Galvaanilised elevandid pluss pudel rummi.

On tore, kui uus muusika ise su Facebooki postkasti potsatab. Eriti veel siis, kui see uus muusika on hea, innovaatiline ja kujutab endast põhimõtteliselt oodi rummile. Ja ei, tegemist ei ole mingi järjekordse hipsterite läbutümakaga.
Galvanic Elephantsi "Rum Rumble"'it esimest korda kuulates ning antud bändi guugeldama asudes, ei suutnud ma leida isegi nende Myspace'i ning alles siis jõudis mulle kohale, et tegemist ei olegi ju välismaa värgiga. Ja tõesti. Bändi moodustavad Kaido Paapstel (kitarrid ja midisünt), Gert Look (bass ja monosünt), Taavi-Peeter Liiv (vokaalid) ning Mihkel Ronk (trummid), kes tulid esmakordselt kokku selle aasta augustis.
Laulus ilmnevat kergelt kakofoonilist ja venivat vokaali, mis alguses pisut kõrva võib kriipida, saadab end loo lõpuni lahti keriv spiraalne helidevõrgustik, mille koosmõjul moodustub väga vinge paranoilise ning uudse saundiga tervik, mis tahaks nagu meelde tuletada sarnasusi mõne muu bändiga, kuid kui üritada mõelda millisega, siis jääb pea selle koha pealt tühjaks. Tämber kutsub küll esimesena esile assotsatsiooni Interpoli Paul Banksiga, kuid see võib ka mu isiklik probleem olla, sest Interpoli kipun ma viimasel ajal kuulma igas kollektiivis. Pealegi viljeleb Galvanic Elephants hoopis tumedama elektroonilise tantsuindie territooriumile kalduvat muusikat. Kindel on igatahes see, et massiivsesse muusikavoolu "Rum Rumble" ära ei kao. Siinkohal kerkib lootus, et kui härrad edasise materjali puhul sama värskeks suudavad jääda, siis võib uue ja huvitava muusika kategoorias lisaks Tallinn Daggersile, Mimicryle ning Badass Yukile pead tõsta ka Galvanic Elephants.