Erinevalt neist konveierilindilt tulevatest niisama ilusatest poistest, kes mikrofoni käes oskavad hoida ning Timbalandi taktikepi all endale paar aastahitti välja võluvad, et siis ajaloohämarustesse kaduda, hoiab HURTS madalat profiili, ajades kohati lausa närvi, sest nende anonüümsuse vaimustuses leiab tüüpide kohta informatsiooni umbes sama palju, kui mind ennast googeldades (natuke rohkem siiski). Lisaks veel stilistika ülikondade ja perfektsete nurgeliseks silutud soengute näol ning alternatiivifännide südamed ongi võidetud.
Siin siis "Blood, Tears & Gold"i mõnus minimalistlik video. Sobiks hästi ka Venuse reklaamiks.
No comments:
Post a Comment