Seekord peaks ma oma posti alustama sõnadega JUMAL TÄNATUD!, sest peale pooleteisenädalast konstantset the xx-i ja mõnede vanemate lemmikute kuulamist on uue muusika põud ilmselt natukeseks möödas, sest lõpuks suutsin ma leida bändi, mida ma ilmselt tulevikus ka kuulda tahan. Tegemist on päris mõnusalt diibi asjaga ja mulle diip meeldib. Jutt käib bändist nimega O. Children, mis on minevikus kandnud ka nimesid Bono Must Die (Mille pärast neil Bono endaga paras jama tuli ja millest nad kahjuks lahti pidid ütlema. Mitte et mul otseselt midagi Bono vastu oleks.) ja Sex Pest(mille saamisloo kohta ma siinkohal infot ei oma). O. Children, mis ilmselt nüüd ka pikemaks ajaks bändi nimena pidama jääb, on aga saanud inspiratsiooni Nick Cave'i samanimelisest loost. Siiamaani on bändil väljas vaid üks singel, milleks on "Dead Disco Dancer", aga mujal on teisi lugusid üleval küll ja küll, mida ma endale ilmselt järgnevatel päevadel pähe hakkan kulutama. Muidugi ei saa ka mina üle võrdlusest Joy Divisioniga, sest laulja vokaal on täiega Ian Curtis ja muusika on kah sama sünge, aga savi. Vähemalt on kuramuse hea asi.
myspace
intervjuu ajakirjale Don't Panic
Ja sorry selle ebaproportsionaalsuse pärast mu blogis. Mu mitte-itimehe mõistus ei tea tõesti, millest see tuleneb.
No comments:
Post a Comment