Samal ajal, kui mina tulutult oma kurgust falsetti välja üritan pigistada, ilmub välja järjekordne MEES, kes oma falsetiga mu kuulmetorud lummab. Varem Thom Yorke ja Bon Iver, kes kõige melanhoolsematel hetkedel ikka mu parimad sõbrad on olnud. Nüüd siis The Antlers, kelle Hospice räägib põhimõtteliselt üle terve ketta mehest, kes oma naise vähile kaotab.
The Antlers oli alguses tegelikult ainult Peter Silberman, kuid hiljem lisandusid veel Michael Lerner ja Darby Cicci ning kollektiiv oligi sündinud. Hospice anti tegelikult välja juba selle aasta märtsis, kuid 18. augustil ilmus see uuesti French Kiss Recordsi alt. Tegemist ei ole mitte bändi esimese plaadiga, vaid varem on ilmunud Silbermani nime alt ka In the Attic of the Universe pluss kollektiivina veel kaks EP-d, kuid Hospice on just see album, mis rohkem kõlapinda koguda on suutnud ning seda on paigutatud juba ka aasta parimate albumite listi.
Ja väärt see seda ausalt öeldes on. Silbermani pehme falsett, mis meloodia ja sõnad perfektselt kokku seob ning taotletava melanhoolia selgelt esile toob. Mitmes loos keerab bänd piano võimsaks helide mölluks, nii et kui keegi vahepeal unistama on jäänud, toob loo kulminatsioon ta raudselt reaalsusesse tagasi. Üks selliseid on näiteks "Kettering", mis on minu arust üks ilusamaid laule paljude ilusate laulude keskel.
Hospice on niisiis tõeline meistriteos kurbusest, kuid kõiges oma kurbuses ja ilus paneb see südame heldima.
No comments:
Post a Comment