See, et tänapäeva hiiglama produktiivses muusikarägastikus raske orienteeruda on, pole enam ammu mingi uudis ning kui nende bändide hulgast, mida niigi kogu aeg massiliselt peale tuleb, midagi huvitavat leida, siis tundub see tõepoolest kui taeva kingitus. Yuck'i, mille moodustavad kaks endist praeguseks hingusele läinud bändi Cajun Dance Party liiget pluss kolm isikut veel, ei saa küll nimetada millekski überinnovaatiliseks ja geniaalseks (samas on tegu alles nii värske bändiga, et võibolla ei tohikski veel mingit seisukohta võtta), kuid nende demo "Automatic" väärib tähelepanu küll, sest nii lihtsat ja ilusat lugu kuulen ma peale Bon Iveri, The xx-i ja Yeah Yeah Yeahsi "Hystericu" vaimustust küll esimest korda. "Automaticus" kõlavad mees- ja naisvokaal suudavad koostööna luua niivõrd õrna atmosfääri ning formeerida üksteisest justkui meelega erinevatel aegadel kõlavate sõnade abil tõeliselt kauni ja eriliselt reaalsusesse tungiva heliteose. Tõsi ta on, et kuskilt alateadvusest tungivad "Automaticu" puhul nii või teisiti esile Bon Iverile omased meloodiad ning hääletämber, kuid Yuck ei jää viimasele antud loos mitte millegi poolest alla. On tore tõdeda, et kõigi nende eksperimentaalsete bändide vaimustuses, mis tihti enne tuumani jõudmist 50 kuulmiskorda nõuavad, ei unune ära ka muusika, mis esimese korraga kohale jõuab.
Yuck jagab tasuta ka oma teist demo, mille nimeks "Georgia", kus erinevalt "Automaticust" The Cure'i kitarrikäikude peal liugu lastakse ning noise-popi radadel tallatakse.
Bändi blogi
Ja seekord tänud Mannule, kes mu melanhooliaseisunditega ikka aeg-ajalt kursis on ning kes mind Yuckiga tuttavaks tegi.
Yuck-Automatic[mp3]
Yuck-Georgia[mp3]
No comments:
Post a Comment