Ma ei saa ikka mitte kuidagi nii, et ma viirust nimega Foals ei levitaks ning seekord tahaks ma meelde tuletada, et täna ilmus ametlikult selle viieliikmelise briti kollektiivi teine album Total Life Forever. Muidugi ei suutnud ma lõppetulemust nii kaua ära oodata, et ma plaadi lekkimisest tekkinud kiusatusele vastu oleksin suutnud panna ning nii ketrabki "TLF" mul peaaegu konstantselt juba kolmandat nädalat jutti.
Kui ma kaks aastat tagasi Foalsi Brixton Academys toimunud kontserdile piletid ära bronnisin valdas mind laastav ahastus, sest tänu oma kõrgtasemelisele jokutamisele saime me seisukohtade asemel istekohad ning ausalt öeldes ei kujutanud ma tol hetkel üldsegi ette, et Foalsi istudes kuulama peaks, sest Antidotes'il kõlavate lugude puhul oli valdavalt tegemist hüsteeriliseks kulmineeruvate, tantsuliste ja energiliste heliteostega. Kui aga üks purjus tütarlaps meie kõrvalistmel pidevalt turvanaiste käske eiras ning ikka ja jälle püsti tõusis, ei jäänud ka ülejäänud rõdurahval muud üle kui asjaga kaasa minna. Nii ei olnudki rõdukoha omamine lõppude lõpuks niivõrd kurvastav kogemus, sest emotsioonist puudu ei tulnud ning samuti pääsesime me võimalikust lömastamisest, mis Foalsi kontserditele suhteliselt omane on.
Siiski võib öelda, et übertantsuliste mathrocki lugude vahele, mille järgi Foals end kõigi briti hipsterite uueks lemmikbändiks mängis, mahtus juba Antidotes'il skisofreenilist kraami, mis mulle siiamaani ikka väga hinge läheb, näiteks "Big Big Love", "Olympic Airways" või "Tron".
Ja paar kuud tagasi, kui bänd "Spanish Sahara" video välja andis ning ma solist Yannis Philippakist üksinda lumistel väljadel sumamas nägin ja varasemast tuhat korda aeglasemaid kitarrikäike kuulsin, siis oli üllatus ikka päris suur, sest nii (vabandust järgneva väljenduse eest, aga...) romantikasse kalduvat värki poleks Foalsilt küll elus oodanud. Kuigi "Spanish Sahara" kerib end lõpuks ikka välja kiire mathrocki poole peale, siis, nagu ma juba varem ka maininud olen, jääb melanhoolia ikka võimsalt domineerima. Ja nii läbi terve "Total Life Forever"i. Ka herr Philippakise haukuvast ja agressiivsest vokaalist pole uue plaadi peal enam midagi järel. Nüüd asendab seda hoopis albumi üldisi emotsioone edasi andev pehme hääletämber. Ja kui nüüd aus olla pole mul sellise muutuse vastu absoluutselt midagi, sest tõsisem Foals on mulle alati rohkem meeldinud ning tüübid teevad oma asja ikka endiselt väga professionaalselt. Kuigi sellised lood nagu "This Orient"(loo lõpuosas kuuleb muideks täiesti imelisi klaverikäike), "Black Gold" ja mu absoluutne lemmik "Miami" kisuvad meloodialt isegi mažoorsema atmosfääri poole, astub siiski vahele lüürika ning hävitab oma "Would you be there for me" kordamisega sellegi lootuse.
Melanhoolia melanhooliaks(enam ma seda sõna niipea ei kasuta), aga Foalsi härrad on jällegi saanud hakkama albumiga, mille kohta võib öelda, et tüüpidel on oma, juba debüütalbumil kõrva jäänud stiili jõudsalt kinnistada õnnestunud. Seekord siiski enamuses selliste lugudega, mille kõigi järgi just Skinsi Secret Partyt ei korralda.
No comments:
Post a Comment