The Antlers "Hospice"

Samal ajal, kui mina tulutult oma kurgust falsetti välja üritan pigistada, ilmub välja järjekordne MEES, kes oma falsetiga mu kuulmetorud lummab. Varem Thom Yorke ja Bon Iver, kes kõige melanhoolsematel hetkedel ikka mu parimad sõbrad on olnud. Nüüd siis The Antlers, kelle Hospice räägib põhimõtteliselt üle terve ketta mehest, kes oma naise vähile kaotab.
The Antlers oli alguses tegelikult ainult Peter Silberman, kuid hiljem lisandusid veel Michael Lerner ja Darby Cicci ning kollektiiv oligi sündinud. Hospice anti tegelikult välja juba selle aasta märtsis, kuid 18. augustil ilmus see uuesti French Kiss Recordsi alt. Tegemist ei ole mitte bändi esimese plaadiga, vaid varem on ilmunud Silbermani nime alt ka In the Attic of the Universe pluss kollektiivina veel kaks EP-d, kuid Hospice on just see album, mis rohkem kõlapinda koguda on suutnud ning seda on paigutatud juba ka aasta parimate albumite listi.
Ja väärt see seda ausalt öeldes on. Silbermani pehme falsett, mis meloodia ja sõnad perfektselt kokku seob ning taotletava melanhoolia selgelt esile toob. Mitmes loos keerab bänd piano võimsaks helide mölluks, nii et kui keegi vahepeal unistama on jäänud, toob loo kulminatsioon ta raudselt reaalsusesse tagasi. Üks selliseid on näiteks "Kettering", mis on minu arust üks ilusamaid laule paljude ilusate laulude keskel.
Hospice on niisiis tõeline meistriteos kurbusest, kuid kõiges oma kurbuses ja ilus paneb see südame heldima.

Fuck Buttons "Surf Solar"

Eelmisel aastal oma albumiga Street Horrrsing nii mõnegi kõrva vallutanud Fuck Buttons on tagasi ning väljastanud video septembris ilmuvale uuele singlile "Surf Solar", mis on pärit nende uuelt albumilt Tarot Sport , mis ilmub oktoobris.
Mitu kuud tagasi nägin ma intervjuud, kus üks ajakirjanik kirjeldas UK-st pärit tüüpide muusikat kui midagi sellist, mis võiks kõlada viimasel peol enne maailma lõppu ning ka mujalt on käinud läbi arvamus, et kunagi pole kaks meest kõlanud sarnasemalt kui maailmalõpp. Ja kui kuulata debüütalbumi pealt sellist lugu nagu "Sweet Love For Planet Earth" ja kujutada ette, et viimasel päeval, mil planeet Maa eksisteerib, pannakse mängima üks lugu, mille saatel kõik hävib, siis poleks ilmselt palju vastuväited, et meeleolud läheks antud looga parajalt kokku küll.
Uus album on seekord produtseeritud sellise tüübi poolt nagu Andrew Weatherall (Primal Scream) ning Pitchfork avaldas näiteks lootust, et äkki saab seekord loota natuke tantsulisemat plaati, mitte soundtracki surmale.

Ja natuke vanemat kraami ka.

Pitchfork paneb dekaadi ritta.

Varsti saab end tänu Pitchforkile muusikast ogaraks kuulata, sest et antud muusikasaidi tüübid on otsustanud 2000ndad aastad kergelt öeldes kokku võtta. Sellel nädalal järjestavad nad 500 2000ndate aastate nende arust parimat hitti ja ma ausalt öeldes ei taha isegi teada ka, kui paljud mul neist lauludest kuulmata on, nii et kui ma end nii järgmine nädal mõne arvuti juurde, mis natuke edasi ka liigub, maha istutan ja hinge tõmban, üritan ma neile lugudele pilgu peale visata.
Peale 500 parima loo saab kokku veel list parimatest videotest, mis 2000ndatel aastatel filmitud, muidugi parimad albumid ning eraldi kokkuvõtted indie, popi ning muu hea ja parema vallas.
Esimesed järjestatud lood ja edasine ajakava aga siin.

Delphic ehk valestimõistetud kollektiiv.

Delphicut kuulsin ma esimest korda juulis. Eneselegi teadmata, mis bändiga tegu on. Nagu ma oma Meldi postituses kirjutasin, jättis mu lemmikbänd Foals oma esinemise ära ja selle asemel toodi lavale bänd, kellest mul õrna aimugi polnud. Ilmselgelt olin Foalsi seagrippi haigestumisest tingitud puudumisest nii häiritud, et ei suutnud antud bändi eriti süvenedagi ja nii jäigi mulle kõrva ainult kõige viimane lugu, mis ainsa loona sellelt bändilt tol korral väga meeldis.
Eile internetiavarustes ringi stalkides avastasin Delphicu "Counterpointi" ja mind hakkas ilgelt piinama, kus ma seda lugu varem kuulnud olen. Ja no pärast mitmetunnist ajuderagistamist suutsin ma lõpuks välja mõelda, et kamooon, ma olen seda bändi ju juba laivis näinud ja et "Counterpoint" oligi see lugu, mis mulle Meldil nii väga meeldis. Ja noo nüüd ma siis kuulangi kogu aeg ainult "Counterpointi" ja mõtlen, et iga halb asi on mingis mõttes hea. Siinkohal siis fakt, et Foals seagrippi haigestus. Häbi mulle.

Ja siin nende 31. augustil ilmuv uus singel "This Momentary", mille video on mu meelest ülivinge. Autoriks sama tüüp, kes seisab ka enamuse Foalsi videote taga.

verevalamine puukuuris.

Eile tegin üle pika aja Nestori & Morna järelkuulamist. Ja kõrva jäi selline bänd nagu Modernaire, mis kujutab endast Manchesteri popduot. Infot nende kohta eriti kuskilt veel leida pole, aga ma usun, et varsti saab neist rohkem kuulda küll. Minu totaalne lemmik on hetkel "Bloodshed in the Woodshed". Nii et veits researchi ja leiab neid lugusid küll. EP on bändil juba igatahes väljas.
Aga siin siis bändi myspace.

Wild Beasts

No selle asjaga olen ma nüüd küll juba kaks kuud hiljaks jäänud, aga kahjuks kuulasin ma Wild Beastsi uut plaati esimest korda alles eile, kuigi olin juba sada korda igalt poolt lugenud, kui hea plaadiga ikkagi tegemist on. Ilmselgelt oli probleem mu laiskuses ja muusika ülekülluses. Aga okei. Two Dancers siis, mis ilmus tegelikult juba juunis ja, mille esimene singel "Hooting & Howling" kõlab igatahes selllisena.

Melt! festival 2009.

Okei. Nüüd on see suur asi siis tehtud ja Meldil ära käidud. Ütleme nii, et süda on PEAAEGU rahul, sest et Foals, mis oli antud festivalil mu prioriteet, ei esinenud. Põhjuseks kahe bändiliikme haigestumine, võimalik, et seagrippi. Aga annan neile andeks ja loodan, et kõik saab korda.
Aga alustan nüüd meie kannatusi kui ka rõõmuhetkeid sisaldava reisi kirjeldust algusest. Pildid tulevad ilmselt hiljem.
15. juuli startisime Riiast ja lendasime kõige pealt maailma ilmselt ühte mõttetuimast lennujaamadest ehk siis Stockholmist mingi 100 kilomeetri kaugusel asuvasse Skavsta lennujaama. Ütleme nii, et ma olen ikka lennujaamades öid veetnud ja päris palju hänginud, aga see lennujaam on küll kõige reisijavaenulikum koht üldse. Esiteks ei tohi seal tegelikult magada ja teiseks pole seal Skavsta kandis absoluutselt mitte kui midagi teha. Me lahutasime oma meelt nii, et läksime kuskile võssa suure kivi peale istuma ja hakkasime jooma. Kaua vastu ei pidanud ning nii pidimegi minilennujaama tagasi kobima. Keerasime end keelust hoolimata siiski kuskile kohvikupõrandale kerra. Hommikul peksti meid muidugi kell 5 üles ja nii me siis oma Berliini lendu ootama jäimegi. Lennuk läks kell 6.30 ja kohaliku aja järgi kell pool üheksa me juba Schönefeldi lennujaamas maandusimegi. Ausalt öeldes polnud keegi meist eriti eeltööd viitsinud teha ning nii poldnudki meil suuremat aimu, kuidas me lõpuks Ferropolisse peaksime saama. Õnneks suutsime peale natukest ajuderagistamist välja võluda idee, et peaks Dessausse sõitma, mis on siis suhteliselt pisike linn Ida-Saksamaal, mis asub Ferropolisest umbes 40(?) kilomeetri kaugusel. Ostsime sinna siis rongipileti, mis oli meie üllatuseks nii odav, et me seda uskuda ei suutnud. 5 inimese peale läks kokku ainult 29 eurot. Rong oli eriti normal ja sellist logisemist nagu Eestis kohtab, seal küll ei olnud. Dessausse jõudsime umbes 2 tunniga ja tundus, et oleme õigel teel, sest et terve rongijaam oli indilapsi täis ja kohe nägimegi bussi, mis meid otse Ferropolisse pidi viima. Enne bussi käisime muidugi poes, sest arvasime, et Ferropolise lähedal poodi pole ja peame terve poole nädala kraami valmis ostma. Nii haaraski meid kerge megalomaania ning vehkisime endale kokku nii palju sööki ja jooki, et poest oli raske tulema saada ja kilekotid olid rebenemise äärel. Ausalt öeldes tegelikult nad rebenesid ka. Kuidagi õnnestus meil igatahes bussi peale jõuda ja nii me Ferropolisse, täpselt oma telkla juurde jõudsimegi.
Kuigi olime kohal juba 16. juulil ja festar ise pidi hakkama alles 17. juulil, oli telkla juba päris tihedalt telkidega kaetud, aga koha saime me ikkagi päris hea. Telgid püsti ja kõik ok läksime randa. Jah. Seal samas telkla kõrval oli rand. Lihtsalt imeline. Igatahes oli sinna samasse üles seatud lava, millelt juba mingeid tundmatuid mürakollektiive kuulda sai, kes vahepeal Kings of Leoni ja Airi tinistada üritasid. Seda just mitte eriti edukalt, aga hilisem kontsert, mis lava peal toimus oli küll lahe. Kerged pungisugemed siis. Hiljem lasti ka natuke diskot ja pidu oli juba suhteliselt püsti puhutud, aga kahjuks tehti tollele peole too õhtu lõpp juba südaööl.
17. hakkas festar täie hooga pihta. Kontserdiala asus telklast umbes 2 kilomeetri kaugusel, aga sinna viisid pidevalt ka bussid. Kahjuks saime seda busside asja teada alles viimasel päeval tänu sellele, et Karmen oma jala välja väänas ning Punasesse Risti pidi minema, kust teda siis transpordi osas informeeriti. Okei tore siis. Esimene päev osutus mu enda ning mitte aint mu enda pärast kergelt nigelaks. Listi olin pannud endale 8 bändi, millest nägin ainult kolme. Häbi mulle. Cold War Kidsi lasin ma üle, sest pole nende loominguga väga kursis ja nii ma ka väga sinna laivile ei kiirustanud, vaid otsustasin end hoopis Foalsi ajaks koguda, mis pidi hakkama kohe peale CWK-d. Aga üllatus oli väga valus, kui alles lava ees, esimeses reas olles teada sain, et Foals ei esinegi. Oi kui valus see oli ja pani kohe mõtlema, et Murphy kehtib ikka täiega. Raskest Foalsi poolt tekitatud kaotusvalust häirituna läksin aga Klaxonsile, mida ma tegelt juba korra Tallinnas näinud olin, aga pean mainima, et festaril seda bändi kuulata on ikka hoopis teine asi. Ja ütleme nii, et julmem ka. Alustasin teisest reast ja lõpetasin kusagil kümnendas, sest trügimine ja karglemine ja hüppamine, mis seal toimus oli ikka utoopia ja ega ma ausalt öeldes ise ka eriti kaasa ei aidanud, et see maha vaibuks. Käisin isegi korra pikali, jäin ilma kõrvarõngast ja kossitallast ja sain oma päikesest põlenud õlgadele ikka korralikku vatti, aga kontsert ise oli seda kõike absoluutselt väärt. Järgmisena käisime enne Travist veel korra Sleepless Flooril Bengat vaatamas, mis oli samuti ülihea. Tantsumuusika peale välja minna on ikka alati kindel värk ja nii ka seekord. Edasi suutsin teised ära kaotada ning pidin Travist üksinda vaatama. "Why does it always rain on me?" jäi seekord ära, aga muud ilusat sai Travise poolt kuulda küll. Edasi suutsin kenasti ära eksida ning selle asemel, et Matthew Herbertile minna, leidsin end Gemini lavalt The Gossipit kuulamas. Ausalt öeldes pole ma The Gossipist kunagi midagi erilist arvanud. Siiamaani olen vaid mõningate lugudega tutvust teinud ja seetõttu ei pakkunud ka laiv erilist pinget. Ja eriti veel see, kui Beth Ditto The Queeni "We are the Championsit" laulma hakkas. Milleks küll?
Edasi tuli Simian Mobile Disco, mis oli aga oma üldises headuses ja peale kõige mängisid nad ka oma uut singlit augustis ilmuvalt plaadilt ehk siis "Audacity of Huge"'i, mis on mu absoluutne uus lemmik ja ei jää minu arust üldse alla nende vanemale kraamile.
Video ja laul siis sellised:

Igatahes hakkas SMD ajal nii hullusti sadama, et peale seda kontserti otsustasin telklasse tagasi minna. Kuna ma telklasse viivast bussist tol hetkel absoluutselt mitte midagi ei teadnud ja targa peaga ka vihmakeepi kaasa ei olnud võtnud, siis nii ma läksingi kampsuni väel läbi tornaadovihma, mille tulemuseks oli läbimärg Mariliis. Kõige rohkem on kahju muidugi sellest, et Trentemöller ilge väsimuse tõttu nägemata jäi, aga selle teen ma tasa. Luban.
18. juulil ehk siis festari teisel päeval oli esimene kontsert Animal Collective'i oma, milles pettuma ei pidanud. Kuigi oma uusima plaadi, Merriweather Post Pavilioni pealt nad paljusid lugusid ei mänginud, oli tegemist vägagi mõnusa elamusega. Minu puhul toimus täielik ümberlülitumine muusikasse ning kõik ümberseisev ununes täielikult.
Animal Collective unemaailmast tõi aga reaalsusesse tagasi Phoenix, mille laivi ma tõelise kibelusega ootasin. Phoenixi olin ma tegelt alles umbes kolm nädalat enne Melti! avastanud, nii et sõnade päheõppimiseks eriti aega ei jäänud, küll olen ma selle lühikese ajaga nende ilgemaks fänniks saanud ning ka kontsert ei valmistanud pettumust. Kõik lood, mida ma kuulda tahtsin tulid ära.
Phoenixile järgnes Bloc Party pooleteisetunnine laiv, milles ma ausalt öeldes natuke pettusin. Väga palju lasid tüübid oma aeglasemaid lugusid ning selline karglemine nagu Klaxonsi kontserdil oli ja millest hullemat rüselust ma Bloc Partylt ootasin ei toimunud.
Tolle õhtu viimane kontsert oli mu jaoks Digitalismi live, mis oli eriti vinge. Lasti pabervihma, saksa hipsterid olid näod sädelusega kokku mäkerdanud ja ilmselt paar tabletti sisse võtnud ning karglesid niimoodi, et ma oleksin väga vabalt lõuga võinud saada. Tüdruku käest. Aga eks ma ise hüplesin ka nagu hullumeelne, sest laiv oli tõesti hea ja ausalt tekkis tahtmine, et see kunagi ei lõppeks. Kuigi kella viie ajal hommikul pidime veel Ellen Allieni dj-setile jõudma vajusime kõik ära. Häbi meile jälle.
Viimane päev ehk 19. juuli suutsime end poodi vedada, sest hoolimata esimese päeva ilgest shopingust olid kõik söögid ja joogid otsa saanud. Õnneks saime teada, et Ferropolise lähedal asuvasse linna nimega Gräfenheinichen viib Meldilt buss. Nii me siis oma varusid kohalikku Lidl'sse täiendama läksimegi. Muidugi oli selleks ajaks mu sularahaga vsjoo ning kaardiga seal maksta ei saanud. Nii pidingi ma teiste käest Meldi lõpuni raha kerjama. Kuramuse Ida-Saksamaa ma ütlen. Poest tagasi tulime me umbes samasuguses olukorras nagu esimesel päeval Dessau poest. Vähemalt mina tundsin samamoodi.
Kell viis õhtul läks aga peale PATRICK WOLF. Ma ei liialda kui ma ütlen, et see on parim laiv, mida ma oma elus näinud olen. Tavaliselt ei sea ma ühtegi asja kõrgemale pulgale kui on mu lemmikbänd Foals, aga nüüd pean ma küll ütlema, et Patrick suutis ületada kõik mu ootused ning vinnata end Foalsiga minu jaoks samale pulgale. Esiteks Pati kostüümid. Alguses Inglismaa lipu prindiga kostüüm, mis lõpuks aluspesu moodi asjanduseks kahanes ja millele ma hetkel nime ei viitsi otsida. Pluss veel sulgedega jakk, mille sarnast näeb umbes "Hard Timesi" videos. Pati tume meik, ta eputav lavaline olek, platvormkingad, mida isegi mõni naine jalga ei paneks ja millega Wolf veel mööda kõlareid ringi kakerdas. Issand kus ma oleks tahtnud teda tol hetkel katsuda. Patrick mängis ise laivis veel sadat erinevat instrumenti ja kõik lood kõlasid täpselt sama hästi kui plaadi peal, kuid muidugi sada korda võimsamalt. Ma isegi ei taha ausalt öeldes selle kontserdi jaoks eriti sõnu leida, sest seda tunnet, mida ma tol hetkel tundsin on raske kirjeldada. Viimase loo ajal, milleks oli "Magic Position" tuli päike ka välja. Enne laulu algust oli ta just öelnud: "Lots of sun to you. Get really drunk, have sex and do lots of drugs." Imeline mees. Terve õhtu oli tehtud ja see kontsert plaasterdas minu jaoks kinni isegi Foalsi poolt tekitatud haavad.
Peale Wolfi tegime väikse pausi ja vahtisime Mariga Glasvegast. Seekord istudes siis. Erilisi tundeid ei tekitanud, aga halba ei saa ka midagi öelda.
Enne Kasabiani laivi käisime veel Coca-Coca telgis Miike Snow'd vaatamas. Nendelt tüüpidelt olen ma aint mõnda remixi kuulnud, mis mulle väga pinget pole pakkunud, aga kui ma sinna telki sisenesin ja seda muusikat kuulsin, mis mu kõrvadesse jõudis, olin ma algusest peale lummatud ja Kasabian ei tundunudki enam nii tähtis. Miike Snow trummarist lahedamat pole ma näinud. Tüüp oli oma asjas ikka nii sees, et tundus, et tema jaoks polnud tol hetkel olemas muud peale tema ja ta elektritrummi.
Kasabianile jõudsime siiski ka. Kahjuks magasime maha "Underdogi" alguse ja tegime Karmeniga ilge spurdi põhilava poole. Karmen oma invaliidi staatuses jalaga muidugi. Rebisin end lõpuks lava ette ja tsillisin kontserdi lõpuni seal. Huvitav oli see, et "Club Footist" , mida ma laivis eriti vingena ette kujutasin, mõjusid paremini paljud laulud, mida ma nii palju kuulanud polegi. Nagu näiteks "Fast Fuse" ja "Fire".
Järgmine oli Oasis, kuhu kogunes põhimõtteliselt terve Meldi! publik. Vabu kohti oli ikka väga väga raske leida ning WC järjekorda sellel ajal igatahes ei olnud. Oasis esines poolteist tundi ja mingi ime läbi mängis ära isegi "Wonderwalli". Peale seda laulu tundus, et inimesi hakkas minema voolama, aga staadion oli ikka paksult rahvaga kaetud. Väga suuri tundeid Oasis ausalt öeldes ei tekitanud.
Ja viimase asi, mida Meldil! vaatamas, kuulamas, kaasa karglemas käisime oli Tiga, mis ka absoluutset pettumust ei valmistanud ning tantsu sai kaasa vihtuda ikka täie hooga. Passioni Pit langes kahjuks jälle une ohvriks ning nii meie Melt lõppeski.
Ütleme nii, et hetkel, kui ma olen seigelnud läbi kolme riigi, maganud lennujaama põrandal ja haisvas telgis ning söönud mitu päeva järjest ainult kartulikrõpse ja saia , võin ma öelda, et Meldile läheks ma tagasi iga kell, sest rahvas, keda seal näha sai oli tõeliselt stiilne ja vinge(tõeline Hispterdom, kui nüüd ausalt öelda), bändid tegid imelise töö, festari korraldus oli samuti nii ilgelt hästi tehtud, et melomaanidest joobarid ikka korralikult telklasse ja mujale jõuaksid(kui me vaid oleks mõned lisaboonused varem avastanud oleks kindlasti veel mugavam olnud) ning muidugi festivali toimumispaik. Täielik love.
Mari juba orgunnib igale poole muudele festaritele ja no ütleme nii, et nüüd avastasin ma veel Belgias toimuva Pukkelpopi, mis leiab aset augustis, kuid rahadega pole hetkel seis just kõige toredam, nii et ilmselt saab sellega cancel olema. Kui aga järgmine aasta võimalus,teeb küll mitu head festaritrippi. Ja Meldil käiks ka 100% uuesti kohal. xx

heads will blow. grizzly bear.

Lugesin just Pitchforkist intervjuud Grizzly Beari vokalisti ja kitarristi Ed Drostega ja ega ma nüüd ausalt öeldes sellest plaadist ei tahagi väga rääkida, vaid pigem plaatidest üldiselt. Intervjuu lõpu poole tekib ajakirjaniku ja laulja vahel arutlus teemal, kuidas tänapäeval illegaalne allalaadimine ikka kõik segi on pööranud. Tunnistavad nad isegi, et iga albumit nad poest ei osta, kuid sellest tekib ka järeldus, et tasuta alla laetud albumid võivad väga kiiresti arvuti prügikasti poole teele minna. Asi lihtsalt selles, et see plaat, mis tasuta saadud, ei pane ennast tihtipeale teist või kolmandat korda kuulama, nii et plaadist ikka need õiged emotsioonid kätte saaks. Eks kõige rohkem väärt plaat avabki ennast alles mitmekordsel kuulamisel ja nii jääbki palju head muusikat tähelepanuta, sest tasuta alla laetud plaati ei hinnata ju nii palju kui seda, mille alla sa oma raha oled pannud. Kurb, aga tõsi.
Intervjuu ise siin ja pakub mõtlemisainet küllaga. Pluss ka diskussioon Grizzly Beari uue, väga kõrgelt hinnatud plaadi üle.
Ja allpool nende eriti sürr ja vinge video laulule "Two weeks", mis viimastel nädalatel mu konstantne lemmik on olnud.

patrick wolf-the bachelor

Kui ma paar aastat tagasi ühel Maailmas toimunud indieshitil esimest korda Patrick Wolfi "Magic Positionit" kuulsin, olin täitsa lummatud. Polnud tast varem kuulnudki, mille pärast on kohe täitsa häbi. Igatahes läks tol ajal Patrick Wolfi periood kiiresti üle, aga kui ma nüüd youtube'ist ta uue singli "Vulture", avastasin, siis tekkis kohe odav sõltuvus. Kuigi peab tunnistama, et "Vulture"'i video minus erilist positiivset emotsiooni ei tekitanud, sest et kui näha tavaliselt eriti stiilset Wolfi sadomaso rihmades karglemas, siis tekitab ikka kerget virinat küll. Aga lugu on sellest hoolimata suurepärane. 80-ndate sündimöll ja Wolfi mõnus tume hääl loovad lihtsalt ideaalse terviku. Igatahes on "Vulture" esimene singel Wolfi 1.juunil ilmuvalt plaadilt "The Bachelor", mille ma juba samuti otsast lõpuni läbi olen kuulanud ning pean ütlema, et see on suurepärane. "Damaris", "Blackdown","Battle", "Thickets", "Count of casualty", "Oblivion", järgmine singel "Hard times" oleks siis need laulud, mille ma kõige pealt välja tooks ning muidugi ka "Theseus", kus teeb kaasa näitlejatar Tilda Swinton.
Juulis õnnestub mul Wolf ka laivis ära näha, sest Meldi piletid on ostetud. Ei jõua ära oodata.

Patrick Wolf - Theseus

Patrick Wolf - Damaris

melt!

Igatahes on viimasel ajal igasugust toredat filmikraami, uut muusikat ja muid asjandusi nii palju kogunenud, et ma mõtlesin, et teen siin jälle otsa lahti ning alustan seekord mu sellesuvise eesmärgiga, milleks on 17.-19. juulil Saksamaal Ferropolosises toimuv Melt! festival, mille esmakordne line-upi nägemine lausa jalust nõrgaks võttis. Esiteks muidugi Foals, siis üskteise järel sellised ahastustekitavalt head bändid nagu Bloc Party, Klaxons, Travis, Kasabian, Oasis, Röyksopp, Simian Mobile Disco ja muidugi veel Ellen Allien, uus tulija La Roux, Digitalism, Trentemöller. Ja ma arvan, et need nimed ütlevad juba kõik. Pilet pole ka sellise line-upi kohta mitte üldse tappev võrreldes näiteks muude suviste festivalidega, kus artistide nimekiri üldsegi nii tugev ei tundu olevat. Igatahes hakkan mina juba raha koguma. Kahjuks jääb antud üritus samale ajale Plink Plonkiga, mida ma juba selle sünnist saadik igal aastal väisanud olen. Aga näis, kuidas asjad lähevad.
kodulehekülg

NME Video: Sixty second Christmas interview with Foals

foals.

Hetkel on mul tunne, et ma olen läinud 4 aastat oma elus tagasi, tollesse toredasse puberteedi aega, kus nõrkemiseni igast bände sai fännatud. Ja tänu brittide Foalsile tunnen ma end hetkel samas staadiumis. Samas on see bänd seda kindlasti rohkem väärt, kui mõni tolleaegne tiinekate punt, mille nimesid ma siinkohal nimetama ei hakka.
Igatahes on Foals end üllatava kiirusega kriitikute lemmikuks rebinud ning neid on tituleeritud ka uueks Radioheadiks. Kuigi Radioheadiga neid muusikaliselt just eriti ühte patta panna ei saa. Foals alustas tegelikult mängimist suvalistel majapidudel oma sõprade ja mittesõprade juures. Näiteks on nad väitnud, et kunagi esinesid nad umbes kolmele inimesele, kellest üks oli vanem naine, kes neile pärast kontserti pastat keetis.
Kui see juhtum välja jätta, siis võivad taolisel majapeod lõppeda umbes niimoodi:

Igatahes paistab Foals teiste nunnude briti "poistebändide" vahel silma. Sürrealistlikud laulusõnad, laulja Yannis Philippakise vokaal, mis kohati vastu pead lajatab, aga samas kuramuse meloodiliselt mõjub, bändimeeste jalad-maapeal-olek ja lahedad karakterid ei lase neil muutuda a la Arctic Monkeyseks. No offence.
Samas ei tohi uskuda, mida nad intervjuudes räägivad, sest jamaajamine tuleb neil suurepäraselt välja.

kodulehekülg
myspace

The Kills - U R A Fever

The Killsi on tagasi.
Esimene singel kunagi varsti ilmuva kolmanda plaadi pealt. Endiselt sama omapärased ja stiilsed!

crystal castles - crimewave

mu viimase aja üks lemmiklugusid. jõudis minuni täiesti juhuslikult ja pean tunnistama, et polnud crystal castles'ist varem absoluutselt mitte midagi kuulnud. igatahes laul on mu arust suurepärane. natuke mikrofonivilinat ka sekka, aga see selleks.