Hetkel on mul tunne, et ma olen läinud 4 aastat oma elus tagasi, tollesse toredasse puberteedi aega, kus nõrkemiseni igast bände sai fännatud. Ja tänu brittide Foalsile tunnen ma end hetkel samas staadiumis. Samas on see bänd seda kindlasti rohkem väärt, kui mõni tolleaegne tiinekate punt, mille nimesid ma siinkohal nimetama ei hakka.
Igatahes on Foals end üllatava kiirusega kriitikute lemmikuks rebinud ning neid on tituleeritud ka uueks Radioheadiks. Kuigi Radioheadiga neid muusikaliselt just eriti ühte patta panna ei saa. Foals alustas tegelikult mängimist suvalistel majapidudel oma sõprade ja mittesõprade juures. Näiteks on nad väitnud, et kunagi esinesid nad umbes kolmele inimesele, kellest üks oli vanem naine, kes neile pärast kontserti pastat keetis.
Kui see juhtum välja jätta, siis võivad taolisel majapeod lõppeda umbes niimoodi:
Igatahes paistab Foals teiste nunnude briti "poistebändide" vahel silma. Sürrealistlikud laulusõnad, laulja Yannis Philippakise vokaal, mis kohati vastu pead lajatab, aga samas kuramuse meloodiliselt mõjub, bändimeeste jalad-maapeal-olek ja lahedad karakterid ei lase neil muutuda a la Arctic Monkeyseks. No offence.
Samas ei tohi uskuda, mida nad intervjuudes räägivad, sest jamaajamine tuleb neil suurepäraselt välja.
kodulehekülg
myspace
1 comment:
mis arctic monkeysel viga on?
Post a Comment