Eelmisest nädalast saadik, mil ma Plink Plonkis Röövel Ööbiku "Ringraja" esitlusel käisin ja endale nende uue heliketta soetasin, olen ma antud plaati vist juba nii 20 korda otsast lõpuni läbi kedranud ning seisnud dilemma ees, et kuidas ma sellest siis nüüd ebaprofessionaalse muusikavaatlejana kirjutama peaks. Vahepeal mõtlesin, et ei kirjutagi midagi, aga päris nii ka ikka ei saa, sest tegemist on ikka kuramuse hea plaadiga. Ausalt. Ja ma ei kirjuta seda nüüd suurest austusest indiveteranide vastu ega sellepärast, et Erik Morna "Ringrajale" 10 punkti pani. Ja ausalt öeldes ütlen ma lausa, et minu jaoks on antud plaadi näol tegemist selle aasta ühe parima albumiga, millega mina vabalt ka mõne välismaise indiime nina alla vehkima julgeks minna. Okei. Võib öelda, et albumi peal on kaks lugu, mis minus siiamaani veel väga sügavaid emotsioone tekitanud ei ole, kuid ei saa väita, et tegemist halbade lugudega oleks ning äkki käib veel mingil hetkel klõps ära ja hakkavad väga meeldima. Samas jäävad neil helimeisterdustel hetkel ikka teiste lugudega võrreldes mingid tahud puudu. Jutt käib siis "From Nowhere to Infinity"st ja "(jesus squeeze some) Smile"'ist. Teiste helitööde puhul tundub mulle aga, et ma võiks neid hetkel lõpmatuseni kuulata. Plaadi avab võimsalt "Chase and Catch". Edasi vallutavad kuulmetorud oma unistava melanhoolsusega "Young Godz Have Fun" ning "Let's Do Your Hair", mida ma koos "Sol Dat d'Or"'iga plaadi absoluutselt parimateks lugudeks pean. Isegi "Päike Maa (Erostratos)", mille üle foorumites juba elav diskussioon on käinud, et tegemist pole päris ööbikliku kraamiga, meeldib mulle väga. Eriti naisvokaali ja Pedaru hääle pehme kokkusulamine. "Estrangers" toob kuulaja jälle meditatsioonist välja ning juhatab sisse "Kids Stuff Rokk"i, mida ma siin juba varem kiitnud olen ning mis on nii kinky lugu, et see lihtsalt ei saa mitte meeldida. Pluss muidugi Lotte Jürjentali soolo, mis loole eriti kõva panuse annab. "Thulelohe" astub jälle sammu tagasi dreamyma atmosfääri poole ning laseb Pedarul natuke kentsakat eestikeelset hääldust praktiseerida. "Don't Stop Don't Start" lõpetab plaadi kergete diskotränavõngetega, mis selle loo puhul kõige rohkem mu südant soojendavadki. Igatahes võib öelda, et Röövel Ööbik kõigub "Ringraja" puhul erinevate sfääride vahel , pakkudes nii melanhooliamussi kui ka indidiskot ning krabades seejuures kaasa ka osakesi träänsust ja gootirokist.
Ja 4. detsembril esitleb Röövel Ööbik uut plaati ka Von Krahlis.
Siim Nestori intervjuu Tõnu Pedaruga uue plaadi teemadel
Erik Morna arvustus
No comments:
Post a Comment