Võib öelda, et minu Tartu elu jooksul on umbes miljon korda ette tulnud situatsioon, kus ma nädal aega järjest mingist üritusest vatran ja raudselt sinna minna luban, kuid kui asi minemiseks läheb, siis tuleb alati mingi väga mitte välja vabandatav asi ette. Nojaa seekord lubasin ma Mannule ühtteist kokku, et me seekord ikka raudselt Genialistide klubisse siukesele üritusele nagu London Calling jõuaks, prioriteediks näha siis Dahlingut. Aga muidugi kiskusid asjad jälle sinnapoole, et õigeks ajaks me jälle Genni ei jõudnud ja seega Dahlingu maha magasime, no ja siis tuli juba idee, et milleks üldse minna, sest ausalt öeldes polnud me teisi bände üldse eelkuulanudki. Aga no spontaansed nagu me oleme, otsustasime peale mõnda pudelit šampust ikkagi Mannuga Gennis ära käia. Jaurasime sees natuke ringi ja jõudsime siis lõpuks saali ja no mida meie kõrvad pidid kuulma. ROSA ALCHEMICAt muidugi. Peaks mainima, et see oli mul viimase kahe kuu parim kontsertelamus üldse. Mitte, et ma viimase kahe kuu jooksul just paljudel kontsertidel käinud oleks, aga no ikkagi. Tüübid olid siukse lavalise energiaga, mis kandus publikule niimoodi üle, et rahvas oli kohe eriti ekstaasis. Ütleme nii, et kui ma praegu kodus Rosa Alchemicat kuulan, ei tekita see üldse nii hullu emotsiooni ja vajab ikka kuulamist, aga laivis lõid kõik lood oma energiaga siukse toreda matsu vastu pead, millest polekski tahtnud toibuda. Ja nüüd ma siis mõtlen jälle, et peaks end rohkem kokku võtma ja ikka tihedamini Genialistidesse jõudma, et mitte jälle midagi head maha magada.
Rosa Alchemica Myspace
No comments:
Post a Comment