heads will blow. grizzly bear.

Lugesin just Pitchforkist intervjuud Grizzly Beari vokalisti ja kitarristi Ed Drostega ja ega ma nüüd ausalt öeldes sellest plaadist ei tahagi väga rääkida, vaid pigem plaatidest üldiselt. Intervjuu lõpu poole tekib ajakirjaniku ja laulja vahel arutlus teemal, kuidas tänapäeval illegaalne allalaadimine ikka kõik segi on pööranud. Tunnistavad nad isegi, et iga albumit nad poest ei osta, kuid sellest tekib ka järeldus, et tasuta alla laetud albumid võivad väga kiiresti arvuti prügikasti poole teele minna. Asi lihtsalt selles, et see plaat, mis tasuta saadud, ei pane ennast tihtipeale teist või kolmandat korda kuulama, nii et plaadist ikka need õiged emotsioonid kätte saaks. Eks kõige rohkem väärt plaat avabki ennast alles mitmekordsel kuulamisel ja nii jääbki palju head muusikat tähelepanuta, sest tasuta alla laetud plaati ei hinnata ju nii palju kui seda, mille alla sa oma raha oled pannud. Kurb, aga tõsi.
Intervjuu ise siin ja pakub mõtlemisainet küllaga. Pluss ka diskussioon Grizzly Beari uue, väga kõrgelt hinnatud plaadi üle.
Ja allpool nende eriti sürr ja vinge video laulule "Two weeks", mis viimastel nädalatel mu konstantne lemmik on olnud.

patrick wolf-the bachelor

Kui ma paar aastat tagasi ühel Maailmas toimunud indieshitil esimest korda Patrick Wolfi "Magic Positionit" kuulsin, olin täitsa lummatud. Polnud tast varem kuulnudki, mille pärast on kohe täitsa häbi. Igatahes läks tol ajal Patrick Wolfi periood kiiresti üle, aga kui ma nüüd youtube'ist ta uue singli "Vulture", avastasin, siis tekkis kohe odav sõltuvus. Kuigi peab tunnistama, et "Vulture"'i video minus erilist positiivset emotsiooni ei tekitanud, sest et kui näha tavaliselt eriti stiilset Wolfi sadomaso rihmades karglemas, siis tekitab ikka kerget virinat küll. Aga lugu on sellest hoolimata suurepärane. 80-ndate sündimöll ja Wolfi mõnus tume hääl loovad lihtsalt ideaalse terviku. Igatahes on "Vulture" esimene singel Wolfi 1.juunil ilmuvalt plaadilt "The Bachelor", mille ma juba samuti otsast lõpuni läbi olen kuulanud ning pean ütlema, et see on suurepärane. "Damaris", "Blackdown","Battle", "Thickets", "Count of casualty", "Oblivion", järgmine singel "Hard times" oleks siis need laulud, mille ma kõige pealt välja tooks ning muidugi ka "Theseus", kus teeb kaasa näitlejatar Tilda Swinton.
Juulis õnnestub mul Wolf ka laivis ära näha, sest Meldi piletid on ostetud. Ei jõua ära oodata.

Patrick Wolf - Theseus

Patrick Wolf - Damaris

melt!

Igatahes on viimasel ajal igasugust toredat filmikraami, uut muusikat ja muid asjandusi nii palju kogunenud, et ma mõtlesin, et teen siin jälle otsa lahti ning alustan seekord mu sellesuvise eesmärgiga, milleks on 17.-19. juulil Saksamaal Ferropolosises toimuv Melt! festival, mille esmakordne line-upi nägemine lausa jalust nõrgaks võttis. Esiteks muidugi Foals, siis üskteise järel sellised ahastustekitavalt head bändid nagu Bloc Party, Klaxons, Travis, Kasabian, Oasis, Röyksopp, Simian Mobile Disco ja muidugi veel Ellen Allien, uus tulija La Roux, Digitalism, Trentemöller. Ja ma arvan, et need nimed ütlevad juba kõik. Pilet pole ka sellise line-upi kohta mitte üldse tappev võrreldes näiteks muude suviste festivalidega, kus artistide nimekiri üldsegi nii tugev ei tundu olevat. Igatahes hakkan mina juba raha koguma. Kahjuks jääb antud üritus samale ajale Plink Plonkiga, mida ma juba selle sünnist saadik igal aastal väisanud olen. Aga näis, kuidas asjad lähevad.
kodulehekülg

NME Video: Sixty second Christmas interview with Foals

foals.

Hetkel on mul tunne, et ma olen läinud 4 aastat oma elus tagasi, tollesse toredasse puberteedi aega, kus nõrkemiseni igast bände sai fännatud. Ja tänu brittide Foalsile tunnen ma end hetkel samas staadiumis. Samas on see bänd seda kindlasti rohkem väärt, kui mõni tolleaegne tiinekate punt, mille nimesid ma siinkohal nimetama ei hakka.
Igatahes on Foals end üllatava kiirusega kriitikute lemmikuks rebinud ning neid on tituleeritud ka uueks Radioheadiks. Kuigi Radioheadiga neid muusikaliselt just eriti ühte patta panna ei saa. Foals alustas tegelikult mängimist suvalistel majapidudel oma sõprade ja mittesõprade juures. Näiteks on nad väitnud, et kunagi esinesid nad umbes kolmele inimesele, kellest üks oli vanem naine, kes neile pärast kontserti pastat keetis.
Kui see juhtum välja jätta, siis võivad taolisel majapeod lõppeda umbes niimoodi:

Igatahes paistab Foals teiste nunnude briti "poistebändide" vahel silma. Sürrealistlikud laulusõnad, laulja Yannis Philippakise vokaal, mis kohati vastu pead lajatab, aga samas kuramuse meloodiliselt mõjub, bändimeeste jalad-maapeal-olek ja lahedad karakterid ei lase neil muutuda a la Arctic Monkeyseks. No offence.
Samas ei tohi uskuda, mida nad intervjuudes räägivad, sest jamaajamine tuleb neil suurepäraselt välja.

kodulehekülg
myspace

The Kills - U R A Fever

The Killsi on tagasi.
Esimene singel kunagi varsti ilmuva kolmanda plaadi pealt. Endiselt sama omapärased ja stiilsed!

crystal castles - crimewave

mu viimase aja üks lemmiklugusid. jõudis minuni täiesti juhuslikult ja pean tunnistama, et polnud crystal castles'ist varem absoluutselt mitte midagi kuulnud. igatahes laul on mu arust suurepärane. natuke mikrofonivilinat ka sekka, aga see selleks.