Muusikat, õlut ning eelkõige filme armastav blogihunt Trash venitas oma ampluaa seekord nii kaugele, et võttis kätte ning pani kokku kolm kogumikplaati, mis said endale nimeks Sügis, Talv ning Lumi. Mina kui paadunud indie/elektro/misiganes-naine otsustasin aga antud plaatidele, mis kätkevad endas enamasti black, thrash, death, doom jne. metalit ning muud keevitamiselaadset muusikat, käpa peale panna ja antud plaatide kohta paar ebapädevat sõna sekka öelda. Plaadid on avalikkuse ees pesitsenud tegelikult juba üle kuu aja, nii et siinkohal tervitaks taaskord oma flegmaatilisust.
Sügise avab Orelipoisi ja Contra "Oma lima", mis suudab oma 28 sekundiga põlema panna toredad lapsepõlvemälestused seoses Maarja-Liis Ilusa kunagise superhitiga "Õnneseen", sest viimase nii-öelda remake'iga antud loo puhul tegu ongi. Lilledest ning emadest on asjad seekord siiski kaugel. Ida-Virumaa taust, mis minusse juba üsna tatikast peale pungitolerantsi on süstinud, lööb välja ka Punkentsefaliidi "Muldonni vanamehe", SS Roboti "12 tähe" ning Monstercöuqi loo "Laks laks laks" puhul, mille nakkav agressiivsus ja energia mind ilmselt edasipidigi minu jaoks unustuste hõlma vajunud pungimaastikul silma peal sunnivad hoidma. Suure hulga müra ja keevitamise vahele, mis erilisi emotsioone ei tekita, mahub ka Talboti 7-minutiline oopus "Pick-Up Lane", mis meenutab kohati Deftonesi draamatilis-unelevat saundi ning laskub nendelt radadelt järsku ma ei tea mitme meetri sügavuselt tuleva vokaali juurde. Leslie Da Bassi "Trans" on üks selle albumi pehmemaid lugusid, mis hakkab küll vaikselt ülejäänud Sügisega ühte äärmusesse kiskuma, kuid lõpuni end ikka raskema muusika piiridest päris läbi ei murra ning omastab siinkohal pigem üsna tumeda poploo staatuse. Plaadi tipphetkeks on minu kui melanhooliagroupie jaoks Sinise "The End", mis nõretab erinevatest nüanssidest ja emotsioonidest ning kisub kahjuks kohati ka liiga USA nutumetaliks kätte, aga see väike detail ei huvita peale "The Endi" sümfoonilisuse ning kitarrikäikude kuulmist enam ilmselt kedagi. Lemmikuna võib veel välja tuua Pedigree perfektselt mõnesse narkofilmi sobiva laulu "Necroscopic". Zahirile annaks ma aga "Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mind Condition)" eest aasta parima laulupealkirja tiitli.
Talv astub puhtalt eestikeelse muusika pärusmaale, võtab veelgi süngema apokalüptilisema ja müstilisema suuna ning laob letti valiku eesti doom, hevi ja pagan metalit, hardrocki, instrumentaali jms. Eredamateks momentideks kujunesid In Spe "Rändrotid", Heraldi "Tuline teras", Shelton Shani "Arhitekt" ning Sõjaruuni eepilisuselt God Is An Astronauti meenutav "Talv". Muidugi ei saa mööda vaadata ka plaadi kahest viimasest loost. Nimelt kulmineerub Talv tuisu asemel kristalse lumesajuga, sest viimased minutid kuuluvad plaadil Imandra Lake'ile, kes on plaadil esindatud René Eespere "Ärkamise aja" shoegaze versiooniga, ning Opium Flirdi eeterlikule instrumentaalpalale "Õunakuu".
Lumi jääb minu ampluaast natuke liiga kaugele ning kahjuks ei saa ma öelda, et ma veel nii karm mutt oleks, et päris nii müriseva muusika peale silda viskaks, kuid Sügis ja Talv pälvivad raskema muusika rohkusest hoolimata minu heakskiidu, sest häid ja geniaalseid asju võib süvenemise korral leida isegi minusugune, natuke kergema kraamiga harjunud indiviid, ning seda mitte vähe.
2 comments:
Tänud arvustuse eest! Poole aasta pärast siis taas mu indie ja elektroonikakogumikega Kevad ja Suvi?
No selle üle oleks mul väga hea meel. Tegelt üllatusin ise ka, kui lahedat kraami ma juba Sügise ja Talve pealt avastasin.
Post a Comment